lähenemisega. Merzenich, üks tuntumaid 20. sajandi lõpu neuroteadlasi, mängis võtmerolli sisekõrvaimplantaatide loomisel raskete kuulmishäiretega inimestele. Merzenich on sündinud 1942. aastal ning seega piisavalt vana, et Scanloni isaks olla, tema juuksed on hallist valgeks muutumas ning teda peetakse oma teadusala tujukaks halliks kardinaliks.
„Kui teie arvates need uuringud ei tõesta, et treeninguga on võimalik tulemusi saavutada, siis olete idioot,” väitis ta mulle. „Kui vaadata kontrollitud katsete hulka, mis aju treenimise võimalikkust käsitlevad, siis selgub, et tõendeid on massiliselt. Enam ei ole see vaieldav küsimus. Vaid see, kes asjast midagi ei tea, võib vastu vaielda. Kuid elame endiselt ravimitest sõltuvas ühiskonnas. Endiselt püsib veendumus, et kõike tuleks tablettidega ravida.”
Merzenich loobus 2007. aastal kaasdirektori ametist San Francisco California ülikooli Kecki integratiivse neuroteaduse keskuses, et saaks pühendada rohkem aega 2004. aastal loodud ettevõttele nimega Posit Science. Merzenich, ning seega ka firma, on keskendunud treeningkavade loomisele tõsiste kognitiivsete häirete raviks, mis ulatuvad Alzheimeri tõvest ja ajutraumadest skisofreeniani välja.
„Kavatseme esitada FDA-le (USA toidu- ja ravimiametile) taotluse skisofreenia raviks, kus meditsiiniliseks ravivahendiks on arvuti,” ütles Merzenich. „See ongi ravim. See põhjustab ajus muutusi.”
Kui skisofreenia põhisümptomite, nagu pettekujutluste ja hallutsinatsioonide, ravimisel on juba ammu kasutatud antipsühhootilisi ravimeid, siis haiguse nõndanimetatud negatiivsed sümptomid – töömälu ja lihtsa loogilise mõtlemise oskuse tõsised taandarengud – on sageli kõige problemaatilisemad ning nende vastu pole tõhusaid ravimeid leitud. Antud lünka senises ravis soovibki Posit Science treeningkavadega täitma hakata. Kaks hiljutist uurimust, mida juhtis Sophia Vinogradov, San Francisco California ülikooli psühholoogiaosakonna asejuhataja, on tõestanud, et 50−80 treeningtundi parandasid järgneva poole aasta jooksul oluliselt patsientide verbaalset töömälu ning õpivõimet, oskust tegelikkust fantaasiast eristada ning nende üldist sotsiaalset hakkama saamist. Vinogradov juhib nüüd kolme uurimust kokku 260 katsealusega, lootes vastata Toidu- ja ravimiameti seatud kriteeriumitele treeningprogrammi kinnitamiseks skisofreenia kognitiivsete sümptomite raviviisina. „Ma arvan, et siin peitub suur potentsiaal uueks ravivahendiks, mida pakkuda psüühikahäirete all kannatavatele inimestele ning mille lähenemine erineb radikaalselt sellest, mida saavutatakse ravimite või psühhoteraapia abil,” rääkis Vinogradov. „See ravivorm keskendub otseselt mõningatele kesksetele infotöötlusega seotud ebanormaalsustele, mis haigust soodustavad, mitte pelgalt sümptomite leevendamisele, nagu ravimid, või paindlikumate reaktsioonide õpetamisele, nagu psühhoteraapia.” USA riiklik vaimse tervise instituut korraldas 9. aprillil 2012. aastal Marylandi osariigis Bethesda linnas konverentsi, et vaadata üle uuemad teadussaavutused vaimsete häirete ravimisel kognitiivtreeningu abil. Konverentsi raportis jõuti järeldusele, et vaja läheb spetsiifilisemaid uuringuid, eriti just selle kohta, kuidas treening inimeste igapäevast hakkamasaamist mõjutab. Kuid ühtlasi kuulutati: „Hiljutised uurimused mõjuvad julgustavalt, kuna neis järeldatakse, et kognitiivse treeningu programmid annavad tulemuseks olulisi, kuigi piiratud mõjuga arenguid, mis puudutavad neuropsühholoogiliselt mõõdetavat suutlikkust spetsiifiliste kognitiivsete võimete vallas (s.t mälu, tähelepanu, probleemide lahendamine). Uurides Posit Science’i kasutatavaid ülesandeid, hämmastas mind, kui väga need meenutasid mõnd Lumosity mängu. Kui Posit tahab, et kasutaja jälgiks kahe või kolme arvutiekraanil hõljuva palli liikumist teiste pallide seas, siis Lumosity kasutas selle asemel oranže kalu, kes akvaariumis ujusid. Ning mõlemad pakuvad mängu, kus linnud korraks taustal nähtavale ilmuvad ja siis kaovad ning kus te peate sellele kohale klõpsama, kus nad äsja olid (sageli ekraani äärealadel); Posit kutsub oma versiooni „Haukasilmaks”, Lumosity aga „Kotkasilmaks”.
