ja elutubades kogu maailmas, millele Presidendi korraldusega määrati aastaeelarve üle 300 miljoni dollari ning mille missioon on „edastada Venemaa vaatenurka maailmasündmustest rääkides”. Kas Benedict ei muretsenud, et äkki lõpetab ta Kremli suhtekorraldajana?
„Ma lähen minema, kui nad mind tsenseerima hakkavad. Ja on ainult õiglane, et Venemaal oleks võimalik ka oma vaatenurka avaldada.”
Benedictil oli palutud panna kokku äriuudiste strateegia. Ta kirjutas kanali direktorile ülevaateid, andes nõu, milliseid valdkondi peaksid äriuudised kajastama, milliseid küsimusi ajakirjanikud esitama. Vene firmajuhtidele kirjutas ta märgukirju, et analüütikud kanalit vaataksid. Teda ei tsenseeritud ega ähvardatud mingil moel. Russia Today hakkas sarnanema kõigile teistele uudistekanalitele: tümpsuv muusika enne uudise algust, tõsimeelsed-kenakesed diktorid, sportlase välimusega spordiuudiste lugejad. Briti ja Ameerika äsja ülikooli lõpetanud kahekümnendates noortele pakuti siin heldeid kompensatsioonipakette, samal ajal kui Londonis või Washingtonis oleks eeldatud, et nad töötavad ilma rahata. Loomulikult huvitas neid kõiki, kas RT-st saab propagandakanal. 23-aastased istusid pärast tööd Scandinavias ja arutasid asja: „Noh, eesmärk on ju edastada Venemaa vaatenurka,” ütlesid nad pisut kõhklevalt.
Alates Iraagi sõjast olid paljud Lääne vooruslikkuse suhtes skeptilised. Ja siis õõnestas finantskrahh igasugust üleolekut, mida Läänel tunti olevat. Kõik sõnad, mida oli kasutatud külma sõja võitmiseks – vabadus, demokraatia –, näisid olevat ülepaisutatud ja moondunud ning muutnud oma tähendust, saanud üleliigseks. Kui külma sõja ajal pakkus Venemaa Läänele opositsiooni, mida see vajas erinevate (kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste) vabaduste ühendamiseks üheks narratiiviks, siis nüüd, kui see opositsioon on kadunud, näib Lääne lugu koost lagunenud. Ja sellises uues maailmas … mis võiks olla vale „Venemaa vaatenurgas”?
„Sellist asja nagu objektiivne uudiste edastamine ei ole olemas,” ütles mulle Russia Today tegevtoimetaja, kui ma temalt kanali filosoofia kohta küsisin. Ta oli nii lahke, et kohtus minuga oma suures valges kabinetis. Ta räägib peaaegu perfektset inglise keelt.
„Aga milline on Venemaa vaatenurk? Mille eest Russia Today seisab?”
„Ah, Venemaal on alati oma vaatenurk olemas,” vastas ta. „Võtame näiteks banaani. Kellegi jaoks on see toit. Kellegi teise jaoks on see relv. Rassisti jaoks on see midagi, millega õrritada mustanahalist.”
Kontorist lahkudes märkasin ukse kõrval golfikeppide kotti ja kalašnikovi seinale toetumas.
„Kas see hirmutab sind?” küsis tegevtoimetaja.
Neil, kes RT-s töötasid, kulus pisut aega enne, kui nad hakkasid tundma, et midagi ei ole päris õige, et „Venemaa vaatenurk” võis vabalt tähendada „Kremli vaatenurka” ning et „sellist asja nagu objektiivne uudiste edastamine ei ole olemas” tähendas, et kogu tõde oli täienisti Kremli kontrolli all. Kui asjad olid settinud, tuli välja, et kõigest paarsada kanali ligikaudu kahest tuhandest töötajast rääkisid tegelikult inglise keelt emakeelena. Need olid ekraanil nähtavad vitriinikaunistused ja kogu operatsiooni õigekirja kontrollijad. Kulisside taga võttis tegelikke otsuseid vastu Vene produtsentide väike grupp. Ilmetute spordiuudiste vahele pikiti malbeid intervjuusid Presidendiga („Miks teievastane opositsioon nii väike on, härra President?” oli üks legendaarne küsimus). Kui K, otse Oxfordist tulnud 23-aastane, kirjutas uudislugu, milles ta väitis, et NSV Liit okupeeris Eesti 1945. aastal, sai ta uudiste osakonna juhatajalt korraliku peapesu. „Me vabastasime Eesti,” öeldi talle ja kästi teksti muuta. Kui äsja Bristolist tulnud T rääkis metsatulekahjudest Venemaal ja kirjutas, et President ei tule toime, öeldi talle: „Sa pead ütlema, et President on eesliinil tulekahju vastu võitlemas.” Venemaa ja Gruusia vahelise sõja ajal jooksis Russia Today pildil pidevalt tekst, mis karjus: „Grusiinid korraldasid Osseetias genotsiidi.” Midagi seesugust ei olnud tõestatud ega saagi kunagi tõestada. Aga kui President annekteerib järgmisena Krimmi ja algatab uue uudistesõja Läänega, on RT selle eelvägi, fabritseerides jahmatavaid väljamõeldisi sellest, kuidas fašistid on vallutamas Ukrainat.
