tajus, et nad kõik seisatavad, vahivad, pöörduvad, näitavad näpuga ja sosistavad, aga ta tegi südame kõvaks.Ta oli sellega harjunud: tema üle oli naerdud kogu elu või igatahes niikaua, kui ta oma kahtkümmend kaheksat aastat siin planeedil mäletas. Ta oli üsna kindel, et eelmisel planeedil olid asjad teisiti, kuid nemad olid selle ta mälus blokeerinud.
„Viking, Põhja-Utsire, Lõuna-Utsire, edelatuul neli kuni viis palli, pöördub loodetuuleks viis kuni seitse palli,” ütles ta kõndides endamisi, nördinud, et oli töölt ära kamandatud ja pidi loovutama oma lõunatunni. „Viking, torm, kaheksa palli, hoovihm lakkab. Nähtavus mõõdukas või hea. Forties, tsüklon viis kuni seitse palli, loodetuul tõuseb tormiks seitse kuni üheksa palli, vaibudes hiljem edelatuuleks neli kuni viis palli. Hoovihm. Nähtavus mõõdukas või hea,” jätkas ta.
Ta rääkis kiiresti, tema mõtted polnud tegelikult ilmateatel, aju ragistas algoritme uue programmi jaoks, mida ta tööl kavandas. See kärbiks praegust süsteemi poole võrra, ja leidus inimesi, keda see tingimata vihastab.Aga nad ei tohiks ka kulutada maksumaksja raha viletsale tarkvarale, teadmata, mida ülepea teevad.
Elu on õppimiskõver, sellega tuleb kohaneda. „Star Trekis” oli Q seda mõistnud. „Kui sa ei talu, et sul nina veriseks lüüakse, peaksid ehk koju minema ja voodi alla pugema. Maailm pole turvaline. See on imetabane, täis aardeid, mis rahuldavad nii peeneid kui ka labaseid ihasid. Kuid see ei ole argadele.”
Mees, Kes Ei Olnud Arg jätkas teekonda, marssides künkast üles ja läbi lõunatunni inimsumma Brightoni North Streetil, mööda autoremonditöökojast, Woolwichi ehituskooperatiivist ja prillipoest.
Ta oli kõhn ja kahvatu näoga, kohmaka kehaehituse ja rohmaka soenguga, kulmud ebamoodsalt suurte prillide taga ägedast keskendumisest kipras. Seljas kollakaspruun jope, võrkvest ja valge nailonsärk, jalas hallid flanellpüksid ja punutud sandaalid, kandis ta väikest seljakotti, mis sisaldas sülearvutit ja lõunasööki.Ta kõndis hoogsate sammudega, varbad sissepoole pööratud, selg otsusekindlalt kumaras, justkui pressides end läbi La Manche’ilt puhuva tasapisi tõusva edelatuule. Vanusele vaatamata oleks teda võinud pidada tujukaks teismeliseks.
„Cromarty, Forth, Tyne, Dogger, loodetuul tõuseb tormiks seitse kuni üheksa palli, vaibub hiljem edelatuuleks neli kuni viis, kohati kuus palli.Vihm tugevneb. Nähtavus mõõdukas või hea.”
Ta aina pomises valjusti värskeimat piirkondlikku Briti saarte mereilmateadet, mis oli edastatud täna hommikul kell 5.55 Greenwichi aja järgi. Kümnendast eluaastast oli ta seda pähe õppinud neli korda päevas ja seitsmel päeval nädalas.Ta oli avastanud, et see on parim viis, kuidas ühest punktist teise jõuda – kui terve tee mereilmateadet pomiseda, kaitses see teda inimeste kõrvetavate pilkude eest.
Koolis oli ta leidnud, et see kaitses ka teiste laste naeru eest. Pealegi, kui keegi tahtis mereilmateadet kuulda – ja üllatav, kui sageli teised Mile Oaki kooli õpilased olid seda kuulda tahtnud –, oskas ta neile alati öelda.
Informatsioon.
Informatsioon maksab. Mis tähtsust on rahal, kui sul on informatsiooni? Paraku on enamik inimesi informatsioonis täielikud lollpead.Tegelikult on nad peaaegu kõiges lollpead. Sellepärast ei olegi nad välja valitud.
Ema-isa olid talle nii õpetanud. Üks väheseid asju, mille eest ta neile tänulik oli. Aastatega olid nad selle talle pähe tagunud. Eriline. Jumala välja valitud. Päästetud saamiseks.
Noh, nad lasid natuke viltu. See polnud tegelikult jumal, kuid ta ei püüdnud enam ammu neile selgitada. See ei tasunud vaeva.
