Enamik politseinikke ei usaldanud Pondsi ja press suhtus tema motiividesse alati kahtlusega. Sellisel töökohal ei saa võita. Üks politsei avalike suhete juht oli lõpetanud ravilas, teine aga päev otsa põueplaskust lonkse võttes, nagu Grace hästi mäletas.
Ponds oli äsja kirjutuslauale laotanud terve hommikulehtede kollektsiooni ja istus nüüd käsi ringutades Grace’i ees. „Vähemalt õnnestus meil seda esiküljest eemal hoida, Roy,” ütles ta vabandavalt, kulmud kerkimas kui kaks lendu tõusvat varest.
Neil oli vedanud: esikülgede karjuvad pealkirjad vallutas mingi Charlesi ja Camilla lugu. Moodsatele aegadele oli iseloomulik, et peata torsost kirjutati mõnes lehes siseküljel paar rida ja teistes lehtedes üldse mitte. Aga POLITSEI JÄLITUSSÕIDUS KAKS SURNUT oli jõudnud kõigisse üleriigilistesse lehtedesse, näiteks Grace’i avatud Daily Mailis oli sellest pool lehekülge.
„Sa tegid oma parima,” ütles Grace. Erinevalt paljudest kolleegidest möönis tema avalike suhete tähtsust.
„Pressikonverentsil said sa hästi hakkama,” kiitis Lobamokk. „Kõige mõistlikum on täna torsojuhtumile rõhuda. Pressikas on korraldatud kella kaheks. Kas oled valmis?”
„Ma raban nad jalust,” vastas Grace.
„On sul midagi, mida võiksin neile enne poetada?”
Grace näperdas pudelikorki, keeras selle peale ja uuesti maha. „Sõrmejäljed ei andnud tulemusi. Me ootame laborist DNAraportit. Senikaua sõelume kadunud isikute nimekirju.”
„Kas me mainime kadunud pead?”
„Esialgu ei taha ma, et keegi sellest teaks. Ütlen ainult, et surnukeha oli rängalt moonutatud, mis takistab praegu tuvastamist.”
„Ma arvasin, et mina olen teil siin sõnaseadja.”
Grace naeratas. „Järelikult olid sa hea õpetaja.”
Kulmud kooldumas kui tiivad lennul, küsis Ponds nüüd: „On sul kuumi juhtlõngu?”
„Pea hoogu, Dennis. Sa räägid nagu ajakirjanik.”
„Ma tahaksin neile midagi hambusse visata.”
„Ohvriga sobivaid kirjeldusi on mitu.”
„Jah, aga kõige tõenäolisem on väidetavalt üks Brightoni tüdruk, advokaadibüroo praktikant. Kas ma eksin?”
Jahmunud Grace küsis: „Kust sa seda kuulsid?”
Avalike suhete juht kehitas õlgu. „Jutud liiguvad.”
„Mismoodi liiguvad? Kes pagan sulle lobises?”
Ponds jõllitas komissarile otsa. „Kolm ajakirjanikku on juba minu kabinetti helistanud.”
Grace tuletas meelde mobiilivestlust Glenn Bransoniga eile pärastlõunal, kui Glenn tegi oletuse noore naise isiku kohta. Kas keegi oli pealt kuulanud? See oli üsna võimatu, uute telefonide signaal oli digiteeritud, krüpteeritud. Aina vihasemaks muutuv ja pudeliga lae poole vehkiv Grace ütles: „Kes kurat neile rääkis? Dennis, kes see surnud tüdruk ka poleks, tal on perekond. Teda võisid armastada abikaasa, ema, isa, lapsed. Meil ei kõlba oletusi loopida.”
„Ma tean, Roy.Aga me ei saa ka ajakirjandusele valetada.”
Nagu ikka Sandyle mõeldes ütles Grace: „Kuule, kas sa siis ei taipa, et igaüks, kellel on kadunud sellele kirjeldusele vastav lähedane, loeb meeleheitlikult lehti, vaatab telekat ja kuulab raadiot? Minu töö ei ole lootusi lõkkele puhuda, vaid kurjategijaid püüda.”
Dennis Ponds kritseldas ägedalt märkmikusse. „Kõlab hästi,” tähendas ta. „See viimane lause. Kas tohib seda pressiteates kasutada?”
Grace põrnitses vennikest hetke. Avalike suhete esindajale tüüpiline. Tsitaadimaterjal. Muu ei huvitanud Pondsi üldse.
