noori ellujääjaid eristab teistest kognitiivse taastusravi saajatest see, et radiatsiooni või kemoteraapia mõju ajule saab selgeks alles aja möödudes. Hiljutises uuringus avastati, et kohe pärast ravi lõppu ei täheldatud akuutsest lümfoblastilisest leukeemiast tervenenute puhul erilise muutusi nende verbaalse IQ tulemustes, kuid varsti peale täisealiseks saamist olid näitajad keskmiselt 10,3 punkti võrra langenud.
„Inimesed, kel oli näiteks ajutrauma, kaotavad üleöö oskusi ning loodame, et neid on võimalik aja jooksul taas omandada,” rääkis Hardy. „Kuid lapsed, kel on vähki ravitud, ei kaota oma oskusi. Nad ei suuda lihtsalt uusi omandada, nagu enne. Kui nad esimest korda pärast ravi siia tulevad, ei näe me erilisi tagajärgi. Kuid juba aasta hiljem, kui ravi on ammu läbi ning lapsed käivad jälle koolis, ei suuda nad uut materjali endisel viisil omandada, nende hinded on langenud, sest ravi mõjutas nende töömälu ja tähelepanuvõimet. Sageli võib näha, kuidas nende akadeemiline suutlikkus ja IQ aja jooksul langevad.” Kuigi paljud lapsed suudavad ravieelsed kognitiivsed võimed täielikult taastada, vajamata taastusravi, ilmnevad teiste puhul tagajärjed kõige selgemini just täiskasvanueas, kinnitas Hardy. „Kui vaatame neid täiskasvanuid, kel kunagi ammu lapsepõlves vähki raviti,” ütles ta, „siis leiame, et see grupp ei saavuta oma arengu teetähiseid sama kiiresti kui nende kaaslased. Nad ei abiellu, ei koli vanemate juurest ära, ei lõpeta kooli, ei leia sama kergesti ega kiiresti töökohti. Kliinilise psühholoogina võin kinnitada, et see on väga masendav, kui teie lapsel diagnoositakse vähk ning ta elas selle üle, kuid nüüd on tema vaimsed võimed nõnda palju muutunud, et see jätab kogu eluks jälje. Ning kuna ma tean, mis juhtuda võib, on see väga kurb, kui ma näen last, kes on just ravi lõpetanud ning kellega hakkavad nüüd toimuma muutused, mille vastu ei saa ma midagi ette võtta. Nõnda hakkasin ma uurima viise kognitiivsete võimete arendamiseks, et nende laste väljavaateid parandada.” Ta avaldas 2012. aastal pilootuuringu, kus võrreldi Cogmedi arvutitreeningu platseeboversiooniga, mis ei muutu raskemaks, kui lapsed ülesannete lahendamisel paremaks muutuvad. Kahekümne lapse puhul, kes olid kõik kas ajukasvajast või leukeemiast paranenud, näitasid Cogmedil treenijad visuaalse töömälu ning vanemate hinnangul põhinevate õppehäirete puhul märgatavaid arenguid, kui nende tulemusi kontrollgrupi tulemustega võrrelda. „Ma hakkasin selle teemaga tegelema kui skeptik, kes ei uskunud, et vaid veidi aega arvuti taga töötamine võiks kedagi aidata,” ütles Hardy, korrates nõnda Schweitzeri sõnu. „Ma ei uskunud, et tulemused paranevad. Ning muidugi pole kõik suutnud arengut näidata. Aga leidub ka selliseid lapsi, kelle elu on pärast treeningu läbimist oluliselt paranenud. Ning kui laboris nende peal neuropsühholoogilisi teste tegime, siis nägime suuri muutusi. Mu kõhutunne ütleb, et see treening võib mõnd last aidata. Ma ei usu, et see kehtiks kõigi kohta. Kuid kõige uuemas uuringus täheldasime 50−60 % laste puhul säärast kasu, mis on kliinilisest seisukohast minu hinnangul oluline.”
Küsisin Hardylt, kas ta soovitaks talle teadaolevate tõendite põhjal Cogmedi neile lastele, kes on vähi üle elanud või kel on muid kognitiivseid probleeme.
„Hetkel jääksin soovituste andmisel pigem ettevaatlikuks,” teatas ta. „Minu avaldatud uuringus on tagasihoidlikud arvud. Me ei tea, millised on optimaalsed treeningumahud ning kes neist kõige rohkem kasu võiksid saada. Kuid ma uurin lapsi edasi ning ka Memphise St. Jude’i haigla ja Minnesota ülikooli uurijad teevad Cogmediga katseid. Ootan nende andmeid põnevusega.”
Ta mainis veel: „Nende laste jaoks on olukord selline, et me kas ootame ja laseme asjadel halvemaks minna või üritame midagi ära teha. Nii minu kui nende perede arvates on kolmkümmend minutit päevas arvutiekraani taga küllaltki tühine pingutus. Halvimal juhul pole sellest mingit abi. Kuid teame, et muutused töömälus on tihedalt seotud pikemaajalise intellektuaalse ja akadeemilise võimekusega. Seega on mõtet proovida töömälu probleemi käigupealt lahendada ning loota, et see aitab ka pikemaajalisi probleeme leevendada või edasi lükata.”
