müüjad olid teisest linna otsast kohale tulnud ja pidasid laadapäeva. „Võta oma vorstid siit,” hõikasid nad rahvahulgale. Sada meetrit lõbu ja terrori vahel, hot dog’i lettide ja pantvangide vahel. Alguses ei saanud ma aru, miks kõik käituvad, nagu osaleksid nad komöödias, kui see on ju tragöödia? Kas me ei peaks kõik vaikselt olema? Küüsi närima? Palvetama?
Teatris sees kasutati orkestriauku tualetina, esimeses reas istuvad inimesed higistasid selle leha käes. Tooliread ragisesid pantvangide hirmuvärinatest. „Kui me sureme, kuidas ma sind paradiisis ära tunnen?” küsis seitsmeaastane tüdruk oma emalt.
Pantvangid olid lootust kaotamas. Terroristid nõudsid, et president tõmbaks kõik föderaalväed Põhja-Kaukaasiast välja. Kremlist vastati, et nemad ei hakka mingil juhul läbirääkimisi pidama: Presidendi usaldusväärsus põhines Tšetšeenia mässu mahasurumisel. 1990-ndatel, kui ta oli veel peaminister, oli ta moondunud hallist eikellestki sõdalaseks teises Tšetšeenia sõjas, eesliinil äkki kamuflaažis välja ilmudes ja seal sõdurite terviseks juues. Sõda oli saanud alguse, kui Venemaa mandriosas oli pommitatud mitut kortermaja, mis tappis oma kodudes 293 inimest. Mitte kuskil, absoluutselt mitte kuskil ei tundunud turvaline olevat. Sissetungijad kuulutati televiisoris Tšetšeenia terroristideks, kuigi paljud kahtlustavad siiamaani, et need terroristid töötasid Kremli mahitusel, andmaks hallile eikellelegi põhjuse sõda alustada. Suur osa Vene rahvast, küüniline pärast nii pikalt nõukogude valede keskel elamist, eeldab sageli, et Kremli reaalsus on lavastatud. Skepsisel oli alust: Vene turvateenistust oli nähtud kortermajadesse pommi paigaldamas (nad väitsid, et tegemist olevat olnud harjutuste käigus juhtunud õnnetusega); duumaspiiker oli avalikult ühest plahvatusest ette teatanud, enne kui see juhtus.
Kui tšetšeenidest terroristid „Nord Osti” publikut ja teatrit enda valduses hoidsid, olid nad varmad andma otseintervjuusid Vene televisioonile. Mehed rääkisid vene keelt tugeva aktsendiga, sellise lõunamaise aktsendiga, mida kasutatakse tavaliselt vene komöödiates.
„Me oleme tulnud siia Allahi nimel surema. Me võtame endaga kaasa sadu uskmatuid,” teatasid nad.
Üks must lesk rääkis kaamerasse. Läbi peakatte paistsid tema kõige elegantsemad mandlisilmad. Ta ütles, et on pärit ilmalikust perest ja liitunud sektiga pärast seda, kui tema isa, abikaasa ja nõbu said surma sõjas Venemaaga.
„Kui me sureme, ei ole see lõpp,” ütles ta televaatajale üsna rahulikult. „Meid on veel palju.”
Minu ülesanne oli jääda välja ja oodata, kas midagi toimub, minu bossid läksid tagasi hotelli. Tibutas vihma. Külm vihm oli soolaka maitsega. Ma jõin sooja õlut, kikitades kõrvu, et kuulda plahvatust või püssipauke. Neid ei tulnudki. Kell 5 kriisi neljandal hommikul libistas rünnakrühm teatri ventilatsioonisüsteemi kihisevat saladuslikku aerosoolgaasiga segatud anesteetikut. Mustad lesed kustusid silmapilkselt ära: vajusid kokku ja libisesid põrandale. Pantvangid ja pantvangivõtjad norskasid kõik koos. Ei tulistatud praktiliselt ühtki lasku, kui tänu gaasimaskidele aurule immuunne rünnakrühm sisenes. Kõik tšetšeenid tapeti kärmesti. Sõdurid tähistasid täiuslikult läbi viidud operatsiooni. Mind ümbritsev pimedus lõi prožektoritest valgeks, kui uudistes edastati hiilgavate sõjaväeliste oskuste imet.
Meedikud läksid sisse publikut elustama. Neid ei olnud gaasi eest hoiatatud. Kanderaame ega meedikuid ei olnud piisavalt. Keegi ei teadnud, mis gaasiga oli tegemist, seega ei osatud anda õiget vastumürki. Magavad pantvangid, kes võitlesid hingetõmbe nimel, kanti välja, asetati selili teatri trepile oma keelte, oma okse sisse lämbuma. Mina ja tuhat telekaamerat nägime ikka veel magavaid pantvange läbi külmade lompide sealsamas läheduses seisvatesse linnaliinibussidesse lohistatavat ja täiesti suvaliselt üksteise otsa visatavat. Bussid sõitsid minust mööda, kokku varisenud pantvangid lebamas istmetel ja põrandal nagu purjus kodutud viimases öises bussis. Umbes 129 pantvangi surid: teatritoolides, teatri trepil, bussides.
