„Meie arvates kuuluvad tähelepanu ja töömälu aju peamiste funktsioonide hulka, nagu vereringe keha puhul,” ütleb Jaeggi. „Kui treenite tähelepanu ja töömälu, siis arendab see teie peamisi kognitiivseid võimeid, mis mitmesuguste keeruliste ülesannete lahendamisel aitavad.” Ma küsisin, kui kaua saadav kasu võiks kesta?
„Me arvame, et see meenutab kehalist treeningut,” ütles Jaeggi. „Kui kuu aega jooksmas käite, parandab see teie füüsilist vormi. Aga kas see jääb kogu eluks püsima? Ilmselt mitte. Peate treeninguga jätkama.”
Kas ka motivatsioon mängib treeningu tulemuslikkuses oma rolli?
„Me arvame küll nii,” vastas Jaeggi. Alg- ja põhikooliõpilastega tehtud uuringus, mis avaldati 2011. aastal, avastasid nad, et vaid lapsed, kes piisavalt pühendunult N-backil treenisid ja märgatavalt paremaks muutusid, näitasid muutliku intelligentsuse osas vastavat arengut. „Parajaks väljakutseks on osutunud seegi, kuidas inimesi piisavalt motiveerida, et nad sellise treeninguga jätkaksid. See on oluline probleem, sest treening ei saa mõju avaldada, kui seda ei tehta.”
Kas treening avaldas ajule ka füüsilist mõju?
„Mul on hea meel, et seda küsisite,” ütles Jonides ning haaras laualt oma sülearvuti. Paari hiireklõpsu järel pööras ta ekraani minu poole. „Hiljuti tegime inimeste ajudest fMRT skanneriga pilti, kui nad N-backiga harjutasid. Siin on keskmine aktiveerumistase enne nädalast treeningut.” Pilt kujutas rohelise, kollase ja oranžiga tähistatud ajupiirkondi. „Ning nõnda nägi asi välja treeningu järel.” Ta klõpsas hiirt ning isegi minu kogenematule silmale oli selge, et oranži on nüüd vähem ja rohelist rohkem. „Võib näha, et aktiveerumine on oluliselt vähenenud,” ütles Jonides, „nii laubas kui kuklas, mis viitab sellele, et vähemast piisab nüüd rohkemaks; nad on N-backi sooritamisel efektiivsemaks muutunud.”
Jonides asetas sülearvuti lauale tagasi.
„Nii et 2008. aasta uuringus,” küsisin, „kus tudengid maatriksitesti tulemusi 40 protsendi võrra parandasid, muutusid nad ühtlasi 40 % targemaks?”
„Seda ma küll ei ütleks,” vastas Jaeggi. „Kasutasime vaid ühte intelligentsuse või arutluskäitumise mõõdikut. Tulevikus peame kasutama ka muid, tegeliku eluga seonduvaid mõõtmisi, et mõju kohta rohkem öelda saaks.”
„Kuid need maatriksid on muutliku intelligentsuse mõõtmisel kuldstandardiks,” ütles Buschkuehl. „Ning meil on katsealuste endi hinnang. Paljud väitsid, et nad saavad nüüd kursuste õppematerjalidest paremini aru. Kui inimesed alles pärast neli nädalat 20 minutit päevas treenimist nõnda väidavad, siis nimetaksin seda muljetavaldavaks tulemuseks.” Kuid juba järgmisel päeval võin selles ise veenduda, kui nad minu muutlikku intelligentsi mõõdavad ning mulle siis N-backi kaasa annavad, et seda testida saaksin. Kui seda Jaeggiga telefonitsi arutasin, tundus see nõnda tore mõte, kuid nüüd, kohapeal, kui mulle varsti test tehakse, ei saanud ma jätta mõtlemata: aga mis siis, kui mu IQ piinlikult madalaks osutub? Nad lubasid, et on järgmisel hommikul täpselt kell 9 valmis mind testima. Ning siis, pärast tundidepikkust vestlust intelligentsuse teemadel, astusin välja halloween’i-õhtu hämarusse ja möödusin kolmest tudengist, kes olid kostümeeritud hiiglaslikeks õllepudeliteks.
2. PEATÜKK
INIMESE MÕÕT
„Kuidas saaksin armastust mõõta?”
Randall W. Engle, üks kõige mõjukamaid elusolevaid Ameerika psühholooge, kelle uuringud töömälu ja muutliku intelligentsuse vallas Klingbergi, Jaeggi ja Buschkuehli läbimurretele teed rajasid, istus New Jersey osariigis New Brunswickis asuva Rutgersi ülikooli kohviku tagaseina ääres, valmistudes loenguks, mida ta kõrvalhoones pidama hakkab, üritades seletada üht psühholoogiauuringute peamist ja püsivaimat probleemi.
