andmed on paraku läinud, semu,” ütles ChrisWebb ärritavalt hea tujuga.
„Jah, ma ju rääkisin,” vastas Tom. „Mul on tarvis, et sa need taastaksid.”
Kuni tehnik aparaadiga jändas, vahtisTom, kes tundis end ilma arvutita abitult ega suutnud ajakirjale keskenduda, toodete väljapanekut, mõeldes, et need paistavad kuidagi väsinud, on liiga kaua seisnud, vajavad uut lihvi.
Ta silmitses Team Jaguari klaasvitriini, kus olid väljas jope, nokkmüts, polosärk, pastakas, võtmehoidja, autojuhikindad, lips ja pearätik, kõik Jaguari värvides. Sinna tuleks panna mõni meie värskem kujundus, mõtles ta. Seejärel pöördus ta tähelepanu teisele vitriinile: hiirepadjad, pastakad, kalkulaatorid ja vihmavarjud, kõigilWeetabixi logo. Needki vajasid uuendamist.
Tema veetlev kahekümnendates aastates sekretär Olivia, kelle elus järgnes üks suhtekriis teisele, astus kontorisse, Pret a Mangeri võileivaäri kott käes, ja surus vestlusse süvenenult mobiiltelefoni kõrva äärde. Olivia tühjast kirjutuslauast edasi istus Tomi parim müügimees Peter Chard, iseloomulikus moekas ülikonnas ja võitud juustega justkui näitleja Leonardo DiCaprio teisik, lugedes huviga autoajakirja ja kühveldades kahvliga kiirnuudleid suhu. Tomi kõrvallaua taga istus Hongkongis sündinud Simon Wong, vaikse olekuga auahne kolmekümneaastane, kes oli ametis ühe tellimusblanketi täitmisega. Klient oli uus ja tellimus üsna kopsakas; vähemalt mingi põhjus rõõmustamiseks, mõtlesTom.
Telefon hakkas helisema. Olivia, kes oli endiselt mobiili otsas, ei teinud märkama. Ka Peter ja Simon ei paistnud kuulvat. Maggie lõunatas kusagil väljas.
„KURAT,VASTAKETELEFONILE!” röögatasTom.
Sekretär viipas vabandavalt käega ja sammus oma laua juurde.
„Räägi mulle veel kord täpselt, mis juhtus,” ütles Chris Webb ahastava häälega, nagu kõnetaks kooli suurimat puupead.
Mõlemad müügimehed heitsidTomile pilgu.
„Tegin täna hommikul rongis arvuti lahti ja see ei käivitunud. Oli kutu,” ütlesTom.
„See käivitub ilusti,” kostis tehnik. „Aga andmeid pole, vaat mis. Sellepärast ei ilmugi ekraanile midagi.”
Häält tasandades, et ülejäänud pealt ei kuuleks, ütlesTom: „Ma ei saa aru.”
„Mis siin aru saada, semu? Sinu andmed on kustutatud.”
„Pole võimalik,” ütlesTom. „See tähendab … ma ei ole ju midagi teinud.”
„Arvuti on kas nakatunud või häkiti sinna sisse.”
„Mina arvasin, et Mac ei nakatu viirustega.”
„Sa kuulasid minu õpetust, eks? Palun ütle, et kuulasid. Sa ei ühendanud seda kontori serveriga?”
„Ei.”
„Vedas. See oleks kogu su andmebaasile paugu pannud.”
„Järelikult viirus?”
„Midagi seal igatahes on. Riistvara on täiesti korras. Sa olid uskumatult loll, panid sisse rongist leitud CD. Pagan võtaks,Tom!”
Tom piilus üle Chrisi õla.Tema alluvad paistsid olevat huvi kaotanud. „Mis mõttes loll? See on ju arvuti, eks? Selleks see ongi. Viirusetõrje on peal, sa ise paigaldasid. See mängib CD-sid. Peaks mängima iga CD-d.”
Webb vehkis diskiga. „Ma uurisin seda, eemal kõigist arvutitest, mida see võinuks kahjustada. See on nuhkvara, konfigureerib sinu tarkvara ümber ja istutab süsteemi jumal teab mida. Sa leidsid selle rongist?”
„Eile õhtul.”
„Paras sulle. Oleksid pidanud kaotatud asjade letti viima.”
Vahel ei suutnud Tom uskuda, et ta tõepoolest maksab sellele tüübile abi eest. „Palju tänu. Ma üritasin aidata, mõtlesin, et leian plaadilt aadressi, kuhu see saata.”
„Nojah, kui järgmine kord midagi niisugust juhtub, saada see mulle ja ma vaatan ise. Kas sa oled peale CD avanud veel mingeid tundmatuid manuseid?”
„Ei.”
„Oled kindel?”
„Ma ei ava neid kunagi, sa hoiatasid mind juba aastate eest. Ainult neid, mida on saatnud keegi tuttav.”
„Pornot?”’
„Pornot, nalju, tavaline värk.”
„Kui järgmine kord netis käid, soovitan kondoomi kanda.”
„See pole naljakas.”
„Ma ei teegi nalja. Sinu arvutisse tungis väga vastik viirus, äärmiselt agressiivne. Kui oleksid täna hommikul kontori serverisse loginud, oleks sealtki kõik kustutatud, ja sinu kolleegide arvutitest samuti.Tagavarakoopiad kaasa arvatud.”
„Kuramus.”
„Hästi öeldud,” nentis ChrisWebb. „Täiesti õige sõna.”
„Ja kuidas sellest vabaneda?”
„Sa maksad mulle hulga raha.”
„Tore küll.”
„Või ostad uue arvuti.”
„Sa kohe oskad inimesi rõõmustada, mis?”
„Sellised on tõsiasjad.”
„Ma ei taipa. Mina arvasin, et Mac ei nakatu viirustega.”
„Enamasti mitte. Aga mõned Maci-viirused siiski liiguvad. See võis olla lihtsalt vilets õnn.Aga tõenäoliselt on süüdi CD. On muidugi veel üks võimalus.” Chris vaatas ringi, leidis teekruusi, mille oli tüki aja eest käest pannud, ja lonksas teed.
„Missugune?” küsisTom.
„Keegi võib sinu peale viha kanda.” Mõne hetke pärast lisas Webb: „Äge lips sul.”
Tomi pilk langes lipsule; see oli lavendlikarva, hõbedaste hobustega. Hermès. Kellie oli selle hiljuti internetist mingilt lõpumüügilt ostnud – tema naise ettekujutus säästlikkusest.
„See on müüa,” ütles ta.
11
Veidi kell pool viis läbi pärastlõunal, kui seljataga oli kolm tundi ülipõhjalikke uuringuid, otsustas riiklik patoloog, et noore naise tükeldatud jäänused varikatuse all vihmast piitsutatud rapsipõllul ei anna kohapeal rohkem infot.
Ta viis lõpule primitiivse, kuid tõhusa kiudude otsimise tehnika, mis seisnes Sellotape’i surumises vastu ohvri ihu iga tolli, eemaldas pintsettidega paar kiudu, mis olid takerdunud ohvri häbemekarvadesse, pistis kiud hoolikalt eraldi asitõendikotikestesse ning libistas siis pilgu veel kord üle kehaosade ja ümbritseva maapinna, keskendudes pingsalt, kontrollides viimast korda, ega tal ei olnud midagi kahe silma vahele jäänud.
Grace oleks tahtnud, et patoloog läheks siit kohe surnukuuri ja sooritaks lahkamise täna õhtul, nagu protseduur ette nägi, aga Theobald teatas vabandavalt,
