taibata, miks maatrikseid muutliku intelligentsuse testide kuldstandardiks peetakse. Kuid mõelge korraks sellele, kui oluline on elus edu saavutamiseks seaduspärasusi märgata. Kui tahate pesapallistatistikast mõnd peidetud aaret avastada, mis aitaks teie meeskonnal alahinnatud mängijaid palgata ja mänge võita, siis peate maatriksites osavad olema. Kui tahate avastada aktsiaturgude tsüklilist liikumist, et sellest kasumit lõigata; kui õpite õigusteadust ja soovite leida varjatud seadusloogikat, mis peitus teile antud kümne juhtumi puhul langetatud otsuste taga – või peate aru saama mammuti loomusest, et teda tabada, tappa ja ära süüa –, siis kasutate neidsamu kognitiivseid võimeid, mida maatriksid testivad.
Kui tudengid Raveni testid tehtud said, nõustusid nad iga päev pooleks tunniks psühholoogiaosakonnast läbi põikama, et N-backi harjutada – ning nõnda viiel päeval nädalas, neli nädalat nädalalt järjest. Juba paari päevaga oli enamik neist 3-back’ist jagu saanud ning proovisid mõnikord isegi jõudu 5-back’iga. Nelja nädala möödudes jõudsid mõned neist välja koguni 8-back’ini. Ning kui nad Raveni testi uuesti sooritasid, olid nende tulemuste keskmine 40 % võrra paranenud.
Jaeggi ja Buschkuehl jäid esmalt isegi omaenda tulemuste suhtes skeptiliseks, kuid varem võimatuks peetu saavutamise lihtsus lummas neid ja nad tegid oma väitekirjad valmis, said doktorikraadid kätte ning võtsid vastu pakkumise jätkata karjääri Michigani ülikoolis psühholoogia ja neuroteaduse professori John Joenidese juhitud laboratooriumis. Seal kordasid nad oma duaalse N-backi eksperimenti, lisades seekord ka platseebokontrolli grupi, kelle muutlikku intelligentsust samuti kahel korral progresseeruvate maatriksitega mõõdeti, kuid kes treeningut ei läbinud. Nad otsustasid ka, et üritavad leida nõndanimetatud doosiefekti, mida sageli ravimiuuringutes mõõdetakse ning mis pidi näitama, et mida rohkem inimesed harjutasid, seda rohkem nende muutlik intelligentsus tõuseb. Ning tõepoolest ilmnes uuringu lõppedes, et need, kes olid duaalset N-backi vaid kaksteist päeva harjutanud, sooritasid maatriksite testi keskmiselt 10 % võrra paremini. Need, kes harjutasid seitseteist päeva, parandasid tulemust üle 30 % ja need, kes harjutasid üheksateist päeva, tõstsid oma keskmist tulemust hämmastavad 44 protsenti. Viimaks avaldasid nad oma uurimistöö tulemused 13. mail 2008. aastal teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences. Erinevalt Klingbergi uuringust, mis massimeedias vähe tähelepanu leidis, tekitas Jaeggi ja Buschkuehli uurimus kohe sensatsiooni, mis jõudis ajalehtede pealkirjadesse üle kogu maailma. „Uuring tõestas „ajutreeningu mängude” tulemuslikkust,” kuulutas briti ajaleht Daily Telegraph. „Mälutreening näitab ajuvõimekuse kasvamist,” teatas New York Timesi pealkiri. Uuring sai nõnda palju tähelepanu mitmel põhjusel, mille hulgas mängisid oma rolli julge pealkiri („Muutliku intelligentsuse kasvatamine töömälutreeningu abil”), ajakirja tõsiseltvõetavus, Jaeggi elegantne kirjutamisstiil, uuringu statistiline põhjalikkus ning seda saatev juubeldav kommentaar, mille autoriks oli Robert J. Sternberg, kes oli Tuftsi ülikooli kunstide ja teaduste kooli dekaan ning samuti hinnatud teadlane intelligentsuse uurimisvaldkonnas. „Jaeggi et al. on teaduskirjandusse olulise panuse andnud,” kirjutas Sternberg, „näidates, et muutlik intelligentsus on olulisel ja tähenduslikul määral treenitav; et treening sõltub doosiefektist ning et mida rohkem treenitakse, sea suurem on saadav kasu; (ja) efekt on täheldatav kogu võimekuse skaalal, kuigi on märgatavam selle madalamas osas. Seega tundub, et antud uuring on vähemalt mingil määral vastanud küsimusele, kas muutlik intelligentsus on vähemalt mõningal tähenduslikul määral treenitav.”
Millegipärast juhtus nii, et mina ei pannud kogu seda asja üldse tähele. Alles kolm ja pool aastat hiljem, 2011. aastal, kui ma olin kirjutanud artikli ravimitest, mida testiti Downi sündroomi all kannatajate intelligentsuse suurendamisel (selle kohta põhjalikumalt 9. peatükis), hakkas mind huvitama võimalus, kas need, kel pole diagnoositud mõnd vaimset puuet, saaksid samuti oma intelligentsust tõsta. Selleks ajaks oli Jaeggi ja Buschkuehli artikkel intelligentsusuuringute valdkonnas tõelise revolutsiooni põhjustanud ning seda oli juba tsiteeritud sadades hilisemates uurimustes.
