Tal ei olnud õrna aimugi, kus asub Kaliningrad, ta pidi selle kaardilt üles otsima.
Kaliningradi nimetati vanasti Königsbergiks, see oli Ida-Preisimaa, Immanuel Kanti kodumaa pealinn. See asub Läänemere ääres, Leedu ja Poola vahel, Rootsi vastas. Teise maailmasõja lõpus okupeerisid selle Nõukogude väed, linn nimetati ümber, sinna asustati elanikke kogu ülejäänud impeeriumist ning muudeti kõige rangemate turvameetmetega suletud sõjaväesadamaks. See oli NSV Liidu kõige läänepoolsem punkt. Pärast külma sõda hoidsid venelased Kaliningradil endale, kuigi sellel ei ole Vene emamaaga piiri. See on nüüdseks Vene eksklaav Euroopa Liidu sees, geopoliitiline värd. EL tunnustas „Kaliningradi eriolukorda”, kuid „murettekitavateks” peeti „pehmete turvaprobleemide olemasolu” – see tähendab, et sealt lekkis EL-i heroiini, relvi, AIDS-i ja tuberkuloosi muteerunud vormi. Kaliningradil tuli muutuda või riskida sellega, et selle ümber ehitatakse müür. Euroopast ei olnud siia ühtki otselendu. Benedict pidi sõitma Moskvasse, siis keerama otsa ringi ja sõitma läände, Kaliningradi. Ta oli lähenemas viiekümnendale eluaastale ja lahutatud ning ta soovis alustada puhtalt lehelt.
Peaaegu valus oli vaadata erinevust vana Königsbergi väsinud, elegantsete üheksateistkümnendast sajandist pärit majade ja sõjajärgsete nõukogude uusrajatiste vahel. Punast gooti katedraali, kus asub Kanti haud, ümbritsesid ühelt poolt agressiivsete betoonist kortermajade räsitud hordid, ja teisalt roostetavaid puhkel sõjalaevu täis sadam. Õhtul läksid meremehed vee piiril asuvatesse baaridesse jooma. Ma mäletan, et leidsin end niisugusest baarist, kui käisin kord lühikesel visiidil Kaliningradis. Valgus oli seal sünge, Läänemere karva roheline. Tellisin konjakit.
„Kohalikku?” küsis ettekandja.
„Millist sorti viinamarjad Kaliningradis kasvavad?” küsisin ma, mitte sugugi silmakirjalikult.
„Miks konjaki jaoks viinamarju tarvis on?” küsis ettekandja.
Jook valati välja. Üks lonks viis mind läbi kolmekümnesekundilise puhta eufooria otse kõige hirmsamasse pohmelli, mis mul kunagi on olnud.
Kaliningradi majandusarenguministeerium oli raskepärane nõukogulik palee keskväljakul. Benedict ja tema tõlk Marina astusid madalatest rasketest ustest Vene bürokraatia maailma. Laiadesse tolmustesse ja tühjadesse koridoridesse, kus kõik juhtunuks nagu vee all. Telefonid, mis olid majja paigaldatud 1970-ndate keskel, helisesid kannatlikult, ilma et neile oleks vastatud. Vaikisid. Siis helisesid uuesti. Sametkardinad olid längus ja väljaveninud. Kõigis kabinettides rippusid Presidendi pildid, naeratades peaaegu vabandavalt, pea küljele keeratud. Ametnikud olid peamiselt tugevad, karmid neljakümnendates ja viiekümnendates aastates naised, Vene riigi tõelised alustalad. Mehi oli vähem ja kõik nad tundusid küürakad olevat. Kõik kutsusid üksteist isanimedega: „Igor Arkadievitš” ja „Lidia Aleksandrovna”.
Benedicti ametivend oli P, keskastme ametnik. Mees kandis väljaveninud ülikonda ja tema vats näis teda allapoole tirivat.
„Kas sa oled see sealt Euroopa tehnilisest abist või? Meil on arvuteid vaja,” ütles P, kui nad Benedictiga esimest korda kohtusid.
Benedict selgitas talle, et tehniline abi ei tähenda tehnikat. See tähendab Lääne konsultantide poolt tehtavat koolitust. Benedicti tõlk üritas seda mõtet edasi anda.
„Meil on arvuteid vaja,” vastas P.
Benedict korraldas nii, et nad saaksid umbes 200 000 euro eest arvuteid. Ta selgitas P-le, et kui need kohale jõuavad, tuleb anda allkiri kättesaamise kinnituseks.
Ta jätkas Kaliningradile arengustrateegia väljatöötamisega. Benedictile anti kabinet Küberneetikainstituudis. Ta küsis instituudi dekaanilt, kas viimane sooviks ehk anda nõu regiooni IT-alase arendamise koha pealt. Dekaan vabandas, et kuigi Küberneetikainstituut oli ametlikult ikka veel ülikool, olid palgad nii väikesed, et kogu personal kaupleb tegelikult hoopis kaladega. Kaliningradis oli iga mees iseenda eest väljas. Vanas relvavabrikus valmistati makarone. Ida-Saksamaalt demobiliseeritud sõdurid müüsid maha hunnikute viisi kalašnikove ja raketiheitjaid. Üks haledamaid kohti oli loomaaed, kunagine linna uhkus ja au: rebane jooksis puuris ringi ja ajas oma saba taga, hunt komberdas uimaselt oma puuris, jääkarud manasid näole metsiku irve ja jõllitasid kaugusse, metsik orav jooksis ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täie hooga vastu puurivarbaid.
