röövi” algust, kui Lamborghini sõidab tunnelisse – ja piraki!”
„Uusversioonis või?”
„Ei, turakas, see oli saast. Originaalis. Michael Caine’iga.”
„Ma mäletan turismibussi lõpus. Kuidas see kaljuserval rippus. Sinu sõiduoskused meenutavad mulle seda.”
„Nojah, sina sõidad jälle nagu vanaeit.”
Grace võttis portfellist FHM-i numbri. „Saad sa korraks teepervele pöörata? Mul on vaja su nõu.”
Kui foorituli roheliseks läks, sõitis Branson natuke maad edasi ja pööras ühte bussipeatusse. Grace tegi ajakirja lahti ja näitas talle üle kahe lehe ulatuvat fotot eri moode kandvatest meesmodellidest.
Branson heitis talle kentsaka pilgu. „Kas hakkad homoks muutuma või?”
„Mul on kohting.”
„Kellegagi neist?”
„Väga vaimukas. Mul on täna õhtul kohting, tõsine kohting. Sina oled aga Sussexi politsei stiiliguru, anna mulle nüüd nõu.”
Branson vahtis hetke fotot. „Ma juba ütlesin sulle, et sa pead juustega midagi ette võtma.”
„Sul hea rääkida, sinul pole neid.”
„Mees, ma ajan oma pea kiilaks, sest see on lõpp lahe.”
„Mina ei kavatse end kiilaks ajada.”
„Ma olen sulle varemgi rääkinud, ma tunnen üht tasemel juuksurit. Ian Habben, Pointi linnaosas. Lase mõned kohad heledaks värvida, külgedelt olgu lühem, aga pealael kasvata paksemaks ja kasuta juuksegeeli.”
„Täna õhtul kella kaheksaks ei jõua ma midagi kasvatada. Aga riideid jõuan ma osta.”
Branson naeratas sõbrale äkki südamlikult. „Sa ei luiska, mees, sul ongi kuum kohting! See rõõmustab mind.” Ta patsutas Royle õlale. „Sul oligi aeg jälle elama hakata. Noh, kes ta on? Kas ma tunnen teda?”
„Võimalik.” Sõbra reaktsioon liigutas Grace’i.
„Jäta salatsemine. Kes ta on? Ega ometi Emma-Jane?Ta on kobe tükk!”
„Ei, tema mitte. Pealegi on ta mulle liiga noor.”
„Kes siis? Kas Bella?”
„Ütle parem, mida ma kandma peaksin.”
„Mitte seda vanatoiülikonda, mida praegu.”
„Ära joruta, ütle oma arvamus.”
„Kuhu sa ta viid?”
„Itaalia restorani. Latin in the Lanes.”
„Minu proua lemmikresto! Arile meeldib grillitud mereandide valik.” Branson säras. „Hei, sa kulutad kõvasti pappi!”
Grace kehitas õlgu. „Mis mul üle jääb, McDonald’sisse teda ei vii.”
Seda märkust eirates ütles Glenn Branson: „Vaata hoolega, kuidas ta sööb.”
„Mispärast?”
„Selle järgi, kuidas naine sööb, saab aru, milline ta voodis on.”
„Ma vaatan kindlasti.”
Branson oli veidi aega vait ja uuris ajakirja.Ta lehitses seda pisut. „Sinu eas ei maksa nooruslikkusega üle pingutada.”
„Aitäh.”
Branson osutas ühele modellile, kes kandis pehme lõikega vabaajapintsakut, valgetT-särki, teksaseid ja pruune mokassiinkingi. „See sobiks sulle. Ma kujutan juba ette. Kangesti lahe. Mine Bond Streetile Luigi ärisse, seal on selliseid hilpe.”
„Tuled ehk pärast morgi minuga kaasa, aitad valida?”
„Ainult juhul, kui sa mindki kohtama viid.”
Kõlas vali tuututus. Pöördudes nägid Grace ja Branson bussi nina, mis täitis terve tagaakna.
Branson lükkas käigu sisse ja jätkas sõitu. Mõni minut hiljem vurasid nad künkast alla autosid täis ringristmikule,möödusid hiiglaslikust Sainsbury supermarketist paremal ja strateegiliselt õiges kohas asuvast matusebüroost. Siis keerasid nad järsult vasakule, telliskivisammaste vahele, sisse sepisrauast väravast, millel oli väike pelutav silt BRIGHTONI JA HOVE’I LINNA SURNUKUUR.
Grace ei kahelnud sugugi, et maailmas leidub hullemaidki paiku, ja selles mõttes on ta elanud kaitstud elu. Aga temale polnud ebameeldivamat kohta olemas.Talle meenus kunagi kuuldud väljend „kurjuse banaalsus”. See koht oligi banaalne. Mornivõitu auraga ilmetu ehitis, pikk ühekorruseline hoone, mille seinad olid krohvitud hallide kivikestega ja ühel küljel oli katusega sissesõiduala, piisavalt kõrge, et kiirabi saaks sinna alla sõita.
Surnukuur oli vahepeatus üheotsareisil hauda või krematooriumiahju inimeste jaoks, kes olid surnud äkki, vägivaldselt või seletamatult, või mingisse kiiresti kulgevasse haigusse, näiteks viiruslikku meningiiti, mille puhul lahkamine võis anda elavatele kasulikke meditsiiniteadmisi. Harilikult pani sellest väravast sisenemine ta tahtmatult judisema, aga täna oli teisiti.
Täna tundis ta end kõrvust tõstetuna. Mitte surnukeha pärast, mida oli vaatama tulnud, vaid naise pärast, kes siin töötas. Ja kellega ta täna õhtul kohtama läheb.
Glenn Bransonile ei kavatsenud ta seda siiski mainida.
17
Tom tagurdas Audiga firma Gravytrain Distributing platsil oma parkimiskohalt välja, ettevaatlikult, et mitte müksata Ron Spacksi Ferrarit, lülitas siis telefoni mikrofoni peale ja helistas sügavalt mõttesse vajununa Kelliele.
Mälupilt naisest, keda noaga lõiguti, tõi talle kananaha ihule, kerides ühtelugu vaimusilmas. See oli mängufilm, pidi olema – oli sadu filme, mida ta polnud näinud –, lihtsalt stseen mingist põnevikust.Või põneviku reklaamklipp.Tänapäeval tehakse igasugu eriefekte. See oli film.
Teisiti pole mõeldav.
Aga ta teadis, et püüab end vaid rahustada. Rünnak tema arvutile, ähvardav e-kiri?Ta judises, nagu oleks tume pilv hinge pugenud. Mida põrgut ta teisipäeva õhtul tegelikult nägi?
Nüüd kuulis ta Kellie häält, mis kõlas juba veidi lõbusamalt.
„Terekest,” ütles naine.
„Kallis,” vastasTom. „Anna andeks, ma olin koos ühe raskevõitu kliendiga.”
„Ei, pole viga, ma vist liialdasin. Lihtsalt … tead … see võttis kõhedaks.”
Kuni Tom sõitis mööda vabrikust ja laokompleksist, valmistus järjekordne lennuk parajasti maanduma ja ta tõstis mürina taustal häält. „Räägi, mis täpselt juhtus.”
„Ei midagi peale telefonikõne. Mees küsis, kas siin elavad Bryce’id ja kas mina olen Kellie Bryce, ja kui ma jah ütlesin, jäi liin tummaks.”
„Tead
