võib saada tapja?” päris ameeriklane.
„Ei. Kui ma vanglas olin, oli seal mehi, kes kahetsesid seda, mida olid teinud. Nad nutsid, käisid kirikus. Kõigis ei ole sisemist tugevust, et sellega hakkama saada. Aga minus on.”
„Kas sa pöörduksid kunagi kuritegelikku ellu tagasi?”
Vitali naeratas: „Praegusel ajal on kunst minu elu.”
Me veensime teda meid endaga kodulinna kaasa võtma ja laskma meil filmida teda uut projekti ellu viimas. Meie saame eksklusiivsed kaadrid sellest, kuidas gängsterrežissöör oma igapäevast tööd teeb, ja tema saab reklaami, mis aitab raha koguda.
„Muidu peaksite te pigem olema mu ohvrid,” ütles ta asjalikult. „Aga antud juhul saavad meist partnerid.”
Lend Ussuriiskisse, Vitali kodulinna, võttis aega terve päeva. Vitali lihtsalt nõjatus seljatoele, naeratas ja magas terve reisi maha. Mina lobisesin ühe teise endise gängsteriga, tema sõbra Sergeiga. Endine tõstetšempion Sergei võttis enda alla kaks lennukiistet. Ta oli gängsterielu seljataha jätnud, kui leidis enda jaoks Jumala: kuul, mis oleks pidanud ta tapma, läks imekombel ta kehast läbi. Pärast seda oli ta näinud valgust (ühe Ameerikast pärit evangelistliku sekti abiga, mis aitas teda pärast tulistamist terveks ravida). Ta oli naeruhimuline, rõõmsameelne blond mehemürakas küsivate lahkete helesiniste silmadega. Varem oli ta müünud heroiini ja smuugeldanud tüdrukuid Ukrainast Euroopasse.
„Kuidas sinu uus, usklik mina mõtestab lahti su mineviku?” pärisin ma.
„Kui mind ristiti, pühiti kõik mu patud minema,” vastas Sergei.
„Aga kas sa tunned end süüdi selle pärast, mida sa varem tegid?”
„Ma olin deemon, aga täitsin siiski Jumala tahet. Kõik mu ohvrid olid selle järelikult ära teeninud. Jumal karistab ainult halbu inimesi.”
Sergei üritas lennukis filmi käsikirja kirjutada. Sellest pidi saama kaasaegne versioon Vene muinasjutu kolmest vägilasest, hiiglaslikest ebaloomuliku jõuga rüütlitest, kes rändasid vanal ajal mööda Venemaad, taltsutades draakoneid ja sissetungijaid. Sergei versioonis olid vägilased endised gängsterid.
Kui me lõpuks Vladivostokis (Ussuriiskile kõige lähemas lennujaamas) maandusime, eeldasin näha enda ümber Idamaad, lõppude lõpuks asusime me tuhat kilomeetrit Pekingist ida pool, kus Venemaa piiriks on Vaikne ookean. Lisaks Vitalile on see piirkond tuntud tiigrite poolest. Aga selle asemel nägi paik välja nagu vana hea Venemaa samasuguste rohelise-pruunisegu mägede ja hõredate õnnetute puudega. Sama hästi oleksime võinud viibida Moskva äärelinnas. Vitali jõuk oli meile lennujaama vastu tulnud: noored, viisakad mehed läbitungiva pilgu, nailondresside, kuldsete medaljonide, korralikult lõigatud soengute ja hoolitsetud küüntega. Üks neist tõi Vitalile uue džiibi – vasall, kes toob oma valitsejale uue, varastatud ratsu. Ilma numbrimärkideta. Me sõitsime üle mõlema suunavööndi kotkatiibadena laialisirutunud autoderongis nii kiiresti, et alguses see hirmutas mind, siis aga viis ekstaasi. Vitali eiras esimest liikluspolitseinikku, kes talle saua viibutas, järgmise juures aga peatus. Kui politseinik nägi, kellega on tegemist, andis ta märku edasisõitmiseks.
„Nad ei ole nii lollid, et minuga jamama hakkaksid,” ütles Vitali. Vitalil ei oleks tarvitsenud peatuda. See oli kõik lihtsalt näitamiseks, lihtsalt et kõik teaksid: ta on tagasi.
Me kihutasime Ussuriiskisse sisse, mööda liiga suurest tuulisest keskväljakust, mille rajamisel oli silmas peetud sõjaväeparaade, mitte inimesi. Kino, raekoda ja ujula olid kõik ühesuguses ranges Nõukogude klassitsistlikus stiilis. Laiad tänavad ei viinud kuhugi, saades äkki otsa lõputus taigas. Samasuguseid linnu on kõikjal endises Nõukogude Liidus, kõik kujundatud mingis Moskva linnaplaneerimise ministeeriumis, kohmakad ja veidrad.
