Grace’i vanim jahtunud jälg. Kakskümmend seitse aastat tagasi oli üheteistaastane Tommy hakanud ühel veebruarikuu pärastlõunal koolist jalgsi koju minema. Rohkem teda ei nähtud. Tookord oli ainus juhtlõng Morris Minori kaubik, mida näinud tunnistajal jätkus taipu number üles kirjutada. Kuid seost selle omanikuga, üksildase veidrikuga, kes oli varemgi alaealiste vastu seksuaalkuritegusid toime pannud, ei suudetud tuvastada.
Ja nüüd oli sama kaubik kahe kuu eest täiesti juhuslikult Grace’i radarile ilmunud, kui klassikaliste autode entusiast, kellele see praegu kuulus, purjuspäi roolist tabati.
Kahekümne seitsme aastaga oli kriminalistika vallas tehtud röögatuid edusamme. Politsei kriminalistikalaborid kiitlesid põhjusega, et kui keegi inimene on iial kuskil toas viibinud, ükskõik kui ammu, siis ajapikku leiavad nad tänu moodsatele DNAkatsetele selle kohta tõendi. Üheainsa tolmuimeja käest pääsenud naharakukese või juuksekarva või riidekiu. See võis olla nööpnõelapeast sada korda väiksem. Mingi jälg leidus ikka.
Nüüd aga oli neil kaubik.
Ja kunagine kahtlusalune oli alles elus.
Kriminalistid olid kaubiku mikroskoopidega üle käinud, kuid siiamaani, nagu teatas pettumust valmistav laboriraport, mida Grace oli eile õhtus kodus lugenud, ei olnud kaubiku ja ohvri vahel seost avastatud. Kriminalistid olid küll leidnud ühe juuksekarva, aga DNA ei klappinud.
Ometi oli Grace veendunud, et seal kaubikus peitub midagi, isegi kui tal tuleb sõidumasin millimeeterhaaval pintsettidega laiali lammutada.
Ta rüüpas mineraalveepudelist lonksu ja krimpsutas nägu maitse või pigem maitse puudumise peale – puhtakujulise, kergelt metalse eimiski peale, mida ta jõi, et mitte iga päev tervet gallonit kohvi kaanida.Ta keeras korgi pudelile, vahtis kogunevaid vihmapilvi, tihkeid kui ploomirasv, mis rippusid madalal üle tee paikneva ASDA katuselahmaka kohal – see katus moodustas enamiku ta vaatest –, ning mõtles homsele.
Homme on neljapäev ja tal seisab ees kohting – mitte nagu too viimane, katastroofiline pimekohting hulluga interneti tutvumissaidilt, vaid tõeline kohting kauni naisega.Ta ootas seda pikisilmi ja pelgas samal ajal.Ta pabistas, mida selga panna, kuhu oma kaaslanna viia ja kas neil jätkub piisavalt jutuainet.
Pealegi oli ta mures Sandy pärast. Selle pärast, mida Sandy arvaks tema käimisest teise naisega.Ta teadis, et kuna möödas on ligi üheksa aastat, on sellised mõtted absurdsed, kuid ta ei saanud sinna parata.Täpselt nagu ta ei saanud parata, et mõtles peaaegu kõik ärkveloleku tunnid sellest, kus Sandy on või mis oli temaga juhtunud. Kas Sandy on elus või surnud.
Eviani plastpudeli haaranud, rüüpas ta taas lonksu ja põrnitses üle kirjutuslauda katvate kontrolli alt väljunud paberikuhjade arvutiekraani, seejärel tänahommikuste lehtede virna enda ees. Ülemisel lehel, kohalikul ajalehel Argus oli kisendav pealkiri: SUSSEXI POLITSEI JÄLITUSSÕIDUS KAKS SURNUT.
Ta lükkas ajalehed põrandale ja viskas pilgu saabunud e-kirjade uputusele.Ta polnud veel täiesti harjunud uueVantage’i tarkvaraga politseijõudude arvutisüsteemis, ehkki seda oli märksa lihtsam kasutada kui GreenScreeni, mille see oli välja vahetanud. Grace luges hiljutiste intsidentide logi, et näha, mis oli öö jooksul toimunud; harilikult oleks ta seda teinud kohe tööle jõudes, aga täna oli ta pidanud pressikonverentsiks valmistuma.
Midagi tavatut polnud, tüüpiline Brightoni kesknädala öine ja hommikune pudi-padi. Käputäis tänavarööve, sissemurdmisi, autovargusi, relvastatud rööv öö läbi avatud toidupoes, pubikaklus, kodutüli, mitu hukkunuteta liiklusõnnetust, väljakutse Peacehaveni lähedale põllule, kust oli leitud mingi kahtlane asi. Ei tõsiseid vahejuhtumeid ega ränki kuritegusid, mitte midagi huvipakkuvat.
