mainis lühidalt kolme koosolekut, millel osalemise oli tühistanud: üks puudutas sise-eeskirju, teine Ühendkuningriigi politseijõudude ühist lahendamata juhtumite revideerimiskomisjoni ja kolmas Sussexi politsei ragbimeeskonna võistlusgraafikut.
Nüüd helistas Grace’i mobiilile Brightoni kohtukantseleis töötav Emily Gaylor, kes administreeris Suresh Hossaini vandeprotsessi, ja teatas, et täna pole tal tarvis kohtusse ilmuda. Hossain oli kohalik kinnisvarakurjategija, keda süüdistati ärikonkurendi mõrvas.
Käes portfell, kuhu oli turvaliselt peidetud FHM-i number, läbis Grace rohelise vaiba ja avatud põhiplaaniga ruumi, mida ääristavad kirjutuslauad kuulusid kriminaalpolitsei kõrgemas auastmes ametnike abilistele.Vasakul paistis laia klaasseina taga vanemkomissar Gary Westoni muljet avaldav kabinet.Täna oli Gary koguni kohal ja dikteeris usinalt oma assistendile.
Jõudnud ukseni ruumi lõpus, surus Grace pääsme vastu halli Interflexi kiipkaardilugejat, lükkas ukse lahti ja astus pikka hääletusse halli vaibaga koridori, mis lõhnas värske värvi järele. Ta möödus suurest punase viltriidega kaetud teadetetahvlist pealkirjaga OPERATSIOON LISSABON, kus oli hiinapärase välimusega ja habemetuustiga mehe foto ning mitu fotot kivisest rannast kõrgete kaljude jalamil, kohalikust päevituspaigast nimega Beachy Head, igaühele neist joonistatud punane ring. See tundmatu mees oli nelja nädala eest kalju jalamilt surnuna leitud. Alguses peeti teda järjekordseks alla hüpanud enesetapjaks, kuni lahkamisel avastati, et ta oli kukkumise hetkel juba surnud.
Grace möödus vasakut kätt jäävast avarast personaliruumist, kus töötasid esimese astme juurdlusteks mujalt värvatud uurijad, ning uksest kirjaga JUURDLUSEVANEM – sellesse ajutisse kabinetti kavatses ta käsiloleva juhtumi ajaks kolida. Kohe selle vastas sisenes ta uksest kirjagaTEABEKOG 1.
Teabekogumisruumid 1 ja 2 olid esimese astme juurdluste närvikeskus. Hoolimata tumedaks toonitud akendest, mis olid välja vaatamiseks liiga kõrgel, mõjus teabekogumisruum 1 oma hiljuti võõbatud valgete seintega õhurikka, heleda ja reipana. Kui ülejäänud Sussex House pani Grace’i taga igatsema politseijaoskondade segamini ja mürarohkeid juurdlustube, millega ta oli harjunud, siis see ruum süstis temasse energiat.
See mõjus peaaegu futuristlikuna, nagu võiks siin vabalt paikneda Houstoni kosmosemissioonide juhtimiskeskus. L-kujuline ruum oli jaotatud kolmeks tööalaks, igaühes pikk ovaalne laud, mille äärde mahtus kuni kaheksa inimest, ja siin olid tohutud valged tahvlid: ühel kiri OPERATSIOON KORMORAN, teisel OPERATSIOON LISSABON, kolmandal OPERATSIOON LUMEHANG, kõik kaetud kuriteopaiga fotode ning edusamme näitavate tabelitega. Eile pärastlõunast oli siin neljaski tahvel, märgistatud kui OPERATSIOON ÖÖBIK – juhuslik nimi, mille Sussexi politsei arvuti oli jäsemeteta torso juurdlusele määranud.
Erinevalt ülejäänud hoonest polnud siin ruumis kirjutuslaudadel ega seintel vähimaidki isiklikke esemeid. Ei perepilte ega jalgpallurite fotosid, võiduajamiste ajagraafikuid ega muhedaid karikatuure. Mööbel ja kontoritarbed välja arvatud, oli kõik siin ruumis seotud konkreetsete juurdlustega. Siin polnud ka jutuvada. Üksnes pingsa keskendumise vaikus, telefonide tasane tirin, laserprinteritest valguvate paberilehtede sahin.
Igas tööalas moodustasid minimaalse meeskonna juurdluse juht, kes harilikult oli seersant või inspektor, tema parem käsi, analüütik, kartoteekija ja trükkija. Näod olid Grace’ile enamasti tuttavad, kuid inimestel oli siin liiga kiire, et viisakalt tervitama vaevuda.