Minu järeldus: mulle avaldasid muljet nii Cogmedi uuringud, sellega seotud uurijate pühendumus, tõsiasi, et asjaga tegelevad kvalifitseeritud psühholoogid, kui ka selle küllaltki mõõdukas hind. Kui soovime diagnoositud kognitiivsele häirele ravi leida, siis kaaluksin seda kindlasti esimeste valikute seas. Aga kuna soovin oma muutlikku intelligentsust arendada, ei paistnud see mulle sobivat. Minu isikliku treeningrežiimi seisukohast lähtudes otsustasin Cogmedi nimekirjast maha tõmmata.
LUMOSITY
Lumosity, mille telereklaamid on aidanud firmal 40 miljonit liiget võita, kuigi tasuliste tellijate arvu ei avaldata, esindab vähemmeditsiinilist, demokraatlikumat lähenemist kognitiivtreeningule. Kaks naabrit minu kodukvartalist rääkisid mulle, et nad on seda kasutanud, ning nädal enne seda, kui ma San Franciscosse firma peakorterisse lendasin, sain e-kirja vanalt sõbralt Beloiti kolledži päevilt: „Mu õde tahab, et ma seda „Ajutreeningu” süsteemi tegema hakkaksin,” kirjutas ta. „Kas oled neist sellidest midagi kuulnud?” Lisatud link juhatas Lumosity kodulehele. Kui saabusin nende kontorisse, mis asus San Francisco kesklinnas Kearny tänaval paikneva renoveeritud hoone kuuendal korrusel, möödusin krohvimata telliskiviseinast ning jõudsin suurde avatud ruumi, mis polnud isegi vaheseintega töökohtadeks eraldatud ning kus paar tosinat kahekümnendates eluaastates töötajat arvutiklaviatuuride taga klõbistas. Köögialal troonis baariletil kolm kohvimasinat ning seal oli ka kaks klaasustega külmkappi – üks oli täis mahlapakke, teine õlle-, veini- ja viinapudeleid. See meenutas minu kujutlust mõnest Google’i harukontorist. Aga oodake nüüd, kas siin oli seinale kleebitud ka üks lahendamist ootav ristsõnamõistatus? Selle autoriks oli Tyler Hinman, kes oligi 2010. aastal just Google’ist lahkunud, et siia tööle tulla, ning oli viiel korral võitnud Ameerika ristsõnamõistatuste turniiri. „Ma soovisin leida töökohta, kus ma saaksin tegelda mind huvitavate mängude ja mõistatustega,” rääkis Hinman mulle. „Aga kui ristsõnad ja sudoku on pigem meelelahutusviisid, siis meie mängud pakuvad sulle samasugust rahuldust, kuid need on kavandatud arendama sinu aju, mälu ja probleemilahendusoskusi.” Firma pressiesindaja viis mu metallukseni, mis meenutas mõne garaaži oma, olles piisavalt lai kahe auto jaoks; ta vajutas nupule ning uks libises lakke, paljastades konverentsisaali. Meiega ühinesid seal firma kaasrajaja Michael Scanlon ning Joe Hardy, uurimus- ja arendusjuht.
Scanlon rääkis mulle, et veel 2005. aastal üritas ta Stanfordi ülikoolis neuroteaduses doktorikraadi omandada. „Ma uurisin Aafrika kirevahvenaid – need on väga lahedad tillukesed kalad,” jutustas ta. „Kui võtad ühe isase kala ja asetad ta teise isasega samasse akvaariumi, siis kaotab üks neist äkitselt paljunemisvõime. Ta sugunäärmed kahanevad; ta kaotab oma erksad värvid ning tõmbub halliks. See on päris lahe, sest see juhtub juba minutite ja tundidega. Ma uurisin, millised muutused nende ajus toimuvad ning kuidas see paljunemisorganeid mõjutab. Tegu oli põneva teemaga, kuid aja jooksul hakkas mulle tunduma, et see jäi inimeste maailmast liiga kaugele.”
Scanloni sõber Kunal Sarkat, kes õppis Princetoni ülikoolis, töötas erainvesteerimisfirmas, mis investeeris jõusaaliketti nimega 24 Hour Fitness ja lõikas sellest suurt tulu. Sarkat tahtis leida mõnd uut äri, kuhu investeerida saaks, midagi 24 Hour Fitnessi sarnast, kuid mõistuse arendamisega seotut. Ta ei suutnud midagi sobivat leida, vähemalt mitte midagi sellist, millega kaasneks säärane kutsuv, kaasahaarav, massidele suunatud kuvand, mis 24 Hour Fitnessiga seostus. Nõnda otsustas ta koos Scanloni ning programmeerija ja mängudisaineri Dave Drescheriga ise säärase firma luua.
Et firma käimatõmbamiseks piisavalt aega leida, loobus Scanlon 2005. aastal Stanfordis kirevahvenatest, kuigi tal oli sääste kogutud vaid pooleteise kuu tarvis.
„Hakkasin siis internetis pokkerit mängima,” rääkis ta mulle. „Mängisin igal õhtul paar tundi. Üks mu hea sõber oli paari aastaga nõnda üle miljoni dollari teeninud. Ta õpetas mind.”
Scanloni elu suurim õnnemäng tasus end ära, kui Lumosity 2007. aastal uksed avas ning iga kvartaliga 20−25 %-list kasvutendentsi näitas. Firma sai 2011. aasta juunis ühelt riskikapitalifirmalt 32,5 miljonit dollarit.