„Minu leiud kinnitavad seda,” ütles Jason Chein, Philadelphias asuva Temple’i ülikooli psühholoogia kaasprofessor, kui ma talle helistasin. Chein oli inimeste vaimsetes võimetes arengut täheldanud, kuigi ta polnud neid treeninud N-backi, vaid muude töömälu ülesannetega, nimelt verbaalsete ja ruumiliste kompleksvahemikuga harjutustega. „Ma pole nende tehtut täpselt korranud. Kuid mitmes laboris on samasuguse eduga rakendatud sarnaseid, kuigi mõningate erinevustega harjutusviise. Valdkonda võiks praegu iseloomustada nõnda, et seal valitseb ettevaatlik optimism.”
Isegi USA sõjavägi oli asjaga kaasa läinud, üritades kindlaks teha, kas saaks arendada ohvitseride ning lihtsõdurite vaimseid võimeid. Harold Hawkins, mereväe uurimisprojektide kabineti kognitiivpsühholoog, vastutas selle uurimisvaldkonna rahastamise eest ning oli juba määranud toetusgrandid Jaeggile ja poolele tosinale teisele teadlasele. „Veel neli-viis aastat tagasi arvasime, et muutlik intelligentsus ei saa täiskasvanueas enam edasi areneda,” rääkis Hawkins mulle. „Keegi ei uskunud, et seda loomupärast vaimset võimet saaks treeninguga arendada. Siis aga avaldas Jaeggi oma uurimuse. Seejärel hakkasin ma sinna suunama rahastamisvahendeid mõnelt muult uurimisteemalt. Isiklikult usun sellesse, vastasel juhul ei kulutaks ma maksumaksja raha. Kui asi töötab, võib see väga oluliseks osutuda.” Jaeggi ja Buschkuehl olid oma tulemusi juba korranud põhikoolilaste ja vanurite peal ning olid tekkinud ka kommertsettevõtted, mis pakkusid vaimsete võimete treenimise võimalust internetis, õppekeskustes ja kvalifitseeritud psühholoogide kaudu. Ma otsustasin Jaeggile helistada ja teda telefoni teel intervjueerida. Küsisin, kas saaksin sinna tulla ja nendega kohtuda, ning ta oli nõus. Siis küsisin, kas ta aitaks mind ajakirjandusliku uurimuse puhul, mis üritab kindlaks teha, kas N-back ja muud sarnased meetodid tõepoolest vaimseid võimeid arendavad. Kas ta oleks nõus testima minu muutlikku intelligentsust enne treeninguga alustamist ning pärast selle lõpetamist? „Esmalt peaksite teadma, et mõne inimese jaoks on N-backiga treenimine väga raskeks osutunud,” hoiatas ta mind. „Nad ütlevad, et see ärritab, kurnab ja väsitab neid. Neil pole kerge selle juurde kindlaks jääda.” „Milline on teie enda kogemus N-backil treenimisel?” küsisin. „Aga ma polegi seda teinud,” vastas ta. „Olen seda proovinud, et meetodiga tutvuda, kuid mitte treeningu eesmärgil. Mulle piisab oma praegusest tarkusest. Ning üldiselt oleme suurimaid muutusi täheldanud madalama suutlikkustasemega inimeste puhul, vähemalt senikaua, kuni nad on valmis pingutama. Nii et teil võib olla raske olulist arengut saavutada.”
Mind üllatas, et Jaeggi ise pole treeningust huvitatud, kuid selgus, et see suhtumine on antud valdkonna teadlaste seas levinud: Jason Chein, John Jonides ega ka keegi teine, kellega kohtusin, ei tunnistanud, et nad ise treeninguga tegeleksid. Mõned kordasid Jaeggi väidet, nagu annaks see kõige paremaid tulemusi just kõige ebaintelligentsemate inimeste puhul. Kuid ma teadsin, et mitu nende endi uuringut viitavad vastupidisele, kuna sageli olid katsealusteks magistriõppe tudengid kõrgelthinnatud ülikoolidest. Kas nad olid liiga uhked, et jätta muljet, nagu vajaksid või tahaksid nad omaenda intelligentsust tõsta?
Jaeggi ütles, et kui olen valmis proovima, siis võib ta mulle enne ja pärast muutliku intelligentsuse testi teha ning mind nende N-backi versiooniga varustada.
Võtsin pakkumise vastu. Ning nõnda lendasingi ma 2011. aasta halloween’i ajal Detroiti ning sõitsin sealt autoga Ann Arborisse, et Jaeggi, Buschkuehli ja nende kolleegidega kohtuda.
„Mul oli see suur projekt kõigi nende lollpeade treenimisega.”
Sõime Buschkuehli ja Jaeggiga lõunat, kui ma seda üllatavat märkust kuulsin.
„Vabandust, kas ma kuulsin õigesti?” küsisin.
„Ma treenisin hallpäid, vanureid,” ütles Buschkuehl.
„Ahah,” vastasin. „Selge.”
„Kaheksakümneaastasi,” jätkas ta. „Üks teine uurija tegi
