Korras: Venemaal on presidentaalne demokraatia iga nelja aasta järel toimuvate valimistega.
Tsiviilühiskonna areng? Korras. Venemaal on palju uusi kodanikuühendusi.
Eraomand? Korras.
No Venemaal toimuvad tõesti valimised, aga „opositsioon” oma peaaegu et koomiliste juhtidega on loodud ja kujundatud niisugusel moel, mis tegelikult hoopiski tugevdab Kremli positsiooni: kui peedikarva nägudega kommunistid ja sülgavad natsionalistid teledebattideks üles rivistatakse, jääb vaatajale tunne, et kogu selle kambaga võrreldes on President ainuke mõistlik kandidaat. Venemaal on küll kodanikuühendusi, mis esindavad kõiki alates jalgratturitest kuni mesinikeni, aga nende asutajaks on sageli Kreml, kes kasutab neid alati lojaalse „tsiviilühiskonna” loomiseks. Ja kuigi Venemaal on tõesti ametlikult vaba turg ja megakorporatsioonid toovad oma rekordeid murdvaid aktsiaemissioone vabalt kõigile maailma aktsiaturgudele, on suurem osa omanikest Presidendi sõbrad. Või siis on need oligarhid, kes väidavad ametlikult, et kõik, mis neile kuulub, on ka Presidendi oma, kui viimane seda peaks vajama. „Kõik, mis mul on, kuulub riigile,” ütleb Oleg Deripaska, üks riigi rikkamatest meestest. See ei ole üleminekuetapis riik, vaid mingisugune postmodernistlik diktatuur, mis kasutab demokraatliku kapitalismi keelt ja institutsioone autoritaarsetel eesmärkidel.
Benedict oli harva vihane, aga kui ta sellest rääkis, hakkas ta kogelema ja läks näost punaseks. Ta oli kõigest pasunapuhuja sellel tohutul rahvusvahelise bürokraatia paraadil, aga ta oli rängalt pettunud ja tundis, et teda ei kuula keegi. Lääs pigistas selle koha pealt silma kinni, nõustudes taolise loomuvastase tõlgendusega. Benedict ei olnud sugugi mingi moraalijünger, aga kõik see oli midagi nii võltsi, et lausa kohutas teda.
„Kui sa hakkad väitma, et üks asi on midagi, mida ta tegelikult ei ole, siis, noh, kogu see asi variseb ühel hetkel kokku …” oli tal tavaks öelda välgumihklit lauale virutades. Ja kui ta oli maha rahunenud, siis: „See on nagu Lääs mingis kõverpeeglis.”
Ma rääkisin Benedictile, et olin õppinud tundma Vene telekanalite struktuuri. Pealtnäha on suurem osa Vene telekanalitest üles ehitatud nagu iga teine Lääne telekanal. Iseseisvad tootjafirmad söödavad telekanalile saadete ideid näiliselt avatud konkursi korras. Aga asjal on konks. Suurem osa tootjafirmadest kuulusid, nagu ma peagi mõistsin, kas täielikult või osaliselt telekanali juhtidele ja juhtivtöötajatele. Nad volitasid iseennast. Aga kuna neil oli siiras huvi teha häid saateid ja saavutada kõrgeid reitinguid, rajasid nad terve hulga firmasid, mis kõik omavahel võistlesid ja parandasid tänu sellele ideede kvaliteeti. Ja kuigi telekanalid ise maksavad makse ja asuvad uutes büroohoonetes, tegutsevad tootjafirmad, kus tegelikult raha tehakse, hoopis teistsuguses maailmas.
Ma olin hiljuti monteerinud üht saadet sarnases tootjafirmas nimega Potjomkin. See asus vaiksel tänaval tööstuslinnakus, kaugel Moskva sinisest klaasist ja terasest keskusest. Ei olnud siin mingeid sarvraamidega prillidega koolilõpetajaid kokaiini ninna tõmbamas ja mahevõileibu söömas, olid vaid tehasetööliste laigulised näod ja alkoholist kilavad silmad ning tätoveeritud kõhtudega kaugsõidu-autojuhid, kes veavad kaupa üle ühe kuuendiku kogu maailma mudast, jääst ja rabadest. Hallil laohoonel, kus asus Potjomkin, ei olnud ühtki silti, mingit numbrit mustal metalluksel. Ukse taga oli räpane tuuletõmbusega vanglasarnane ruum, kus ma kohtusin igavleva, mitte just kaine valvuriga, kes vaatas mind iga päev, nagu oleksin võõras sissetungija tema eluruumis. Kontorisse pääsemiseks kõndisin mööda pimedat betoonkoridori edasi ja keerasin järsult paremale, ronisin üles kahest kitsast trepist, mille lõpus oli veel üks must märgistamata metalluks. Siin helistasin uksekella ja ebasõbralik hääl küsis läbi sisetelefoni: „Kes sa oled?” Ma lehvitasin oma passi kohas, kus arvasin olevat varjatud kaamera. Siis kõlas ukse avamise piip-piip-piip ja ma asusingi Potjomkin Productionsi ruumides.