Linn oli puhas. Vaikne.
„Meie, gängsterid, hoiame selles linnas distsipliini,” ütles Vitali. „Vanasti olid siin narkarid, prostituudid. Pikkade juustega teismelised. Nüüd ei julgeks nad siin nägugi näidata. Meie näitasime neile, kes on boss. Ma ei luba oma meeskonnast kellelgi isegi suitsetada enam. Kui mõni mu poistest end avalikus kohas purju jooks, saaks ta minu käest korralikult peksa.”
Vitali oli siin kuulsus. Kui me mööda tänavat kõndisime, jäid teismelised, suurte õlandite ja lühikeste seelikutega tüdrukud seisma, et temaga koos pilti teha. Kui me ühe kooli juures peatusime, nägid lapsed teda läbi akna ja jooksid õue, rüselesid ümber Vitali ja sirutasid tema poole oma matemaatikaõpikuid ja töövihikuid, et ta autogrammi annaks, õpetajad aga ainult naeratasid heatahtlikult.
Uus film pidi rääkima Vitali teismeeast 1980-ndate lõpus, kui esimesed gängsterid ja esimesed ärimehed pinnale kerkisid. Järgmisel päeval pidi Vitali minema üle vaatama noori, kes soovisid filmis teismelist Vitalit mängida. Kultuuri- ja vabaajapalee, Nõukogude ajal ehitatud teatri ette kogunes rahvamass. Isad olid pojad koolist ära võtnud ja toonud nad katsetele, proovima mängida noort Vitalit ja tema esimesi kambamehi.
„Ma tahan, et minu poeg teaks meie ajalugu,” ütles üks isadest. „Gängsterid hoiavad seda linna koos, hoiavad siin korda.”
Vitali viis katseid läbi ühes prooviruumis. Seintel olid Tšehhovi ja Stanislavski, suure venelase, meetodnäitlemise leiutaja, pildid. Vitali soovis, et poisid jalutaksid ruumis ringi.
„Te peate kõndima nagu gängsterid, nagu teil oleks tõsi taga. Ärge vaadake kõrvale. Ärge olge pinges. Kujutage ette, et kõik vaatavad teid. Aeglaselt. Kõndige aeglaselt. See on teie territoorium.”
Ta valis paar poissi välja. Nood värisesid õnnest. Ta pani nad seina äärde seisma, uurides poisterivi, valides, kes neist võiks teda mängida.
„Liiga lühike. Liiga paks. Liiga valjuhäälne. Sina. Sina sobid. Aga sa pead oma tuka küll maha lõikama.”
Poiss, kelle ta välja valis, oli vaikset tüüpi (ja kõige parema välimusega). Tema nimi oli Mitja. Ta õppis kohalikus kolledžis ajalugu. Näis, nagu ei tekitaks idee mängida Vitalit temas mingeid emotsioone – või ehk oli ta juba rolli sisse elanud.
Vitali sõidutas ta kohalikku parki, et õpetada poissi ennast mängima.
„Näed neid noori seal? Neid, kes pinkide juures õlut joovad? Ma tahan, et sa läheksid ja käsiksid neil lahkuda. Las nad korjavad oma prahi ka üles ja võtavad kaasa. Käitu, nagu oleks see kõik siin sinu oma. Räägi vaikselt. Kindlalt. Juhenda. Las nad tunnetavad, et sinu taga on massid. Kujuta ette, et sina oled mina.”
Poiss sai hästi hakkama. Ähvardust sisaldas iga sõnade vahele lükitud vaikusehetk. Ta käskis õlut libistavatel poistel kodinad kokku korjata. Kui nood olid juba lahkumas, heitis ta nende suunas ka väikese alanduse: „Ärge oma prahti maha unustage.” Selline lüke oli väga Vitalilik: ta otsis alati võimalust sulle üks väike alandav torge anda („See kaamera, mida sa kasutad, on nii väike, Peter, kas sul päris kaamerat ei olegi?” meeldis talle minu käest küsida. Või siis: „Sa ei tea, kuidas intervjuud teha, kas ma pean seda sulle õpetama hakkama?”).
Mitja tundus tubli poiss, kes lõpetaks ülikooli ja jätkaks tõenäoliselt sellega, et hakkaks mõnes riiklikus korporatsioonis karjääri tegema. Aga tema käitumine, tema stiil oli juba praegu puhtalt gängsterlik.
„Mis sa arvad, kas Mitjast võiks saada sama hea gängster nagu sina?” küsisime meie.
„Tal on potentsiaali,” ütles Vitali, „aga ta peab end pisut kokku võtma ja karmimaks muutuma. Tema vanuses kandsin mina juba oma esimest vanglakaristust
