ütlesin. „Uskumatu, et tulin kogu selle tee St. Louis’sse ega suuda nüüd seda teha.”
Kogukas masinaoperaator oli väga mõistev. „Ära muretse,” ütles ta. „Paljudel inimestel hakkab hirm. Tavaliselt võtavad nad rahustit, aga töömälu testi puhul see ei sobi. Kas tahad veidike jalutada? Jäävett juua? Tule, ma näitan sulle teed.”
Lonkisime koridori mööda tillukesse kööki, kus ta klaasi jääga täitis ning sinna vett valas. Jõin selle ära. „Mind ei hirmuta masina sees olemine,” rääkisin. „Pigem see, et mu pea on kindlalt paigas ja need prillid silmade ees ning suured klapid kõrvadel. See ajab segadusse.”
„Igal nädalal juhtub, et keegi ei suuda seda taluda,” ütles assistent. Kuid ma teadsin, et keegi neist pole poolt riiki läbi lennanud, et raamatu kirjutamise pärast siia tulla. Läksime fMRT tuppa tagasi ning otsustasin masina ümber jalutada, et endale võimalikult hästi selgeks teha, mis juhtuma hakkab. Läksin masina taha, kus asus arvutiekraan. Panin taas prillid ette ning klapid kõrvadele. „Hästi, proovime uuesti,” ütlesin. „Kuid seekord tahaksin minuti või paar niisama lavatsil lebada, nii et pea kinnitatud on, ja sellega ära harjuda.” Kui mu pea oli kinnitatud, tõstsin käed ja puudutasin nendega prille, klappe ja kaadervärki, mis mu pead paigal hoidis. Liigutasin veidi jalgu ja pahkluid ning üritasin pead üles ja alla jõnksutada, avastades, et saan seda sentimeetri võrra liigutada – kuigi skaneeringu ajal ma seda teha ei tohi. „Pole mingit ohtu,” ütlesin endale. „Sa ise tahad seda teha.” Kui minus tekkis soov istule tõusta, kujutasin ette, et leban voodis ja mu süles on meie koer, veidike hull, aga armas tilluke bichon, kelle nimi on Suhkrutükk. „Mis sa arvad?” küsis operaator, kes mu kõrval seisis.
„Teeme ära,” vastasin.
Ta lahkus toast ning pööras lülitit, mis platvormi masinasse liikuma pani. „Kõik korras?” küsis ta läbi kõrvaklappide. „Kas panen käima?” „Pane käima,” vastasin.
Järgmised kolm minutit ümbritses mind kohutav mürisev heli, mis meenutas suruõhupuuri või metallibändi trummisoolo kiiretempolist rütmi. Siis oli pool minutit vaikust ning järgnevad helid olid eriti tontlikud: sisin ja paus, sisin ja paus, sisin ja paus, nagu 1950. aastate ulmefilmis, kus tulnukad laseriga mõnd haagiselamut hävitavad. Pärast hetkelist vaikust kõlas uus heli, järjekordne rütmiline tümpsumine, nagu rikkis pesumasinast, kuid igale tümpsule järgnes veel õõnsalt kajav põmakas. Pärast kümmet minutit ulgumist, kriginat ja raginat anti mulle teada, et võin nüüd N-backiga alustada; skaneerimist jätkati, ehkki masina müra oli nüüd palju nõrgem. Erinevalt Jaeggi ja Buschkuehli kasutatud versioonist esitas siinne N-back pildiseeriat ning mina pidin vajutama mulle pihku antud nuppu, kui kordus sama pilt, mida oli näidatud kaks pilti tagasi. Mõned pildid kujutasid nägusid, mõned tööriistu, mõned ehitiste fassaade, maastikke või kummalisi suurendusi käsivartest, labakätest ja jalgadest. Mõned neist olid kahtlemata sihilikult üksteisega väga sarnased.
Esilagu olin täielikus segaduses –arvasin, et kõik N-backi versioonid meenutavad Jaeggi ja Buschkuehli oma, kus mustad täpid trips-traps-trulli laual kohta vahetavad. Kui esialgsest üllatusest üle sain ning mõistsin, et pean nägusid, tööriistu ja muid asju väga tähelepanelikult jälgima, et nende järjestust meeles pidada, siis tundus, et saan sellega päris hästi hakkama.
Kui olin masinas veetnud juba ligi nelikümmend minutit, oligi katse läbi. Kontrollruumis näidati mulle paari pilte mu ajust.
„Nii et mul on see ikkagi olemas,” ütlesin. „Kui julgustav.”
Nüüd olid kõik esialgsed testid sooritatud ning võisin ajutreeninguga alustada. Aga kuidas seda ikkagi teha? Mis tegelikult töötab? Kas ka miski muu peale N-backi omab inimeste targemaks tegemisel kindlat, teaduslikult tõestatud mõju?