Benedict lasi oma kabineti beežid seinad valgeks värvida ja asendas sametkardinad ribakardinatega. Ta kutsus kohale tippjuhid EL-i tuntumatest firmadest, et vaadata üle telekommunikatsioonid, lennundus-, põllumajandus-, finants- ja turismisektor. Järgneva nelja aasta jooksul tootsid nad SWOT-analüüse ja interventsiooniplaane, probleemipuid, soolise võrdsustamise strateegiaid. Siis saatis Benedict need raportid P-le. Aga kui ta hiljem P-le helistada üritas, sai ta alati kätte ainult assistent Jelena.
„P võtab teiega ühendust järgmisel nädalal,” ütles Jelena alati. Ja itsitas. P ei helistanud kunagi tagasi. Enne ministeeriumisse tööle tulekut oli Jelena olnud laulja ööklubis Kristall Karl Marxi tänaval. Veidi aega hiljem kadus ka Jelena: ta jooksis ära Türki, elama koos kellegi saadikuga Skandinaaviast, kes oli jätnud tema pärast oma naise, lapsed ja diplomaatilise karjääri.
Kohalikul valitsusel olid arengu kohta omad arusaamad. Kuberner juhtis ka kommertssadamat ja nüüd oli tema majandusminister hõivatud uue pankade võrgustiku loomisega, et oleks tehingutest saadud raha kuhugi panna. Kuberner ise oli suur ja kiilaspäine ja higistas kogu aeg. „Ma käisin hiljuti Poolas,” ütles ta Benedictile sel ainsal korral, kui nad üldse kohtusid. „Ma nägin, kuidas nad tegid segumasinas ketšupit. Sedasorti innovatsiooni on meil siin ka tarvis.”
Projekti lõppedes küsis Benedict P-lt pabereid, mis kinnitasid, et 200 000 euro eest arvuteid on kohale jõudnud. P keeldus neid talle andmast, ta väitis, et arvuteid ei ole tulnud. Benedict kahtlustas, et need olid tagauksest välja müüdud, aga ta ei saanud midagi tõestada.
Benedict pani oma tööviljade puudumise Kaliningradi kohaliku valitsuse provintslikkuse arvele. Talle anti uus töökoht Moskvas, ministeeriumis, millest ta lootis, et sealsed bürokraadid on teisest puust. Ja Venemaa elus oli tema jaoks palju nauditavat. Ta oli abiellunud oma tõlgi Marinaga, sõbraliku, pretensioonitu daamiga, kes oli temaga ühevanune ja sarnase huumorimeelega. Ta elas suhteliselt jõukat elu: ta ei olnud enam kaltsakast akadeemik, vaid autojuhiga konsultant, ja ta tegi alati kõigile joogid välja. Projektil oli olnud veel üks positiivne tulemus: Benedict oli leidnud Taani ekspertidele 130 000 eurot, et nad loomaaia korda teeksid. Loomad käitusid jälle normaalselt. Isegi orav oli maha rahunenud.
Moskvas töötas Benedict majandusarengu ministeeriumi vastas, et juhtida EL-i strateegiat Venemaal. Majandusarengu ministrit peeti Venemaa kõige valgustatumaks ministriks. Ta oli akadeemik ja Presidendi isiklik sõber, kandis šikke ülikondi ja roosasid särke ning teda armastati Davosis. Tal oli viisteist aseministrit, paljud neist noored, helged, magistrikraadiga (või vähemalt magistrikraadi omandavad) pead. Ministeeriumis oli käimas remont: mõned korrused olid säravad ja uued, paljud teised aga pikenduseks sellele, mida Benedict oli näinud Kaliningradis: samasugused pimedavõitu koridorid, pidevalt helisevad telefonid, rasked kardinad ja presidendi fotod – nüüd juba uue Presidendi fotod, aga naeratus neil oli endiselt vabandav.
„Kas sa paberit saad tuua?” küsis Benedictilt naine, kes oli ministeeriumis tema sideisikuks. „Too alati paberit. A4. Igale osakonnale on lubatud kindel kogus paberit ja me ei saa kunagi nii palju kui vaja.”
Iga kord, kui Benedict ministeeriumisse koosolekule läks, võttis ta kaasa pakkide kaupa A4 paberit, varjates neid lumetormi eest mantlihõlma all.
„Ma ei ole päris kindel, et ministeerium saab aru, milleks me siin oleme,” rääkis ta mulle ühel õhtul Scandinavias. „Ükspäev palusid nad meil kogu osakonnale uusaastapeo korraldada
