läbi viidud uuring näitas, et SAT-testi matemaatikaülesannetes vähemalt 700 punkti kogunud õpilaste seas oli poisse kolmteist korda rohkem kui tüdrukuid, oli see näitaja 2010. aastaks langenud nii palju, et poisse oli nüüd alla nelja korra enam, mis näitab ühtlasi, et ka ühiskondlik suhtumine ja haridusvõimalused avaldavad siin vähemalt sama suurt mõju kui bioloogiline kindlaksmääratus. Küll aga võib endiselt täheldada, et meeste puhul on vaimsed puuded mõnevõrra levinumad kui naiste seas.
Uurijad on avastanud, et ajuosade funktsioonid ja nende omavaheline infovahetus on suurusest olulisemad. St. Louisi Washingtoni ülikooli teadlased avaldasid 2012. aastal uurimuse, kus vaadeldi vasakpoolse külgmise prefrontaalse ajukoore seoste tugevust ülejäänud ajuga. Kui vasakpoolse külgmise prefrontaalse ajukoore suuruse tähtsus on muutliku intelligentsi puhul 5 %, siis selle piirkonna seoste tugevus ülejäänud ajuga määrab ära 10 %, nii et sel on suurem roll, kui ühelgi teisel aju puhul vaatlustega tuvastataval teguril.
„Meil oli säärane hüpotees, et kui ajuaktiivsus selles piirkonnas on intelligentsuse puhul nõnda oluline, siis just seetõttu, et see peab olema seotud aju muude osadega, samuti tajude, mälestuste ja kõige muuga,” rääkis mulle telefonis Michael Cole, keda oli uuringu autorite seas esimesena nimetatud ning kes töötab Washingtoni ülikooli kognitiivkontrolli ja psühhopatoloogia laboratooriumis. „Me üritasime indiviidide muutlikku intelligentsust ennustada või tuletada selle järgi, kui tugevalt nende vasakpoolne külgmine prefrontaalne ajukoor puhkeseisundis ülejäänud ajuga suhtleb, kui inimene fMRT skanneri all mingeid ülesandeid ei soorita. Ning tõepoolest, see oli võimalik. See oli statistiliselt märgatav.”
Küsisin Cole’ilt, kas ta oleks valmis skaneerima ka minu aju enne ja pärast ajutreeningu režiimi läbimist. Ta ütles, et võib seda teha, kuigi peab esmalt luba küsima oma ülemuselt Todd Braverilt, labori kaasdirektorilt. Ning lisaks peab ta loa saama ka eetikakomisjonilt Barnes-Jewishi haiglas, kus asub fMRT skanner.
Selleks ajaks, kui kõik vajalikud load saadi, oli möödunud juba ligi aasta sellest, kui ma Jaeggil ja Buschkuehlil Michiganis külas käisin. Viimaks saabusin 3. oktoobril 2012. aastal St. Louis’sse oma aju skaneerima. Todd Braver tervitas mind enda kabineti ees ning pani ette, et läheksime lähedalasuvasse kohvikusse, et tema ja Cole’i uuringutest vestelda. Braver, kes oli Jaeggist ja Buschkuehlist vaid veidi vanem, oli juba välja jõudnud kõrgelthinnatud akadeemilise uurimislabori kaasdirektori kohale. Ma alustasin intervjuud sellest, et küsisin, kes on teine kaasdirektor. „Deanna Barch,” vastas ta. „Minu abikaasa.”
Braver kirjeldas teda täiesti objektiivselt. „Minu abikaasa on supernaine,” ütles ta. „Ta on kõige hämmastavam uurija, keda võib ette kujutada. Meie suhte ainus puudus on see, et temaga võrreldes on mul kerge end alaväärsena tunda. Paari aasta pärast saab temast ilmselt meie osakonna juhataja. Ta on ajakirja Cognitive, Affective, and Behavioral Neuroscience toimetaja. Ta on seotud ka sisuliselt kõigi ülikoolikomiteede tööga. Ta on selline inimene, kes kell neli hommikul üles ärkab ja paari artikli käsikirja valmis saab, enne kui lapsed üles ärkavad. Ning ta on ka meie tütre skaudirühma juht. Ta on just selline inimene, kes paneb kõiki teisi endalt küsima: mida mina küll valesti teen? Ning samas on ta ka äärmiselt meeldiv inimene. Ta pole ülbe ega egotsentriline. Ning ta valis mind välja. See on peamine põhjus, miks ma end liiga alaväärsena ei tunne. Ilmselt ta minus siiski midagi ikka nägi.” Braver jätkas oma naise kiitmist, kuid liigume nüüd tagasi selle juurde, kuidas see kõik intelligentsuse loomusega seondub. Sest seos on täiesti olemas. „Mind huvitavad väga motivatsiooni ja taju seosed,” ütles ta. „Mind hakkas huvitama mu enda motivatsioonitase: vahel tunnen muret, et see on liiga madal. Ma olin selline laps, kelle kohta kuueaastaselt öeldi: „See laps on geenius.” Mu mõlemad vanemad olid professorid. Ma olen pärit klassikalisest Euroopa juudi perekonnast. Kõigil mu pereliikmetel on teaduskraad. Kuid mul tekkis väike kriis ning mõneks aastaks jätsin ülikooliõpingud pooleli. Sest ma tegin kõike vaid sellepärast, et minult seda oodati.”
