sa lõunat tahad, John?” küsis Jonas Smith, venitades sõnu kimeda Louisiana aktsendiga, milles polnud kübetki soojust. Nahk küünte ümber siin-seal verele puretud, viibutas ta priske sõrmega toateeninduskärule, kuhu oli laotud võileivataldrikuid ja alumiiniumkatte all roogi.
Kollakasrohelist vaipa vahtides ütles Ilmakutt: „Tegelikult on mul võileib kaasas.”
„Mõhh. Napsi?Telli endale naps ja istu.”
„Aitäh. Ee, okei. Just. Ma ei soovi … ee, napsi. Ma … ee …” Ilmakutt piilus käekella.
„Istu siis, kurat võtaks.”
Ilmakutt kõhkles hetke, sai vihast võitu ja nihkus lähima tooli juurde.
Ameeriklane näris küünt edasi ja piidles oma väikeste seasilmadega Ilmakutti, kes libistas seljakoti maha ja istus tooliservale nagu õrrele, puurides pilguga paksu vaipa, justkui mingit olematut mustrit otsides.
„Kokat? Kas sa kokat tahad?”
„Ee, õigupoolest, ee …” Ilmakutt piilus uuesti käekella. „Ma pean kell kaks tagasi olema.”
„Sa lähed tagasi, kui mina luban, raisk.”
Ilmakutil oli kõht tühi.Ta mõtles tofu ja oaidudega võileivale, mis oli seljakotis plastkarbis. Aga häda oli selles, et talle ei meeldinud eriti teiste nähes süüa. Ta tõmbas sügavalt hinge ja sulges silmad, mis aitas viha vastu. „Fisher, German Bight, edelatuul neli kuni viis palli, tuul pöördub loodesse ja tõuseb tormiks kuus kuni kaheksa palli. Hoovihm. Nähtavus mõõdukas või hea.” Silmad jälle avanud, märkas ta diivani kõrval lauakesel klaasist tuhatoosi, kus vedeles pooleldi suitsetatud kustunud sigar.
„Mida-mida?” küsis härra Smith. „Mis sa seal pobised?”
„Mereilmateade.Teil võib seda vaja minna.”
Ameeriklane, kelle õige nimi oli Carl Venner, jõllitas nohikut, teades väga hästi, et too on osalt geenius ja osalt opakas.Vaenulik väike abordijäänus, sõnakuulmatu loomuga.Ta kannatab selle ära; ta oli elus hullemagi sitaga kokku puutunud. Praegu on see vennike kasulik, ja kui tema kasulikkus ammendub, ei hakka keegi temast puudust tundma.
„Aitäh sulle, et said nii lühikese etteteatamisega tulla,” ütles Venner, huulile kerkimas põgus naeratus, kuid hääl ei sulanud üles.
„Ee, just.”
„Meil on mure, John.”
Ilmakutt ütles noogutades: „Okei, just.”
Valitses pikk vaikus.Aimates kedagi selja taga, pööras Ilmakutt pead ja nägi tuppa astunud albaanlast, kes seisis ukseavas, jälgides teda, käed rinnal risti. Kummalgi pool albaanlast seisis veel üks mees. Ilmakutt teadis, et mõlemad mehed on venelased, ehkki teda polnud neile kunagi tutvustatud.
Nad ilmusid nagu seinte seest iga kord, kui taVenneriga kohtus, aga ta ei taibanud, milline on nende roll. Nad olid mornid, saledad, teravate näojoontega, pöetud juustega ja stiilsetes mustades ülikondades; mingit laadi äripartnerid. Nad muutsid ta alati rahutuks.
„Sa kinnitasid, et meie leheküljele pole võimalik sisse häkkida,” ütles härra Smith. „Äkki selgitad siis mulle ja härra Brownile, kuidas see eile õhtul ikkagi juhtus?”
„Meil on viis tulemüüri. Keegi ei saa sisse häkkida. Kahe minutiga sain ma automaatse häireteate, et kellelgi on loata juurdepääs, ja katkestasin tema ühenduse.”
„Mismoodi see juurdepääs tekkis?”
„Ei tea, ma tegelen sellega.Või õigemini tegelesin,” lisas ta pahuralt, „kuni te vahele segasite ja mind siia kutsusite. See võis olla mingi tarkvaratõrge.”
