meeldis leida viise, kuidas sooritust optimeerida,” jätkas Buschkuehl. „Kuidas näiteks asju paremini meelde jätta. Probleeme kiiremini lahendada. Asjadega toimetuleku üldist võimet suurendada.” Nad viisid mind Ann Arboris oma armastatuimasse pitsarestorani. Nad väitsid, et siin pakutakse parimat pitsat, mida nad on maitsnud väljaspool Napolit, Jaeggi venna elukohta. Jaeggi soovitas, et tasub proovida ükskõik millist pitsat peale selle, mis on trühvlitega. Trühvlite mainimine pani teda nina kirtsutama. Esimeseks oluliseks küsimuseks kujunes see, kuidas Jaeggi nime hääldama peaks. „Mitte keegi ei häälda seda siin õigesti,” ütles ta. „See kõlab kui YAH-kee. Sakslased ütleksid YAY-ghee. Šveitsis kõneldakse nelja keelt: saksa, prantsuse, itaalia ja romanši. Mu vanemad on Bernist pärit, nii et ma rääkisin berni saksa keelt. Kuid ma kasvasin üles tillukeses Ftani külas, mis asub Alpi mäestikus, ning seal rääkisid kõik romanši keelt, nii et ma saan ka sellest aru.” Ma ei saanud aru, miks nad kognitiivtreeningu valdkonnaga tegelema hakkasid, kuigi tol ajal viitasid nii paljud tõendid sellele, et tegu on lootusetu ettevõtmisega. „Ma pean lihtsalt huvitavaks probleemiks,” ütles Buschkuehl, „meie võimete piiride ületamist harjutada ja arendada. Siin on nii palju küsimusi. Kuidas inimesed reageerivad, kui nad oma võimete piirile jõuavad? Mis toimub ajus, kui võimete piirile jõutakse? Ning Torkel Klingbergi artikli lugemisel selgus, et tegu on esimese sedasorti uurimusega. Kuskil ei leidunud midagi muud sellesarnast. Nii et otsustasin kaheksakümneaastaste puhul midagi sellist proovida.” Buschkuehl mõtles nende jaoks välja spetsiaalselt vanuritele suunatud töömälu ülesande; ta nimetas selle „loomavahemiku ülesandeks”. Ta kirjutas arvutiprogrammi, mis näitas erinevate loomaliikide pilte – eeslid, koerad, lehmad, pardid –, mis ilmusid tagurpidi või parem külg ülalpool. Kui pilt ekraanile ilmus, pidi katsealune kiiresti nuppu vajutama, mis pildi õigesse asendisse pani. Ning kui loomapiltide seeria läbi sai, pidi katsealune loomaliigid õiges järjestuses üles lugema.
„Raske osa,” rääkis Buschkuehl, „on kahe asja korraga tegemine. Kõigepealt pildi õige asend. Ning samal ajal tuleb kindlaks teha, milliseid loomi näidati, mis järjekorras nad ilmusid.”
„Kas kaheksakümneaastased arenesid?” küsisin.
„Jah, nad muutusid paremaks,” ütles ta. „Ka muude sarnaste ülesannete puhul täheldasime arengut. Võis märgata episoodilise mälu paranemist. Mitte olulisel määral, aga alguseks oli see kena tulemus.”
Sellest piisas, et nad otsustasid Jaeggiga jõud ühendada: too oli hästi tuttav N-backiga ning Buschkuehl teadis, kuidas inimesi treenida, seega tahtsid nad nüüd katsetada Berni ülikooli magistritudengite peal.
„Meie uurimishuvid kattusid siin,” ütles Buschkuehl.
„Nii et kaks pead on parem kui üks?” küsisin.
„Mulle tundub, et nii Berni ülikoolis kui ka siin, Michigani ülikoolis, sobime hästi koostööd tegema,” ütles ta. „Me muudkui töötame.”
„Töötame õhtuti,” ütles Jaeggi. „Töötame nädalavahetustel.” Jaeggi nimi oli 2008. aasta artiklis esimesena märgitud, samuti järgmiste artiklite puhul, mis käsitlesid lapsi ja vanureid. Seega esineb just tema nimi kõige sagedamini, kui antud teadusvaldkonnas nende uurimusele viidatakse. Kuid ta kinnitab, et Buschkuehl on uurimistöö juures temaga võrdses rollis.
„Martin on tarkvara ja meetodite mees,” ütleb ta. „Ma olen pigem, ma ei teagi, kirjutan teooria kohta ning korraldan organisatoorset poolt.”
Aga kas nad pole kunagi üksteise peale kadedad ega hakka teist võistlejaks pidama? Mõlemad vastasid eitavalt.
