saama. Otsi mind üles.”
Vaevumärgatava pehme aktsendiga rääkides pakkus välja golfi mängida … „Mida ta mõtles? Selliste riietega? Mida ta minust tahtis?” mõtiskles Benedict. Jäänuks Benedict RT-sse kauemaks, oleks ta teada saanud, et tegevtoimetajat pidasid kõik salateenistuse (väidetavaks) esindajaks nende kontoris.
Kui kära vaibus ja Benedict sai uuesti tööle asuda, anti talle järjekordne EL-i töö: alguses Montenegros ja siis uuesti Kaliningradis. Eksklaav on muutunud. Kõikjal on Lexused ja Mercedesed, kaubamajad ja sushi-baarid. P on nüüd minister. Tal on seljas Itaalias õmmeldud ülikond ja käe peal Rolex, räägitakse, et ta küsib 10 000 dollarit allkirja eest, millega näitab rohelist tuld kohalikele ettevõtetele. Kaliningrad on ümbritsevatest EL-i riikidest eraldatud, aga kohalikud bürokraadid on muutnud selle oma eeliseks: piiriületuste eest võetavate altkäemaksudega saab korralikult teenida. Nende vaatenurgast on kasulikum, et Kaliningrad eraldatud on. Piiril käiv altkäemaksuäri on hoolikalt efektiivse juhtimise ja rahavoogude põhimõtete järgi korraldatud: iga tasandi bürokraat kuni Moskvas asuva tolli peakorterini välja võtab oma kokkulepitud osa, Venemaa on ellu rakendanud äriõppetunnid, mida arengukonsultandid nagu Benedict olid tulnud siia õpetama, kasutab neid aga tohutute mädapaisetena riiklikus korruptsioonis.
Benedict jäi pärast viimast projekti Kaliningradi. See on Marina kodu ja Iirimaaga ei seo Benedict enam eriti palju. Ta on nüüd kuuekümnendates aastates, veetnud Venemaal kaugelt üle kümne aasta. Ta õpetab kõrvalt pisut inglise keelt.
Õhtul jalutab ta oma koeraga läbi uue Kaliningradi. Kõikjal on kerkimas uusehitised. Rannikuäär kõigi meremeestebaaridega on asendatud seitsmeteistkümnenda sajandi Saksamaa piparkoogilinna koopiaga, kõik värvitud rõõmsalt pastelseks. Öösel on uued majad enamasti pimedad ja tühjad. Mööda mere äärt jalutades koputab Benedict sõrmenukkidega pastelsete majade pihta. Need on puudutades õõnsad, värvitud pleksiklaas ja krohv imiteerivad kivi, puitu ja rauda.
„Tere – head aega”
Ma kohtusin Dinaraga ühes baaris ühe Moskva raudteejaama lähedal. Üle kogu riigi tulid tüdrukud siia, sellesse baari. Nad sõitsid rongiga linna, läksid otse baari ja lootsid leida mõne kliendi. Siin oli igasuguseid tüdrukuid: üliõpilasi, kellel oli puudu mõnisada kulli, Botoxist ja silikoonist lõbunaisi, vanu ja lontivajuvaid lahutatuid, provintsist pärit teismelisi, kes tahtsid lihtsalt lõbusasti aega veeta. Mõnikord oli raske vahet teha, millised on lõbutüdrukud ja kes on tulnud lihtsalt lõbutsema. Baar on põhimõtteliselt vana pime sara, kus üks pikk baarilett ulatub ühest seinast teise. Tüdrukud istuvad ühes lõputus rivis hämara baarileti ääres, jõllitades pingsalt iga meest, kes sisse astub. Tüdrukuterea kohal on telerite rida, mis, kui sa tuled piisavalt vara, võib näidata hüsteerilisi neoonroosasid ja – kollaseid hüperaktiivseid värvipurskeid, taustanaeru, paisuvat-keerlevat logo „Tunne meie armastust!” – minu meelelahutuskanalit TNT (hilisõhtul näidatakse sporti). Baarileti ääres istuvad tüdrukud on TNT sihtgrupp: kaheksateistkümne- kuni kolmekümne viie aastased põhihariduse, ligikaudu 1500-eurose kuupalgaga ja erksate värvide järele janunevad naised. Kui ma räägin tüdrukutele, et töötan TNT-s, jätavad nad jõllitamise ja neist saavad erutatud fännid. Nad kogunevad mu ümber ja paluvad meie staaride autogramme. Nende lemmiksari on situatsioonikomöödia „Õnnelikult koos”, mis on Vene versioon USA „Tuvikestest”, kus erkpunaste juuste ja erksate kõrgete kontsadega naine domineerib oma aeglase nõrga abikaasa üle. See on esimene seriaal Venemaal, kus naised on tugevamad kui mehed, ja tüdrukud baaris jumaldavad seda. Vähem huvitab neid sari, mille kallal mina töötan: tõsielusari pealkirjaga „Tere – head aega”, mis räägib reisijatest, kes kohtuvad ja lähevad lahku Moskva lennujaamas. See on emotsionaalne lugu ohtrate pisaratega.
„Sinu sarjas on nii palju hüvasti jätvaid armunuid. Seal võiks olla rohkem õnnelikke lugusid,” andis mulle üks tüdrukutest nõu.
