ladusam mõtlemine; kiirem probleemilahendusoskus; suurenenud erksus ja teadlikkus; parem keskendumine töökohal ja autoroolis; nimede, numbrite ja teejuhiste meeldejäämine.” Firma rajajad väidavad, et neid tulemusi saavutatakse tänu sellele, et tõestatud mõjuga, kuid igavad kognitiivsed ülesanded, nagu N-back ja kompleksvahemik, on rüütatud värvikate mängude vormi. Nende N-backi versioon on tõepoolest Jaeggi ja Buschkuehli omast täiesti erinev (Nood rääkisid, et kuigi nad firmat mängu loomisel nõustasid, ei küsinud nad selle eest mingit rahalist kompensatsiooni). Lumosity versioon kujutab endast konna, kes hüppab ühelt vesiroosilehelt teisele. Mängijad alustavad sellest, et klõpsavad tollele lehele, kust konn just lahkus (1-back), kuid järgnevatel tasemetel peavad nad klõpsama neile lehtedele, kus konn viibis kaks, kolm, neli või veelgi enam hüpet tagasi. Lumosity kataloogis on ka palju selliseid mänge, millel pole N-backiga midagi pistmist. „Näiteks „Koletiste aia” puhul,” ütleb Hardy, „näete labürinti, kus mõnel ruudul on koletised. Siis kaovad nad ära ning te peate labürindi läbima sellist teed mööda, et ei astu ühelegi ruudule, kus oli mõni koletis.” Kuigi mõned neist mängudest on Cogmedi omadest sisuliselt eristamatud, lõppevad siin ka nende firmade sarnasused. Lumosity ei kasuta mängijate hindamisel, jälgimisel ja treenimisel psühholoogide abi; igaüks võib end internetis kasutajaks registreerida ning hetkel on kuutasu14,95 ja aastatasu 79,95 dollarit. Kuid rohkem kui neljakümne mängu seas, mida neile pakutakse, on minu hinnangul ka selliseid, mille kohta pole teaduslikult tõestatud, et nende harjutamine mingit tegelikku, päriselus avalduvat kasu toob.
Siiski on Lumosity kohta teadusajakirjades või konverentsidel avaldatud juba 15 uurimust ning veel paar tosinat on praegu parasjagu töös. Shelli Kesler, Stanfordi ülikooli interdistsiplinaarsete aju-uuringute keskuse psühholoog ja kaasprofessor, avaldas 2011. aastal Lumosity kohta kaks pilootuuringut. Üks puudutas kahtkümmet kolme vähist paranenud last ning tõestas, et Lumosity mängud arendasid nende vaimsete protsesside kiirust ja paindlikkust ning mälu. Teise uuringu katsealusteks olid kuusteist 7−14-aastast tüdrukut, kel oli diagnoositud Turneri sündroom, geneetiline häire, mida seostatakse kognitiivsete puudujääkidega matemaatilistes võimetes. Kui nad harjutasid kolme matemaatikamängu, mille Kesler Lumosity abiga välja töötas, arendas see tüdrukute matemaatilisi võimeid. Kummagi uuringu puhul ei kasutatud juhuvalimit, seega pole võimalik teada, kas platseeboefekt tulemustes mingit rolli mängis. Ent 2013. aasta mais avaldas Kesler oma viimase uurimuse Lumosity kohta, kus seekord kasutati juhuvalimit, mis koosnes neljakümne ühest rinnavähist paranenud naisest, kelle puhul kakskümmend üks läbisid kaheteist nädala jooksul nelikümmend kaheksa treeningsessiooni, samas kui teised kakskümmend jäid ootejärjekorda. Kesler teatas ajakirjas Clinical Breast Cancer: „Kognitiivne treening viis märgatavate arenguteni kognitiivses paindlikkuses, suulises väljendusoskuses ja töötluskiiruses, ning valimi nõrgemas osas ka statistiliselt tähenduslike arenguteni suulise mälu puhul, mille juures kasutati standardseid mõõtmisviise. Täidesaatvatele tegutsemisoskustele, sealhulgas planeerimisele, organiseerimisele ning ülesannete monitooringule antud isiklikud hinnangud tõusid aktiivse grupi puhul samuti, kui neid ootejärjekorda pandud grupiga võrrelda.”