„Ma ei pea seda kunagi võistlemiseks,” ütles Buschkuehl. „See teeks elu liiga raskeks.” Lõunasöögi järel suundusime nende ühisesse kabinetti Michigani ülikooli psühholoogiahoone akendeta keldrikorrusel. Kabinetiuksel oli joonistus naerul näo ning tillukeste käte ja jalgadega ajust. Aju-mees hoidis pea kohal tõstekangi. Joonistuse all oli kiri „Aju treeningsaal”. Meiega ühines Jonides, psühholoogia ja neuroteaduse professor, kes nad oma laborisse karjääri jätkama kutsus ning oli märgitud nende 2008. aasta artikli kaasautorina (nagu ka Walter J. Perrig, nende akadeemiline juhendaja Bernis). Erinevalt Jaeggist ja Buschkuehlist, kellele meeldis kanda tosse ja kapuutsiga dresse, eelistas trimmis keha ja halliseguste juustega Jonides hästiistuvaid viigipükse, pruune nahkkingi ja hernerohelist triiksärki, mida kaunistas tilluke purjelaeva embleem. Laubale lükatud prillidega Jonides toetus vahel vastu seina, käed kukla taga risti, kuid kummardus peagi ettepoole, ise ägedalt žestikuleerides. Olles oma juhendatavatest põlvkonna jagu vanem, näis temast kiirgavat raskesti kättevõidetud tarkust, et teadlaste dispuudid meenutavad tihtilugu poliitikute omi. „Muidugi leidub ka skeptikuid, kes ei usu, et töömälu on võimalik sel viisil treenida, et muutlik intelligentsus areneks,” ütles ta. „Mõned väidavad, et nad ei suuda meie tulemusi korrata. Nad ütlevad, et andmed tõestavad, nagu määraks intelligentsuse peamiselt geenid. Kuid meil on oma lugu rääkida. Me kõik oleme oma tööd konverentsidel tutvustanud. Kui loenguid peame, ei soovi me musta pesu pesta ega mittesobivaid andmeid välja tuua, vaid eelkõige oma lugu esitada.” Ning siis ta esitaski selle.
„Leidub kaks tähelepanekut, mida peab tõsiselt võtma,” ütles ta. „Esiteks see, et paljud muud omadused on väga suurel määral geenidest sõltuvad. Näiteks pikkus. Me teame, et see on 70−80 % ulatuses geenidega määratud. Kuid teame ka, et keskkonnatingimused mõjutavad seda oluliselt. Näiteks saadavad toitaineid. Nii et isegi kui intelligentsus on suures osas pärilik, ei tähenda see, nagu seda ei saaks mõjutada.
Teine tähelepanek puudutab nähtust, mida mina nimetan „suviseks rumaluseks”. Kui lapsi esmalt aprillis ja siis uuesti septembris testida, on septembri tulemused halvemad. See tähendab, et mitte midagi tegemine ja suvi läbi teleka vahtimine mõjub intelligentsusele negatiivselt. Seega võib siit järeldada, et intelligentsi rakendamine on kohaldatav. See võib vastavalt sooritatud tegevustele paremaks või halvemaks muutuda. Ning raske on öelda, miks mõned meetodid töötavad ja mõned mitte. Võib suudelda palju konni, kuid vaid üksikud neist muutuvad printsideks.
Kui tuua mõned eriti ekstreemsed näited, siis kas olete kuulnud Glenn Schellenbergist, kes Torontos töötab? Glenn on nüüd avaldanud kaks artiklit ning minu arvates on need sellelaadsete uuringute seas ühed parimad, sest ta on näidanud, et laste intelligentsust on võimalik arendada muusikalise treeningu kaudu. Siin on üks konn, kes printsiks muutus. Glenn hakkas treenima säärast asja, mille seoseid intelligentsusega keegi ei uskunud, kuid siiski avastas ta, et see mõjub.”
Ma küsisin Jonideselt, miks tema intelligentsuse kasvatamist uurima hakkas, kuigi selle senine ajalugu koosnes vaid ebaõnnestumistest.
„Paljude teadlaste karjäär on minu omaga sarnaselt kulgenud,” vastas ta. „Olen lõviosa sellest veetnud lihtteadust tehes – vaimsete funktsioonide aluseid uurides. Treeninguga polnud siin midagi pistmist. Kuid nüüd tahan näha, kuhu võib välja jõuda, kui gaasipedaal põhja vajutada.”
Ta kirjeldas, et esimesed 25 aastat keskendus tema uurimistöö vaimsele võimele, mida tuntakse kognitiivse kontrolli nime all ning mis pole pelgalt intelligentsuse, vaid ka üldise käitumise ja emotsioonide alus. „Näiteks kui ma praegu end näljasena tunneksin,” rääkis ta, „siis mõtleksin, et pean pealaborisse minema ja kööki hiilima, et magusat süüa. Kuid need impulsid on võimalik alla suruda, nii et ma jään siia ja jätkan meie vestlust. See on kognitiivse kontrolli näide. See ning töömälu on intellektuaalsete funktsioonide aluseks. Just see eristab meid teistest liikidest. See võimaldab meil keskkonnast saadavat informatsiooni valikuliselt töödelda ning seda probleemide lahendamiseks kasutada. Kuid kognitiivne kontroll ei puuduta pelgalt intelligentsusega seonduvaid teemasid. Näiteks depressiooni puhul ei suuda inimesed negatiivset mõtlemist lõpetada. Ning nende inimeste puhul, kes ei suuda naudinguid edasi lükata ning muutuvad ülekaaluliseks või sõltlasteks, on probleem