„Kas kõik inimesed sinu sarjas on päris?” küsis teine.
Küsimus oli asjakohane. Venemaal on kõigi tõsielusarjade käsikirjad ette kirjutatud. Täpselt nagu duumapoliitikuid juhib Kreml („Duuma ei ole arutamise koht,” ütles duumaspiiker kunagi ja sai sellega kuulsaks), täpselt nagu kõik valimistulemused on eelnevalt korraldatud, nii kardavad ka Vene teleprodutsendid paranoiliselt, et nad kaotavad kas või vähemalgi määral kontrolli. „Tere – head aega” oli eksperiment tõelises tegelikkuses parimal eetriajal (üksikud dokumentaalfilmid ei loe, neid ei lastaks iialgi tippajal eetrisse).
Dinara seisis tagasihoidlikult nurgas ja naeratas mulle, suured silmad peidus tuka taga. Tema mustad juuksed olid lõigatud lühikesse soengusse – tüdrukud, kes nägid välja kõige vähem prostituutide moodi, olid sageli kõige edukamad, märkasin ma. Ma ostsin talle viskit ja koolat ja järgmisel hommikul me jõime ikka veel. Ma pakkusin, et võiksin meile pitsat osta. Ta ütles, et muidugi – aga ilma pepperoni’ta; ta ei söö sealiha. „Ma olen ikka veel moslem. Olgugi et ma olen pros-ti-tuut.” Ta lasi igal silbil oma suust järsult välja hüpata, nagu ütleks seda esimest korda mingis võõrkeeles. „Pros-ti-tuut”.
Ja nii juhtuski, et hakkasime rääkima Jumalast.
Dinara ütles, et ta usub jumalasse, aga kardab Koraani puudutada sellest ajast saadik, kui temast sai prostituut. Kas Allah andestaks talle? Talle meeldis olla prostituut – või vähemalt ei olnud tal selle vastu midagi. Aga kuidas on Allahiga? Ta vihkab hooramist. Tüdruk tundis Allahi etteheiteid. See hoidis teda öösiti ärkvel.
Ma ütlesin talle, et ma olen veendunud, et Allah näeb asju õigest vaatenurgast. Tütarlaps ütles mulle oma päris nime, seni oli ta nimetanud ennast Tanjaks. Siis rääkis ta mulle oma loo.
Dinara vanemad olid kooliõpetajad Dagestanis, vabariigis, mis asub Põhja-Kaukaasias Tšetšeenia kõrval. Tema vanemad ja suurem osa tuttavatest olid töötud. Dinara pidi tulema Moskvasse õppima, aga kukkus kõigil sisseastumiseksamitel läbi. Ta ei suutnud minna koju tagasi ja vanematele seda öelda. Ta ei saanud liikuda ka edasi ja leida hea töökoht. Niisiis jõlkus ta baarides ja ootas selliseid inimesi nagu mina. Ta tegi seda mõnda aega, siis aga lõpetas.
Tema kodulinnas olid asjad hakanud väga religioonikeskseks kiskuma. Dinara vanemad olid ilmalikud nõukogude inimesed, aga noori värbasid vahhabiidi jutlustajad, kes olid tulnud Kaukaasiasse Saudi Araabiast. Dinara ei kannatanud vahhabiite silmaotsaski. Tema noorem õde aga sattus nende konksu otsa. Ta oli hakanud kandma pearätti ja rääkis lakkamatult džihaadist, Kaukaasia vabastamisest Moskva ikke alt, kalifaadist, mis ulatuks Afganistanist Türgini. Dinara muretses, et tema õest tehakse enesetaputerrorist, must lesk. Kõik tema õe sõbrad tahtsid saada mustadeks leskedeks, tulla Moskvasse ja lasta end õhku.
Kaks õde. Üks on prostituut. Teine džihaadi missioonil.
Just mustad lesed olid toonud mulle televisioonis läbimurde. 23. oktoobril 2002 sõitsid neli- kuni viiskümmend Tšetšeeniast pärit meest ja naist läbi õhtuse Moskva liikluse äärelinna, mis oli kunagi koduks maailma suurimale kuullaagrite tehasele. Tõmmanud mütsid või rätid üle peade ja dünamiidivööd ümber kehade, astusid terroristid reipalt peauksest betoonist brutalistlikku teatrisse, mida nimetati Kultuuripaleeks nr 10.
Sel õhtul etendati teatris muusikali „Nord Ost”, mille tegevus toimub Stalini-aegsel Venemaal. See oli Vene esimene muusikal, märk, et Vene meelelahutus oli muutumas sama heaks nagu Läänes, ja etendus oli välja müüdud. Terroristid tulid lavale ühe armastusaaria ajal. Nad tulistasid õhku. Alguses arvasid paljud publiku seast, et terroristid on osa etendusest. Kui saadi aru, et see nii ei ole, kõlasid karjed ja ustele hakati tormi jooksma. Mustad lesed olid juba uksed blokeerinud, lõhkeaine oma kehal ustega ühendanud. Laval olevad mehed kamandasid publiku tagasi kohtadele; kõik, kes liigutavad, lubati maha lasta. Dubrovka teatri pantvangikriis oli alanud. Selleks ajaks kui mina, ühe tabloidiajakirjaniku