Selleks ajaks, kui Braver avastas kire psühholoogiauuringute vastu, oli temast saanud magistritudeng Princetoni ülikoolis ja ta töötas laboris, mida juhatas Jonathan Cohen, kes on kognitiivse kontrolli neuroloogiliste aluste valdkonnas üks juhtivaid teadlasi kogu maailmas – sama valdkond, millele ka Jonides oma karjääri pühendas.
Kuna iga psühholoog, kellega ma vestelnud olin, tõlgendas kognitiivset kontrolli veidi erinevalt, uurisin Braverilt tema versiooni kohta. „Kui räägime kognitiivsest kontrollist,” ütles ta, „siis tähendab see võimet häirijaid alla suruda, informatsiooni töömälus tallel hoida, ühelt ülesandelt teisele lülituda ning segajate puhul valikuid teha. Kuid samuti räägime eesmärkide seadmisest.”
Braver ütles, et tema naine ja kaasdirektor on eriliselt tugev just kognitiivse kontrolli tasandil.
„Deanna puhul pole erakordne niivõrd toores intelligentsus per se, vaid pigem just tema kognitiivne kontroll,” ütles ta. „Nooruses ei pidanud keegi teda eriti briljantseks. Kuid just siin saab selgeks, et kognitiivne kontroll ja intelligentsus on omavahel seotud, ent pole identsed. Tal on väga tugev eneseidentiteet, oskus rahuldust edasi lükata ning selge arusaam sellest, et käegakatsutavad hüved on vähem väärt kui kaugemad hüved, ning ta mõistab ka impulsside reguleerimise viise – impulsside kontroll on siinkohal suure tähtsusega. Deanna suudab erakordselt hästi keskenduda ning vajaduse korral mitme ülesandega tegeleda, samuti on tal väga tugev kognitiivne kontroll oma emotsioonide üle. Ning kõik see loob eduka tsükli.”
Oma mõtete kontrollimine, enda eesmärkide ja käitumise kontrollimine: Braver tekitas minus arusaamise, et need on omavahel tihedalt seotud ning nende aluseks olevad neuroloogilised mehhanismid kattuvad sageli üksteisega. Mulle sai ka selgeks, et ta on üks kõige õnnelikumaid abielumehi kogu Põhja-Ameerikas. Nüüd oli käes aeg minu aju skaneerida.
Sõitsime Barnes-Jewishi haiglasse ning tõusime liftiga üheteistkümnendale korrusele, kus asus kliiniliste vaatlusuuringute keskus. Seal kohtasime Michael Cole’i ja paari uurimisassistenti, samuti fMRT skanneri operaatorit, kogukat, hallipäist lõuahabemega meest, kel oli seljas säärane valge kittel, nagu teadlased laboris sageli kannavad. Nad istusid fMRT kontrollruumis, kus oli kaheksa arvutiekraani, millest mõned olid sülearvutitega ühendatud, mõned aga vanemate lauaarvutitega, ning ühes seinas oli aken vaatega kõrvaltuppa, kus asus fMRT. Nad ütlesid, et pean taskutest kõik metallesemed välja võtma ning ka prillid eest võtma. Kuna mul oli prille vaja, et kaugemale näha, ning kuna testi puhul pidin N-backi harjutusi tehes arvutiekraani vaatama, andsid nad mulle nägemist korrigeerivad plastraamidega prillid ning viisid mu fMRT tuppa. Masin oli umbes kolm meetrit kõrge ja lai ning selle tunneli suuava ees oli plastist lavats, millele pidin pikali heitma. Mind ei häirinud mõte, et varsti libistatakse mind masinasse nagu leiba ahju; klaustrofoobia all pole ma kunagi kannatanud. Lesisin lavatsil, prillid silmade ees ning klapid kõrvas (et kuulda nende juhiseid kõrvalruumist), oodates põnevusega eksperimendi algust. Siis ütles keegi ilma mingi eelneva hoiatuseta: „Heakene küll, me kinnitame nüüd su pea,” ja mu lauba kohale laskus silda meenutav kaadervärk, mis minu all oleva platvormi külge lukustus. Kaadervärgi peal oli mingi tilluke peegel, mis mu silmade ette jäi, blokeerides nõnda vaate üles lakke. See pidi mul võimaldama enda taha näha, sest masina tagaosas asus arvutiekraan, kuhu pidi ilmuma N-backi ülesanne. Aga kuna mu pea oli nüüd liikumatu ning silmi ja kõrvu katsid prillid ja kõrvaklapid, sattusin paanikasse. Ning seda juba enne, kui nad mind masinasse sisse lükkasid.
„Uhh, kas laseksite mul hetkeks püsti tõusta?” küsisin.
Assistent vabastas mu pea. Ma tõusin istukile, võtsin prillid eest ja klapid kõrvast ning hingasin mõne korra sügavalt sisse.
„Ma polnud selleks valmis, et mu pea nõnda paika pannakse,” ütlesin. „See on karm.”
Ootasin minuti, lastes paanikatundel üle minna, ning proovisin uuesti. Seekord pidasin vastu umbes ühe minuti, enne