Äkitselt olin ma läänelikus kontoris IKEA mööbli ja paljude teksade ja erksate T-särkidega kahekümnendates aastates noortega, kes jooksid ringi kohvitasside, kaamerate ja rekvisiitidega. See oleks võinud olla ükskõik milline telesaateid tootva firma kontor ükskõik kus maailmas. Kui minna mööda vastuvõtulauast, koosolekuruumist, kohvilauast ja osatäitjate otsimise osakonnast, jõuad kinnise valge ukseni. Paljud pöörduvad siit tagasi, arvates, et on näinud kogu kontorit. Aga kui toksid sisse koodi, sisened palju suuremasse kontorisse: siin istuvad ja vaidlevad produtsendid ja nende assistendid; siin liuglevad tabelite ja pühalikkusega ringi raamatupidajad; ja siin on logijad, ridade kaupa noori tüdrukuid, kes vaatavad ainiti ekraanile, samal ajal kui nende hüperaktiivsed sõrmed tipivad kirja panna intervjuusid ja dialooge monteerimata kaadritest. Selle kontori lõpus on veel üks uks. Toksid sisse järgmise koodi ja sisened montaažitubadesse, väikestesse kongidesse, kus režissöörid ja videotoimetajad higistavad ja üksteise peale karjuvad. Ja sellest edasi on viimane, kõige tähtsam ja kõigist silmatorkamatutest kõige silmatorkamatum uks, mille koodi teavad vaid vähesed. See viib firmajuht Ivani kabinetti. Kogu selle keerulise ülesehituse eesmärk on hoida eemal maksupolitseinikke. Just neid peavad valvurid takistama või vähemalt piisavalt kaua kinni hoidma, et nad ei jõuaks tagumisse kabinetti enne, kui see on tühi ja tagumine varjatud väljapääs on teeninud oma eesmärki.
Milliseid meetmeid ka ei rakendatud, ilmus maksupolitsei siiski aeg-ajalt kohale, kui keegi oli neile vihje andnud. Kui nad tulid, teadsime me kõik, mida teha: korjata oma kodinad kokku ja vaikselt lahkuda. Kui keegi küsib, ütle, et sa tulid ainult kokkusaamisele või ettemängimisele. Kui see esimest korda juhtus, olin ma veendunud, et meil pannakse kohe käed raudu ja saadetakse pettuse eest vangi. Aga mu venelastest kolleegidele andsid need reidid hoopis põhjust tähistamiseks: kogu ülejäänud päev oli alati vaba (tähtajad kerigu põrgusse), samal ajal tingis Ivan maksupolitseinikega altkäemaksu vähemaks. „Siin töötab kõigest tosin inimest,” ütles ta silma pilgutades, kui maksupolitseinikud silmitsesid neid mitmeid tosinaid töölaudu, toole ja arvuteid, mis olid ikka veel kasutamisest soojad. Ma kujutan ette, et siis istusid nad maha, et arutada, kui suurt „trahvi” Ivan peaks maksma, võttes kõrvale teed ja küpsiseid, nagu oleks see kõige harilikum äritehing. Venemaal oligi. Kõiges lepiti kokku ja iga roll, poos ja rida dialoogist kordas taas juriidilise korrektsuse rituaali. See oli rituaal, mida korrati iga päev igas keskmise suurusega äris, igas restoranis, modelliagentuuris ja suhtekorraldusfirmas üle kogu riigi.
Kunagi küsisin Ivanilt, kas see kõik on vajalik. Kas ta ei võiks lihtsalt maksud ära maksta? Ta naeris. Kui ta seda teeks, ei saaks ta mingit kasumit. Ükski ettevõtja ei maksnud makse kogu ulatuses, see ei oleks neile pähegi tulnud. Küsimus ei olnud moraalis – Ivan oli usklik inimene ja maksis vabatahtlikult kümnist heategevusele. Aga keegi ei arvanud iial, et maksutulu võiks kulutada koolidele või teedele. Ja maksupolitsei oli palju rõõmsam altkäemaksu saades, selle asemel et näha vaeva traditsioonilisel kombel makstud raha varastamisega. Igal juhul pitsitasid Ivani kasumit niigi juba levifirmad. Umbes 15 protsenti igast eelarvest läks tüübile, kes koostas telekanali programmi ja oli kanalis ka osanik. Kui üks mu tuttav briti teleprodutsent üritas avada telesaadete tootmise firmat ega nõustunud kanali direktorit osanikuks võtma, söödi ta kohe välja. Mängida tuli reeglite järgi.
Benedicti probleem oli selles, et tema nii ei suutnud, ja selle all kannatas tema karjäär. Inimesed ministeeriumist palusid temalt ikka ja jälle „teeneid”: õppereisi Rootsi, plasmateleviisorit kontorisse. Benedict keeldus. Ministeerium kaebas tema peale Brüsselisse: „vastuvõtjana” pidi Vene pool Läänest tulnud konsultandid heaks kiima. Kõik Benedicti uued projektid pandi ootele, kuniks lugu saab lahendatud. Senikaua oli aga Benedictiil tarvis raha, et elatada ennast ja Marinat.
Moskva filmiäri õitses ja ma aitasin tal saada Vene märulifilmides väiksemaid sümboolse inglase osi. Ta sai tuttavaks mõne Vene näitlejaga ja andis neile tunde, et nad saaksid oma inglise keele häälduse korda. Töö oli ebaregulaarne. Benedict kolis väiksemasse korterisse. Kui me teineteist uuesti nägime, oli see Sbarros – Scandinavia oli pisut kallivõitu. Benedict ei tundunud pahur. Temas oli alati küllaga reibast, rõõmsameelset koolipoisilikkust.