3. PEATÜKK
HEAD AJUTREENERIT ON RASKE LEIDA
Selgus, et on terve hulk selliseid kommertsprogramme, mille puhul väidetakse, et teaduslik tõendusmaterjal toetab nende mõjusust ajutreeningute puhul. Kuid polnud lihtne kindlaks teha, millised neist on piisavalt usaldusväärsed, et neid tasuks minu treeningusse kaasata. Ilmselt tuntuim nende seas on 2005. aastal turule tulnud „Dr Kawashima ajutreening”, mida tuntakse ka nime all „Ajuajastu: treeni oma aju mõni minut päevas!”. Kuigi seda tarkvara on müüdud üle 19 miljoni eksemplari ning ka mõned neuroloogid on seda Alzherimeri tõve vältimiseks soovitanud, väidab mängu tootja Nintendo, et see on mõeldud vaid meelelahutuseks, keeldudes kinnitamast, et sellest tõuseb mingit püsivat kasu. Vaid mõned uuringud on selle puhul taolisi mõjusid kinnitanud. Kuid viie kommertslähenemise puhul on usutavalt tõendatud, et mõju on olemas, ning ühe neist on välja arendanud rootsi teadlane Torkel Klingberg, kelle 2002. aastal avaldatud uuring Jaeggit ja Buschkuehli innustas (ja hämmastas). Tolleks ajaks, kui tema uuring avaldati, oli Klingberg koos paari kolleegi ja Karolinska instituudiga rajanud firma nimega Cogmed, et töömälu arendamisega äri teha. See tõi ärivaldkonda ka seni puudunud teaduslikku usaldusväärsust. Cogmed vältis eneseabireklaamide ülespuhutud tooni ning pakkus arvutitreeningut psühholoogide ja muude kliinilise väljaõppega spetsialistide kaudu. Esialgseks sihtgrupiks said ADHD all kannatavad lapsed, kelle vanemad soovisid leida muid võimalusi peale ravimite, et oma laste tähelepanuvõimet arendada.
Cogmed oli 2003. aastaks leidnud Rootsis esimesed maksulised kliendid. Kaks aastat hiljem avaldas Klingberg koos kolleegidega teise, mahukama uuringu, mis kinnitas, et nende töömälutreening arendab ADHD all kannatavatel lastel ka kompleksset arutlusvõimet ning käitumise kontrollimisviise. Ning 2006. aastal palkasid nad neli USA ja ühe Šveitsi psühholoogi, kes õpetati välja Cogmedi teenuseid pakkuma. Aastaks 2010 pakkusid psühholoogid Cogmedi treeningut juba 26 riigis kuuel erineval mandril, lisaks oli avaldatud uusi uuringuid, mis tõestasid, et treening aitab nii mitmesuguste kognitiivsete häirete all kannatavaid lapsi kui ka täiskasvanuid. Ning samal aastal selgus ka, et ajutreeningust võib saada väga suur äri, sest Cogmed müüdi maailma suurimale haridusettevõttele Pearson. (Täieliku läbipaistvuse huvides tuleb mainida, et Pearson on ühtlasi maailma suurima kirjastuse Penguin Random House omanik, kellele kuulub ka Hudson Street Press, käesoleva raamatu avaldaja USA-s.)
„Teeme koostööd nii tervishoiuteenuste pakkujate kui ka koolidega üle kogu maailma, et Cogmedi treening jõuaks inimesteni, kellele töömälu võimetus piire seab,” kinnitab firma oma kodulehel. „Cogmed on turuliider teaduslikult tõestatud mõjuga kognitiivtreeningu valdkonnas. Teaduslikult kinnitatud uuringud tõestavad, et Cogmedi treening arendab olulisel ja püsival viisil nõrga töömäluga inimeste tähelepanu – seda kõigi vanusegruppide puhul. Seetõttu on Cogmedi toodete mõju turul saadaolevate seas kõige veenvamalt tõestatud.”
Kas sellised väited pole liiga ülepaisutatud? Mul oli võimalik seda Klingbergilt endalt küsida, kui ta New Yorki tuli, et Columbia ülikoolis loenguga esineda, ning me eelnevalt tillukeses ja rahvarohkes Manhattani kohvikus West 23. tänaval kokku saime. Klingberg kandis musta nahkjakki ja kortsutas mu küsimuse peale korraks kulmu, nagu oleks seda varemgi kuulma pidanud. „Nojah,” vastas ta õlgu kehitades. „Me alustasime uuringutega 1999. aastal. Võiks ju öelda, et ikka veel pole päris kindlaid tõendeid – vahest peaksime veel kümme aastat ootama, kuni seda programmi on tuhandete inimeste peal testitud. See on kognitiivtreeningu uurimuste puhul muidugi tavaline asi, et need pole sama suure valimiga, nagu näiteks ravimifirmade omad. Teisest küljest ei kujuta meie tooted ka mingit ohtu tervisele. Kui oleme viis aastat selle kallal vaeva näinud, kas võime siis lubada inimestel seda omal nahal järele proovida? Ma arvan küll nii.” Klingberg mainis, et Cogmed väidab ainult seda, et treening arendab töömälu, mitte muutlikku intelligentsust per se – kuigi paljud uuringud on kindlaks teinud, et töömälu ja muutlik intelligentsus on tihedalt seotud. „Me oleme üha uuesti ja uuesti näinud,” rääkis ta, „et töömälu ja ka tähelepanu