Ta noogutas ja heitis pilgu käekellale, igatsedes juurdlustuppa meeskonnaga nõu pidama. Sealt suundub ta kell kümme algavale lahkamisele.
Oli veel üks põhjus, miks ta lahkamisele kippus, ja sellel polnud pistmist õnnetu noore naisega, kelle tükeldatud jäänuseid patoloog nüüd edasi tükeldab. Sellel oli pistmist hoopis teise noore naisega morgis, kellega tal on täna õhtul kohtamine.
Tema kirjutuslaual ajalehtede mäe all vedeles meeste stiiliajakiri FHM. Grace oli lootnud täna hommikul paar minutit näpistada, ajakirja sirvida ja värskeimate meestemoodidega tutvuda. Glenn Branson, igavene sunnik, noris alatasa tema riiete, soengu, isegi käekella kallal.Tema usaldusväärne vana Seiko – Sandy kingitus – oli nähtavasti liiga väike, liiga eilne, saatis valesid signaale. Küllap näitas aegagi valesti.
Kuidas põrgu päralt mõjuda lahedana? Kas kolmekümne üheksanda eluaasta künnisel tasub üldse proovida? Siis mõtles ta Cleo Moreyle ja tema vedelaks tarretiseks muutunud kõhukoopas käis elevil jõnksatus.
Dennis Ponds vatras terve igaviku, kuid Grace kannatas selle välja, sest teadis: praegu vajab ta Pondsi enda poolele ja see tugevdab nende suhteid. Pealegi ladus Ponds lagedale põnevaid kõlakaid prefektist ja abiprefekt AlisonVosperist ning arvustas Grace’i vahetut ülemust vanemkomissar GaryWestonit, keda Pondsi sõnul näis huvitavat pigem hipodroom ja koerte võiduajamised kui politseitöö – rahvas olevat seda tähele pannud ja hakanud keelt peksma.
Kuidas asi tegelikult ka polnud, tema auahnest ülemusest oli rumal lasta mainel langeda. Sõbrana tuleks Grace’il sellest ehk juttu teha – aga mismoodi? Lisaks teadis Grace, kuid ei tahtnud endale tunnistada, et vahetevahel kadestab ta pisut Gary Westoni elulaadi, jumaldavat peret, muretut seltskondlikku osavust, pingutusteta tõusu karjääriredelil. Ta katsus meenutada, kellelt pärineb ütlus „Iga kord, kui mõni sõber saavutab edu, sureb minus miski”. Sest kurval kombel oli see tõsi.
Viimaks Dennis Ponds lahkus. Niipea kui uks sulgus, võttis Grace ajakirja ja asus seda lehitsema. Varsti süngestus ta taas. Kahekümnel leheküljel oli kakskümmend eri moevalikut. Millisega mõjub ta kohtingul tänapäevaselt ja stiilselt? Ja millisega nagu täielik luuser?
On ainult üks viis teada saada, mõtles ta, leppides ees seisva tõsise alandusega.
14
Grace lahkus kabinetist ja kõndis kontoriassistentide ruumi, kus töötas Eleanor koos veel kolme kolleegiga. Need neli naist tegutsesid kriminaalpolitsei peakorteris kõigi juhtivate politseiametnike sekretäridena, kui välja arvata GaryWeston, kellel oli omaenda täiskohaga assistent.
Üks tema etteheiteid uuele hoonele oli selles valitsev üleüldine isikupäratus.Võib-olla seetõttu, et sisustus oli võrdlemisi värske, või siis kesklinnast eemale jääva asukoha tõttu mõjus hoone steriilselt. Siin puudusid kriimustused seintel, mis olnuks tekitatud kriminaalidega rüseldes või kellegi poolt, kes kiirustas, mingi metallese käes, vaibad polnud viledaks kulunud ega laed nikotiiniplekilised nagu enamikus politseijaoskondades. Polnud mõranenud aknaid, katkisi toole ega logisevaid kirjutuslaudu – kõiki neid ohtra kasutamise märke, mis andsid majale oma näo, ehkki tuli tunnistada, et mitte alati meeldiva.
Eleanori laual oli kenas portselanvaasis kannikestekimp, foto sekretäri neljast lapsest – aga kummalisel kombel mitte abikaasast –, ajalehest rebitud ja pooleldi lahendatud sudokumõistatus ning plastist lõunasöögikarp.
Pilku Grace’ile tõstes naeratas Eleanor närviliselt nagu ikka, kampsun hoolikalt tooliseljale riputatud.