Ta möödus ühest lõbustusputkast, keeras kellatorni juures vasakuleWest Streetile ja möödusWaterstone’i raamatupoest, Hiina restoranist ning odavlennubüroost, seades sammud alla mere äärde. Mõni minut hiljem tõukas ta Grand Hoteli kauni regendistiilis fassaadi pöördust, sisenes fuajeesse ja kõndis administraatorilaua juurde.
Tumedas kostüümis noor naine, reväärile kinnitatud kuldne nimesilt, kuhu oli graveeritud ARLENE, silmitses teda hetke kahtlustavalt ja naeratas seejärel kohusetundlikult. „Saan ma aidata?” küsis naine.
Silmsidet vältides põrnitses Ilmakutt puidust letti, keskendudes American Expressi taotlusblankette täis plastriiulile.
„Saan ma aidata?” küsis naine uuesti.
„Ee, noh, okei.”Ta vahtis veel pingsamalt blankette, tema nördimus kasvas siin viibides. „Kas te oskate öelda, millises toas on härra Smith?”
Arvutist kontrollinud, vastas naine: „Härra Jonas Smith?”
„Ee, just.”
„Kas ta ootab teid?”
Jah, pagan võtaks, ootab küll.„Ee, just.”
„Ehk ütlete oma nime, söör? Ma helistan tema numbrituppa.”
„Ee, John Frost.”
„Üks moment palun, härra Frost.” Naine tõstis toru ja valis numbri. Järgmisel hetkel lausus ta telefoni: „Vastuvõtus on härra John Frost. Kas tohib ta üles saata?” Pärast pisikest pausi naine tänas ja pani toru hargile. Siis vaatas ta jälle Ilmakutile otsa. „Tuba seitsesada neliteist seitsmendal korrusel.”
Taas American Expressi blankette põrnitsedes hammustas Ilmakutt huulde, noogutas ja ütles: „Ee, okei, just.”
Ta sõitis liftiga seitsmendale korrusele, läks piki koridori ja koputas uksele.
Ukse avas albaanlane, kelle õige nimi oli Mik Luvic, aga keda Ilmakutt pidi kutsuma Mic Brown – see käis tema meelest naeruväärse šaraadi juurde, mille järgi neil kõigil, tema ise kaasa arvatud, tuli kasutada valenimesid.
Albaanlane oli kolmekümnendates aastates lihaseline mees, kellel oli kõhetule karmile näole kivistunud ülbe ilme ja geeliga võitud lühike hele siilisoeng.Ta kandis kuldsete litritega musta maikasärki, siniseid dressipükse ja valgeid mokassiinkingi, kaelas rippus kuldkett. Võimsaid paljaid õlgu ja küünarvarsi katsid tätoveeringud, ta mälus nätsu teravate väikeste lõikehammastega, mis meenutasid Ilmakutile kunagi kohalikus akvaariumis nähtud piraajasid.
Pilk kollakasrohelisel vaibal, ütles Ilmakutt: „Aa, tere. Ma tulin härra Smithiga kohtuma.”
Albaanlane, kes oli vanasti elatist teeninud põrandaaluste rusikavõitluste ja puurikaklustega, aga kellel nüüd oli magusam tööots, jõllitas teda mitu sekundit vaikides ja pärani suuga visalt nätsu närides, viipas ta siis avarasse, sigarisuitsust lehkavasse lopsakas kunstlikus regendistiilis sisustatud sviiti ning sulges kähku ukse. Huvitult ühele lahtisele ukseavale osutanud, keeras albaanlane Ilmakutile selja, sammus uhkeldavalt üle toa, istus toolile ja asus uuesti telekast jalgpallimängu vaatama.
Ilmakutt oli albaanlast nüüd juba mitu korda kohanud ega olnud teda veel rääkimas kuulnud.Vahel imestas ta, kas too on kurttumm, kuid seda vaevalt. Näidatud ukseavast sisse astudes sattus ta hoopis suuremasse tuppa, mille keskel istus diivanil räigelt ülekaaluline härra Smith, seljaga klaasustest paistva merevaate poole ja tähelepanu koondunud neljale ühendatud arvutimonitorile kohvilaual, näkitsedes sõrmeküünt, nagu oleks see kanakont.
Härra Smith kandis nabani avatud Havai särki, paljastades karvutu kaame ihu voldid, mis sarnanesid naiserindadega. Sinised dressipüksid olid pingul ümber töntsakate jalgade, jämedad kui puutüved. Gucci monogrammiga tuhvlites tillukesed paljad jalalabad mõjusid seevastu õrnade ja nukulikena; pea, kus vohasid laitmatult hõbedased