„Ma juhtisin üksteist aastat USA sõjaväeluures Euroopa võrguseiret, John. Ma tean, mis vahe on tarkvaratõrkel ja kellegi jälgedel. Siin on tegu jälgedega.Tule vaata.” Ameeriklane osutas ühele arvutimonitorile.
Ilmakutt läks lähemale, kuni nägi ekraani. Krüpteeritud numbriread täitsid seda servast servani. Üks tähekombinatsioon plinkis.Viivu monitori uurinud, vaatles ta seejärel hoolikalt ülejäänud kolme ekraani. Siis jälle esimest, lakkamatut plinkimist.
„Ee, põhjusi võib olla igasuguseid.”
„Tõsi,” nõustus ameeriklane kärsitult. „Aga ma olen need välistanud. Jääb ainult üks võimalus: kellegi võõra kätte sattus mõne tellija disk. Sa pead meile hankima diski kaotanud tellija nime ja aadressi, samuti selle leidja omad.”
„Ma võin teile anda tellija kasutajanime, see on sisselogimisandmetes kirjas. Ee, diski leidjaga … ee … mmm … ei pruugi nii kergesti minna.”
„Kui tema suutis meid leida, leiad sina ka tema.” Härra Smith pani käed kokku, suu paotus lihavaks naeratuseks. „Sul on vahendid olemas. Kasuta neid.”
8
Roy Grace seisis porisel põllul vööni rapsis, seljas riietele tõmmatud valge kaitseülikond ja jalatsitel katted. Mõne hetke püsis ta vihmaseguses tuules paigal ning vaatles sipelgat sibamas üle naisterahva käelaba, mis lebas, peopesa alaspidi, erekollaste rapsikõrte vahel.
Siis ta põlvitas ja nuusutas kehaosa, peletades eemale porikärbse. Käsi ei lõhnanud, järelikult pidi see olema värske – suvesoojust arvestades küllap alla ööpäeva vana.
Kord aastate eest, kui ta viibis algaja uurijana mõrvapaigal – üks noor naine oli leitud vägistatuna ja kägistatult Brightoni keskel kirikukalmistult –, lähenes talle keegi veetlev noor punapäine Arguse ajakirjanik, kes oli politseipiirde taga passinud. Neiu küsis, kas mõrvapaikadel käimine äratab temas mingeid tundeid või peab ta seda lihtsalt tööks, nii nagu inimesed ikka oma tööd teevad.
Ehkki tollal Sandyga õnnelikus abielus, oli ta ajakirjanikuga mõnusalt flirtides lobisenud, tahtmata tunnistada, et õieti on see tema elu esimene mõrvajuhtum. Püüdes kangesti macho’t mängida, oli ta praalinud, et jah, see on töö, lihtsalt töö, nõnda talubki ta mõrvapaikade õudusi.
Praegu meenus talle see hetk.
Tema bravuurikas vale.
Tõde oli, et päeval, kui ta ilmub mõrvapaigale ja see näib talle lihtsalt tööna, päeval, kui ta enam ohvritest sügavalt ei hooli, sel päeval lahkub ta politseist ja otsib mõne teise ameti. Ning see päev oli alles kaugel.Võib-olla lähebki temaga viimaks niiviisi, nagu oli läinud tema isaga ja paistis minevat paljude politseiveteranidega, aga momendil täitsid tema kõhuõõnt samad tunded, mis iga kord mõrvapaigale saabudes.
See oli võimas segu hirmust peatse vaatepildi ees ja tohutust vastutuskoormast, mis juurdlust juhtides tema õlule langes – teadmine, et sel tundmatul surnud naisel on ema-isa, võib-olla õed-vennad, võib-olla abikaasa või armsam, ehk koguni lapsed. Ühel tapetu lähedastest tuleb surnukeha tuvastada, nad kõik tuleb leina- ja šokiseisundis üle kuulata ning kahtlusaluste ringist kõrvaldada.
Käsi oli elegantne, pikkade sõrmedega, hoolitsetud küünte heleroosa lakk moodustas alabastervalgeks tõmbunud nahaga järsu kontrasti, kui mitte arvestada peenikest tumedat hüübinud vere riba, lõikehaava, mis ulatus pöidla välisservast randmeni. Haav paistis enesekaitsel saadud. Grace mõtles, kes see naine küll oli, milline inimene, ja mis oli viinud selliste tagajärgedeni.