Kuid Posit astub teiste samalaadsete ettevõtetega võrreldes uuele territooriumile, pakkudes ülesandeid, mis testivad inimese võimet nähtava või kuuldava muutumist kiiresti tajuda. „Helikallete” ülesandes kuulate toone, mille kõrgus tõuseb või langeb, nagu kiirabiauto sireen, mis läheneb või kaugeneb. Mida kiiremini toone ette mängitakse, seda keerulisem on määrata, kas nende kõrgus tõuseb või langeb. Saja millisekundi ehk ühe sekundikümnendiku puhul leidsin selle veel kerge olevat, kuid 34 millisekundi puhul oli see juba keeruline. Merzenich väitis, et minu häda seisneb selles, et mu keskealine aju tajub kuuldavat (ja nähtavat) palju aeglasemalt kui noore inimese aju. Minu aju ei võta lihtsalt piisavalt palju infot vastu, nagu digifoto, kus on liiga vähe piksleid, või mp3-fail, milles pole piisavalt helibitte.
„Teie aju masinavärgi salvestusvõime halveneb üha,” teatas ta mulle. „Seega peategi just seda masinavärki arendama. Peate tajumissuutlikkust arendama, seda eristamisvõimete piirile viima. Need ülesanded pakuvadki teile seda võimalust.”
Mul oli keeruline taibata, kuidas see kõik intelligentsusega seotud on, kuni Merzenich mulle selgitas, et ta näeb „helikallete” ülesannet osana laiemast harjutuste jadast, mis lihtsamate juurest keerulisemateni liigub, olles omavahel seotud ning vajades täpsemaks seadistamist.
„Esmalt üritame arendada üldist, treenides aju elementaarseid eristusi,” ütles ta. „Läheme kõige lihtsamate, foneetiliste erisustega seonduvate helimõõtmete juurest välja kaas- ja täishäälikuteni, narratiivideni, ning viimaks kognitiivkontrolli kaudu infoga manipuleerimiseni. Eesmärk on panna kõik need fundamentaalsed protsessid informatsiooni tõepärasemalt, jõulisemalt ja väljapaistvamalt kujutama, ning siis üritame kindlustada, et inimene seda ka kõrgemate analüüsi- ja mõtteprotsesside puhul kasutaks. Paraku võib tõdeda, et normaalse täiskasvanuelu keskel ei harjuta te piisavalt seda, mis pani teid lapsepõlves arenema. Teist saab vaid omandatud oskuste valdaja. Te ei tööta selle nimel, et ülal hoida kõrgemaid võimeid, millel see kõik põhineb.” Tõendid Merzenichi programmi mõjust vanemate inimeste puhul pärinevad kolmest suurimast juhuvalimiga uurimusest, mida kognitiivse treeningu programmide kohta leida võib. IMPACT-i (mälu arendamine plastikapõhise adaptiivse kognitiivtreeninguga) uuringus, mida juhtisid Rochesteris, Minnesota osariigis asuva Mayo kliiniku teadlased, osales 487 inimest, kes olid 65-aastased või vanemad, võimeliselt iseseisvalt hakkama saama ning kel polnud diagnoositud mingeid ilmseid kognitiivseid häireid. Nad treenisid kaheksa nädalat järjest Posit Science’i programmidega ühe tunni päevas, viis päeva nädalas, ning näitasid oluliselt paremaid arenguid mälu ja tähelepanu vallas, kui platseeboprogrammis osalenud kontrollgrupp. Teises uuringus, mis avaldati 2013. aasta mais, osales 681 inimest, kes kuulusid kahte vanusegruppi: 50−64- ja üle 65-aastased. Aktiivse kontrollgrupiga võrreldes, kes pidid arvutil ristsõnamõistatusi lahendama, omandasid need katsealused, kes harjutasid kümme tundi Positi infotöötluskiirust arendava programmiga, oluliselt laiema „kasuliku vaatevälja”, mis on vajalik selleks, et märgata detaile vaateulatuse äärealadel, mis autojuhtimisel eriti kasuks tuleb, ning näitasid olulisi arenguid ka mitme muu kognitiivsete võimete testi puhul, mida ei treenitud. Kui need näitajad arvutati ümber aastateks, mis vanadusest tulenevat vaimset allakäiku edasi lükkab – „kognitiivne reserv”, mida raamatu sissejuhatuses mainiti –, võrdus kümme treeningtundi kuue kaitsva aastaga.
Kolmas ja suurim uuring, ACTIVE (edasijõudnute kognitiivtreening sõltumatutele ja elujõulistele vanuritele), haaras 2802 inimest vanuses 65−94 aastat. Siin testiti lisaks Positi infotöötluskiirust arendavale programmile ka muid selliseid, mis pidid pikaajalist mälu või arutlusvõimet arendama. Tulemused olid kirjud. Iga treeningmeetod arendas inimeste suutlikkust treenitava võime osas ning Positi infotöötluskiiruse grupp näitas ka statistiliselt olulisi arenguid tervise enesehinnangu ja muude näitajate puhul, mis jäid viieks aastaks püsima. Kuid treening ei olnud siiski imeravim: sama viie aasta jooksul arenes 189 osalejal välja dementsus ning polnud märgata, et ükski uuringus kasutatud kognitiivtreeningu meetod oleks selle esinemise tõenäosust vähendanud. „Et põhjalikumalt uurida kognitiivtreeningu võimet dementsuse tekkimist edasi lükata, võib vaja minna pikemaajalist või intensiivsemat treeningut,” järeldasid uurijad.
Enne Merzenichi kontorist lahkumist