Kui ta läbi ruumi oma meeskonna juurde sammus, tõstis ainsana pilgu seersant Glenn Branson, kuus jalga kaks tolli pikk, mustanahaline ja kiilas kui meteoriit, viibates tervituseks. Branson kandis üht oma tavapärast moekat ülikonda – tänane oli pruun ja valgete triipudega, andes talle pigem eduka narkodiileri kui politseiniku välimuse –, valget tärgeldatud kraega särki ja lipsu, mis mõjus, nagu oleks selle kujundanud kräkki suitsetav värvipime šimpans.
„Jou, vanatoi!” hõiskas Glenn Branson nii valjusti, et kõik ruumis viibijad vaatasid korraks sinnapoole.
Grace silmitses ülejäänud kaheksat meeskonnaliiget napi naeratusega. Suurem jagu oli töötanud ka tema eelmise juhtumi kallal, mis tähendas, et nad polnud kuigivõrd puhata saanud, aga nad olid tublid ja klappisid omavahel hästi. Aastatepikkune kogemus oli talle õpetanud, et tõhusat meeskonda tasub iga hinna eest säilitada.
Vilunuim neist oli seersant Bella Moy, hennaga värvitud pruuni juuksesasi ja rõõmsa näoga, klaviatuuri kõrval iirisekommide karp nagu alati. Grace jälgis, kuidas ta süvenenult trükkis, parem käsi iga natukese aja tagant nagu iseseisev elusolend klaviatuurilt lipsamas, et kompvek napsata ja suhu pista. Bella oli kleenuke naisterahvas, kes sõi ometi rohkem, kui Grace oli iial kedagi söömas näinud.
Bella lähedal istus nooremuurija Nick Nicholl, veidi alla kolmekümne, lühikeste juustega ja pikk kui piitsavars, pühendunud uurija ja kärme jalgpallitormaja, kellel Grace oli soovitanud ragbit mängima hakata, kuna uskus, et Nick sobiks ideaalselt politsei võistkonda, mille esimeheks teda oli tuleval sügisel palutud.
Nicki vastas luges paksu arvutiväljatrükkide patakat algaja nooremuurija Emma-Jane Boutwood.Esiotsa polnud Grace sellest eelmise juhtumi ajal tema meeskonnaga liitunud pikkade blondide juuste ja laitmatu figuuriga nägusast näitsikust palju lootnud. Kuid Emma-Jane oli end kähku tõestanud tarmuka politseinikuna, ja Grace’il oli aimdus, et kui ta peaks politseijõududesse tööle jääma, ootab teda siin helge tulevik.
„Nonii,”ütles Glenn Branson.„Minu kõhutunne muutus.Kuidas sind veenda, et mu uus kõhutunne on õige?TeresaWallington.”
„Kes see on?” küsis Grace.
„Üks Peacehaveni tüdruk. Kihlatud. Ei ilmunud eile õhtul oma kihluspeole.”
Need sõnad puudutasid Grace’i sügaval sisimas jäiselt. „Räägi.”
„Ma vestlesin tema kihlatuga. Noormehel on tõsi taga.”
„Ma ei tea,” ütles Grace.Tema vaistu järgi oli alles liiga vara, aga ta ei tahtnud Glenn Bransoni indu summutada. Ta vaatles seinal kuriteopaiga fotosid, mis olid tema palvel kiiruga valmis tehtud. Ta heitis pilgu lähivõttele maharaiutud käest ja seejärel võigastele piltidele lõigutud torsost mustas kotis.
„Usalda mind, Roy.”
Fotosid vaadates ütles Grace: „Sind usaldada?”
„Jälle hakkad pihta!” hüüatas Glenn Branson.
„Millega?” päris Grace hämmeldunult.
„Sinu tüüpiline käitumine, mees. Sa vastad küsimusele küsimusega.”
„Sest ma ei taipa kunagi, mida sa jahud!”
„Plä-äma!”
„Mitu kadunud naist on veel meil nimekirjas?”
„Sama palju kui eile. Ikka viis. Meie piirkonnast mõistlikus raadiuses. Kui üle riigi, siis rohkem.”
„Kas DNA kohta pole laborist uudiseid?” küsis Grace.
„Täna õhtul kella kuueks loodavad nad teada saada, kas ohver on nende andmebaasis,” poetas nooremuurija Boutwood.
Grace kiikas käekella. Veerand tunni pärast peab ta hakkama morgi sõitma. Ta arvutas ruttu mõttes. Frazer Theobald uskus eile põllul, et naine oli surnud vähem kui ööpäeva. Pole tavatu, et mõnda inimest ei saa päev otsa kätte. Aga kaks päeva paneb sõbrad, sugulased ja kolleegid juba tõsiselt muretsema.Tänane päev lühendab tõenäoliselt võimalike ohvrite nimekirja.
Nooremuurija