„Enamikku neist nähtustest, mida psühholoogia selgitab, pole võimalik jälgida,” ütles ta mulle. „Need on konstrueeritud. Me peame leiutama viise nende mõõtmiseks või defineerimiseks, kuid me ei saa neid vahetult jälgida. Oletame, et mind huvitab armastus. Kuidas armastust jälgida saaks? Ei saagi. Ma näen, et poiss ja tüdruk amelevad rohus. Kas see on armastus? Kas see on iha? Kas tegu on vägistamisega? Raske öelda. Kuid ma võin armastust defineerida teatud spetsiifiliste käitumisviiside järgi. Aga keegi ei arva, et ükski neist on eraldi võetuna armastus, seega peab neid kombineerima. Armastus pole silmside õhtusöögilaua taga. Käest kinni hoidmine pole armastus. Need on vaid armastuse väljendusviisid. Sama kehtib ka intelligentsuse puhul.”
Engle selgitas, et isegi kui teatud nähtust pole võimalik vahetult vaadelda, võib seda mõõta nõnda, et sooritatakse kaudseid mõõtmisi ning arvutatakse siis välja, kui palju tulemused üksteisest erinevad. Statistikas tuntakse seda „latentsete muutujate analüüsina” ning säärane lähenemine võimaldab psühholoogidel, majandusteadlastel, tehisintellekti uurijatel ja teistel matemaatilise täpsusega uurida selliseid ähmaseid mõisteid, nagu ekstravertsus või introvertsus, elukvaliteet, tarkus, õnn ja intelligentsus. „Oluline on just variatsioon,” selgitas Engle. „Üks konkreetne katse ei pruugi siin palju tähendada. Seetõttu kasutame minu laboris alati vähemalt kolme, kuid vahel kuni kahtkümmet erinevat indikaatorit, mis muutliku intelligentsusega seostuvad, kuna otsime säärast tegurit, mis nende kõigi puhul ühine oleks, mis oleks nende testide puhul ühine, kui igasugune variatsioon eemaldada.” Kuigi Jaeggi ja Buschkuehli esimesed uuringud kasutasid muutliku intelligentsuse mõõtmisel vaid ühte või kahte mõõdikut, hõlmas nende viimane uurimus juba palju enamaid, osaliselt just selle tõttu, et Engle’i nõudmistele vastata. See selgitab ka, miks minu intelligentsuse mõõtmine nii meeletult kaua aega võttis.
Chris Cargill, magistriõppe tudeng, kes uurimisassistendina Jaeggi ja Buschkuehli kabinetis töötas, juhatas mu kolme kõrvutiasetseva tillukese kabineti juurde. Sisenesime neist viimasesse – „rohelisse tuppa” – mis oli just nii suur, et ära mahutada plasttooli ja arvutiga kontorilauda. Istusin toolile ning Chris pidi seisma ukseavas, kui ta selgitas, et kokku tehakse mulle kuus erinevat testi.
Esimene, mille nimeks oli „pinna arendamine”, kujutas endast rida lamedaid papitükke, mis olid lõigatud nõnda, et neist sai kokku panna imeliku kujuga kaste. Ülesanne seisnes selles, et tuli leida, milliste lamedate kahemõõtmeliste papitükkide küljed sobivad kokku juba kokkupandud kolmemõõtmeliste kastidega. Chris seisis minu kõrval, kui ma juhendid läbi lugesin ning üritasin näidisülesannet teha. Siis soovis ta mulle edu ja ütles, et mul on kuus minutit aega, ning sulges ukse.
Tundsin end sama võimetult, nagu seisaksin Yankeesi staadioni söötjakünkal ning peaksin Derek Jeterile4 palli viskama. Kui olin kuus minutit vaeva näinud, avanes uks taas.
„Oijah!” kaeblesin, saates seda paari sunnitud itsitusega, et irooniliselt kõlada. „See oli küll kohutav!”
„See pole kerge,” ütles Chris tooniga, mis meenutas kõikenäinud onkoloogiakirurgi oma, kes üritab siiski julgustavalt kõlada. „Kuid ükski neist pole. Järgmine kannab nime APM. See on maatriksilaadne piltmõistatus, kust on puudu alumine parempoolne tükk. Sinu ülesandeks on leida, milline tükk.”
„Ahaa, kas see ongi Raveni test?” küsisin.
„Jah, Raveni arenevad progressiivsed maatriksid – APM. Siin on mõned näidised. Milline tükk sinu arust puudub?”
Käisime näidised läbi ja ta ütles, et nüüd antakse mulle piiramatult aega, ning lahing algas. Esimesed mõistatused olid lihtsad, lausa ilmselged. Järgmised seitse olid raskemad, kuid äratehtavad. Ent siis jooksin peaga vastu müüri. Üks ajas
Üks Ameerika tuntumaid pesapallureid, kes mängib New York Yankeesi meeskonnas ning on kuulus ülitugeva löögi poolest. (Tõlkija märkus)