Uudistemeeskonnad andsid teada isetekitatud katastroofist.
Dubrovka teatri kriis, see terrorismi tõsielu lugu, kus kogu maa nägi oma haigusi suures plaanis, edastatuna otsesaates; nägi oma irvitavaid militsionääre, meeleheitlikult juhatust otsivaid eksinud poliitikuid, kes ei teadnud, kuidas käituda; nägi musti leski, hoolimata nende tegudest ikkagi kuidagi haletsusväärseid, ülendatuna staarideks vaadatavaima teleajal; nägi võitu pöördumas katastroofiks üheainsa uudistesaate jooksul – oli see hetk, kui Venemaa televisioon muutus. Edaspidi ei olnud enam midagi, mida ei oleks enne kontrollitud, hoolikalt üle vaadatud, läbi mõeldud. Kaukaasia konflikt kadus televisioonist, seda mainiti ainult siis, kui President teatas, et sõda seal on lõppenud, kõik on täiesti korras, Tšetšeenia on uuesti üles ehitatud, turism on tõusuteel, 98 protsenti tšetšeenidest hääletavad valimistel Presidendi poolt ja terroristid on surutud pelgupaikadesse mägedes ja metsades. Kui mõni Kaukaasiast pärit inimene nüüd televisioonis üles astub, on see tavaliselt meelelahutuseks, tema üle nalja heitmiseks, nii nagu inglaste jaoks on iirlane.
Ent hoolimata kõigist headest uudistest, mis Kaukaasiast tulevad, leiavad mustad lesed ikka veel rütmilise regulaarsusega tee Moskvasse. Aja jooksul on nende profiil muutunud: nad on vähemtõenäoliselt Tšetšeenia sõjas surmasaanute naised või tütred. Selle asemel on nad pigem Mahhatškala või Naltšiki keskklassi peredest – salafi ja vahhabiidi jutlustajad teevad oma tööd. Minu hommikune teekond TNT-sse kulgeb metrooga. Liin, millega ma sõidan, peatub bussijaama juures, kuhu kaugliinibussid jõuavad pärast viiekümnetunnist reisi Kaukaasiast. 29. märtsi hommikul 2010 saabusid sinna kaks musta leske, laskusid metroosse ja lasid end siis paar peatust linna poole õhku, tappes nelikümmend ja haavates sadat inimest. Seda tehti enne kella 9 hommikul. Selleks ajaks, kui mina mõni tund hiljem metroosse läksin, oli veri ja klaasikillud ja metalliga segunenud liha ära koristatud ja kui ma Bütsantsi jõudsin ning liftiga TNT-sse sõitsin, oli kogu see asi kui mitte unustatud, siis meelest läinud.
Siin, neoonvärvides maailmas ei ole mingeid musti leski.
Kui ma neli aastat pärast „Nord Osti” Kaukaasiasse läksin, töötasin dokumentaali kallal ühest kohalikust kuulsusest. Ma maandusin Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikis õhtupoolikul. Kabardi-Balkaaria on kohe Tšetšeenia kõrval, Dagestanist teisel pool. Äärelinnad olid pimedad, tänavavalgustus oli endiselt probleem. Linna sõites nägin ainult ühte eredates tuledes ehitist, mis oli tuliuus peamošee, mille ehituse oli isiklikult kinni maksnud Kremli seljatagusega kohalik liider Arsen Kanokov. See on uusrikastele kohane mošee peegelklaaside, tehismarmorist tornide ja kullatud poolkaartega – uus raha ja uus religioon ühes palves. Kohalikud kutsuvad seda KGB mošeeks, valitsuse püüdeks islamit koopteerida. Noored eelistavad lindpriidest salafi jutlustajaid. 2005. aastal olid Naltšikit rünnanud 217 islamisõdalast, kes olid jooksnud tormi teletornile ja valitsuskabinettidele. Sõjaväel oli kulunud nende tagasitõrjumisele päevi, surma sai 100 inimest, sealhulgas 14 tsiviilisikut.
„Olime šokeeritud, kui saime teada, et need sõdalased ei olnudki tšetšeenid, vaid kohalikud noorukid ülikoolist, kus ma õpetan,” rääkis mulle ajalooprofessor Anzor, kui me samal õhtul koos einestasime. Ta tegi mind abistades natuke haltuurat. „Ma ei tea, mida mu üliõpilased mõtlevad, minuga räägiksid nad nagu hoopis teises keeles. Minu põlvkonnas olid kõik nõukogude inimesed. Aga minu üliõpilased ei tunne end venelastena. Neid ei seo Moskvaga mitte miski.”
Ettekandja tõi mulle veel vintsket suitsutatud lambaliha. Me sõime õhtust linna kõige kuulsamas restoranis Sosruko, mis oli saanud oma nime kohalikult müütiliselt kangelaselt, umbes nagu Herakles. Mäetipul asuv kakskümmend meetrit kõrge betoonist keskaegse rüütli kiivri ja vuntsidega pea kujuline restoran kõrgus üle linna, valgustus oli siin neoonroheline. See oli ainuke ehitis peale uue mošee, mis säras tuledes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