Tore. Eelmisel nädalal polnud ta õieti kabinetis olnudki, ainult mõned tunnid, mis ta veetis ühe kohaliku kriminaali käimasolevaks kohtuprotsessiks valmistudes, ning ta vajas paari päeva, et paberitööga järjele saada.
Ta ühendas Blackberry arvutiga ja uuris oma päevakava. See oli endiselt tühi. Tema sekretär Eleanor Hodgson – või kontoriassistent, nagu poliitilise korrektsuse diktaat tänapäeval öelda käskis – oli kõik tema kohtumised tühistanud, et ta võiks juurdlusele ja kohtuprotsessile keskenduda. Kuid päevakava täitub kindlasti ruttu, mõtles ta nukralt.
Järgmisel hetkel kõlaski koputus, uks avanes ja Eleanor tuli sisse. Peps, sooniline ja viiekümnendates aastates, meenutas too sedasorti üliinglaslikke daame, keda Grace’i ettekujutust mööda kohtas vikaari juures teed joomas – mitte et ta oleks kunagi sellisel teejoomisel käinud. Kolm aastat Grace’i alluvuses töötanud, käitus Eleanor ikka veel range viisakuse ja teatava formaalsusega, justkui kartes teda ärritada, kuigi ta ei taibanud, miks.
Naine seisatas, hoides ajalehepatakat eemale sirutatud käes, nagu oleks see ohtlik reostus. „Aa, Roy,” ütles Eleanor. „Ma, ee … need on mõne hommikulehe värskemad väljaanded. Mõtlesin, et tahate neid võib-olla näha.”
„On seal midagi uut?”
„Sama jutt. Guardianis tsiteeritakse Julia Drake’i sõltumatust politseivastaste kaebuste komisjonist.”
„Ma arvasingi, et nad on varsti jaol. Kuradima ennast täis lehm.”
Eleanor võpatas vandesõna peale ja naeratas siis närviliselt. „Minu meelest on nad teiega liiga karmid.”
Grace piilus veepudelit, igatsedes äkki tassikest kohvi. Ja sigaretti. Ja napsi. Lõuna oli peaaegu käes ning enamasti üritas ta enne õhtut mitte napsitada, aga tal oli tunne, et täna rikub ta seda reeglit. Sõltumatu politseivastaste kaebuste komisjon. Kena küll. Kui palju tunde neelab see lähikuudel tema elust? Ta oli teadnud, et nende sekkumine on vältimatu, kuid teadmisele kinnituse saamine muutis kõik järsku hullemaks.
Telefon helises. Eleanor kõrval seismas, võttis ta kõne vastu ja kuulis vanemkomissari kuiva Manchesteri aktsenti.
„Tubli töö, Roy,” ütles Gary Weston, kelle hääl polnud kunagi ülemuslikumalt kõlanud. „Sa valitsesid end hästi.”
„Aitäh. Nüüd on meil kaebuste komisjon kukil.”
„Me klaarime nendega ära. Oled sa kell kolm vaba?”
„Jah.”
„Tule minu kabinetti. Paneme neile aruande kokku.”
Grace tänas. Vaevalt oli ta toru hargile asetanud, kui telefon helises uuesti. Seekord oli kõne operatiivkeskusest. Dispetšer nimega Betty Mallet, kes oli politseis töötanud niikaua kui Grace mäletas, ütles: „Tere, Roy, kuidas läheb?”
„Võiks paremini minna,” vastas Grace.
„Peaceheaveni kriminaalpolitseist palutakse kogenud uurijat kohe juurdluspaigale. Kas sa oled vaba?”
Grace ägas sisimas. Miks ei võinud Betty kellelegi teisele helistada? „Oskad sa mulle midagi rääkida?”
„Keegi kohalik jalutas täna hommikul koeraga Peacehaveni ja Piddinghoe küla vahelisel põllul. Koer pistis jooksu ja pöördus tagasi, inimese käsi suus. Kriminaalpolitsei läks jälituskoertega sinna ja avastas veel inimese kehaosi – nähtavasti väga värskeid.”
Nagu kõik uurijad, hoidis Grace käepärast nahkkotti, mis sisaldas kaitseülikonda, jalatsikatteid, kindaid, taskulampi ja muud kuriteopaigal hädavajalikku. „Hüva,” lausus ta vastumeelselt, vahtides alistunult kotti põrandal. „Ütle mulle täpne asukoht, ma olen kahekümne minutiga seal.”
7