„Üks põhjus, miks Lumosity mulle meeldib, on see, et nad pakuvad mitmesuguseid erinevaid ülesandeid, mitte ainult üht asja,” rääkis Kesler mulle. „Leidub veenvaid tõendeid, et mitme haigusega, nagu vähk, HIV, diabeet ja polüskleroos, kaasnevad ka tõsised kognitiivsed häired. Kui neid patsiente kliinikus kohtan, soovitan neile tavaliselt, et nad Lumosityt või midagi muud sellesarnast prooviksid. Ma arvan, et põhimõtteliselt on sellest kasu. Isegi kui teie tervis on korras, tasub seda proovida, et aju aktiivse ja tervena hoida. Mind paneb kõhklema vaid see, kui hakatakse väitma, et see töötab kõigi jaoks kõigis situatsioonides, sest nii võib küll jamasid tekkida.” Kuigi firma toetab edasisi uuringuid, et selguks, millised mängud milliste inimeste jaoks kõige paremaid tulemusi annavad, ütles juhatuse liige Sarkar mulle, et tema arvates on kujuteldamatu, nagu inimeste kognitiivsed võimed neid mänge mängides ei areneks. „Keskkoolis tegelesin tõsiselt jooksmisega,” rääkis Sarkar, kes kasvas üles Kesk-India tillukeses Nagpuri linnas, kuni tema insenerist isa otsustas perega Long Islandile kolida, kui Sarkar seitsmeaastane oli. „Kui esimest korda kergejõustikutrenni läksin, nägin kohe, et mõned lapsed suudavad kiiresti joosta ja mõned mitte. Kuid me ei pea vaid kaasasündinuga leppima. Keskkooli esimesel aastal polnud ma kõige kiirem, kuid tegin väga kõvasti trenni. Ilmselt poleks minust ülikoolitasemel kunagi väga head jooksjat saanud, sest selle jaoks polnud ma piisavalt andekas, kuid keskkoolis sain häid kohti. Nii et mulle tundub, et arusaam, nagu ei saaks me areneda, sest mõned võimed on kindlaksmääratud ja täiesti muutumatud, pole tõsi. Kui ma seda usuksin, poleks ma siin. Muidugi oleme kognitiivse treeningu mõistmisel alles esimesi samme astumas ning teeme suuri investeeringuid tõestusmaterjali leidmisesse. Kuid võimalus luua tooteid, mis tõesti inimesi aitavad, on meie jaoks põnev.”
Firma andmebaas, mis kasutajate edasijõudmist ning nende demograafilist kuuluvust kajastab, on paljude akadeemikute kadedusobjekt.
„Meil on maailma suurim andmebaas inimese kognitiivse saavutusvõime kohta,” kinnitas Joe Hardy. „Google teab, mida osta võite. Meie teame, mis teid targaks teeb.”
Firma avaldas 2012. aasta märtsis andmebaasi esimese avalikult kättesaadava analüüsi, mis näitas, et kasutajad, kes teatasid, et magavad keskmiselt seitse tundi või tarvitavad iga päev mõõdukalt alkoholi, sooritasid kognitiivseid ülesandeid nendest paremini, kes magasid rohkem või vähem ning alkoholi ei tarvitanud. Jah, mõõdukad alkoholitarbijad saavutasid paremaid tulemusi kui karsklased ning liiga kaua magamine osutus vaimsete võimete suhtes sama kahjulikuks kui liiga vähe magamine. Kuid suurimat mõju täheldati kehalise aktiivsuse puhul. Need, kes tegid füüsilist trenni vähemalt korra nädalas, sooritasid ülesandeid 9,8 % kiiremini, lahendasid 5,8 % rohkem matemaatilisi probleeme ning omasid 2,7 % võrra paremat ruumilist mälu kui need, kes kunagi trenni ei teinud.
Lumosity andmebaasi puhul osutus üllatavaks seegi, et kasutajate vanus kõikus oluliselt. Kuigi Scanlon ja Sarkar pidasid Lumosity peamiseks sihtgrupiks beebibuumi põlvkonda, selgus siiski, et veerand kasutajatest olid õpilased ja tudengid vanuses 11−21 aastat.
„Firma esimestel päevadel kujutasin peamise sihtgrupina ette oma ema,” tunnistas Scanlon.
Firma ees seisvaks suurimaks väljakutseks pole enam tõestada, et nende mängud kognitiivseid võimeid arendavad – sest 40 miljonit inimest näib niigi uskuvat, et see vastab tõele –, vaid kasutajate tagasimeelitamine, et nad ka tegelikult harjutamisega tegeleksid. See selgitab, miks neuroteadlaste ja psühholoogide kõrval töötavad ka Tyler Hinmani taolised mängurid.
„Suur osa meie pingutustest on suunatud mängimise nauditavaks muutmisele, et inimesed seda näiteks jõusaali minemisele eelistaksid,” ütles Scanlon. „Tegelikult seisame silmitsi sama probleemiga nagu need jõusaalid, kas või 24 Hour Fitness. Kui inimesed ühinevad, on nad tahtmist täis ning tunnevad edasijõudmise üle rõõmu, kuid siis tulevad muud kohustused vahele. Nõnda on suur osa meie siinsest igapäevatööst seotud sellega, et toode võimalikult kaasahaaravaks ja inimestele meeldivaks muuta.” Minu järeldus: isegi kui kõigi Lumosity mängude puhul pole kindel, kas need on sama tulemuslikud nagu N-back või Cogmedi töömälu harjutused, on paljud neist tõendatult efektiivsed. Ning mitmekesisus võib kasulikuks kujuneda, sest ka teadusmaailmas pole veel selle suhtes üksmeelele jõutud, millised ülesanded erinevate vajadustega inimestele kõige paremini sobivad. Nii pole veel ükski uuring võrrelnud N-backi Cogmedi pakutavate kompleksvahemikuga ülesannetega. Seega võib rohkem kui 40 mängust koosnev „rootsi laud” sisaldada ka selliseid, mis kõigist Cogmedi toodetest tulemuslikumaks osutuvad. Kuigi võib arvata, et mõned neist osutuvad ka koerteks, kes neile visatud pulka tagasi ei too. Kuid hind on mõistlik – vahel kulutan ühe päevaga Starbucksi kohvikus rohkem, kui Lumosity kuu aja eest küsib – ning mulle meeldib ka see, et nende teenused on öö päev läbi kättesaadavad. Mõningate kõhklustega lisasin Lumosity treeningrežiimi nimekirja N-backi kõrvale.
POSIT SCIENCE
Vaid