Ent esmakordne vaataja ei pruugi tingimata kõiki neid lugusid märgata, sest sellised ilmselgelt kremlimeelsed teated on ainult üks osa RT väljundist. Kanali populaarsuse aluseks on uudised, mida kanalis endas kutsutakse „teisteks” või „märkamata jäänud”. Julian Assange, WikiLeaksi peatoimetaja juhtis RT-s vestlussaadet. Ameerika akadeemikutele, kes võitlevad Ameerika maailma valitsemise vastu, 11. septembri vandenõuteoreetikutele, antiglobalistidele ja Euroopa paremäärmuslastele antakse heldelt eetriaega. Nigel Farage, Suurbritannia iseseisvuspartei juht, on sagene külaline; Saddam Husseini vasakäärmuslaste toetaja George Galloway juhib saadet Lääne meedia kallutatusest. Kanal on saanud Emmy nominatsiooni selle eest, et nad rääkisid USA liikumisest Occupy, mida selle fännid kirjeldavad hegemooniavastasena. See on oma ühe miljardi vaatajaga YouTube’i kõige vaadatavam kanal, suuruselt kolmas rahvusvaheline uudistekanal Suurbritannias ja tema Washingtoni kontor on laienemas. Aga kanal ei ole ühtselt hegemooniavastane: kui see neile sobib, näitab RT riigiaparaadi ustavaid toetajaid, nagu näiteks Larry Kingi, kellel on lausa oma saade. Nii et Kremli sõnum jõuab palju laiema publikuni, kui see muidu jõuaks: President on pandud ühte punti Assange’i ja Larry Kingiga. See on uut tüüpi Kremli propaganda, millega vaieldakse Läänele vastu vähem enese nendele vastandamisega nagu seda külma sõja ajal tehti, pigem lipsatakse tasahilju sisse Lääne enda keeleruumi ning pilatakse seda seestpoolt. Larry Kingi saate reklaamis ilmuvad üha enam ja enam ekraanile selle ajakirjanikuga seostuvad võtmesõnad „reputatsioon”, „intelligentsus”, „austus”, kuni need kõik sulanduvad üheks hämuks, lõpetades naljatleva sõnaga „traksid”. Siis pöördub stuudios istuv King kaamera poole ja ütleb: „Mina esitaksin pigem võimupositsioonil olevatele inimestele küsimusi kui räägiksin nende eest. Sellepärast leiategi minu uue saate „Larry King Now” just siit, kanalilt RT. Rohkem küsimusi.” See väike reklaam näib koondavat CNN-i ja BBC klišeed mõnesse sekundisse, lükates need üle absurdi piiri. Lääne meediatraditsioonile näidataks nagu kahte keskmist sõrme: igaüks oskab teie keelt. See on mõttetus! Ajakirjanikud, kes taipavad, mis toimub, lahkuvad kiiresti ning kustutavad RT ka oma CV-st. Mõni astub tagasi või kaebab lausa otse-eetris, et ei soovi enam olla „Putini ettur”. Aga suurem osa jäävad paigale: need, keda ajendab ideoloogiline Lääne vihkamine nii tugevasti, et nad ei pane tähele (või ei hooli sellest), kuidas neid ära kasutatakse; need, kes ihkavad nii väga olla ekraanil, et töötaksid ükskõik kus; või need, kes mõtlevad lihtsalt: „Noh, kõik uudised on võltsid, see on kõik lihtsalt üks mäng, onju?” Kaadri voolavus on RT-s püsivalt suur: need, kes tekitavad probleeme, sõelutakse välja, aga uutest tulijatest ei ole kunagi puudust. Õhtuti istuvad nad Scandinavias koos teiste uute ekspatriantidega, kommunikatsiooniekspertide ja turunduskonsultantidega. Kerge relativism hiilib vestlusse. Lääne ajakirjanikult, kes on just hakanud tegelema Kremli suhtekorraldusega, küsitakse, kuidas ta seda oma eelmise töökohaga sobitab. „See on väljakutse,” selgitab ta. Tema karjääritrajektooris ei ole midagi ebatavalist. „See oleks huvitav töö,” nõustub kogu Scandinavia rahvas. „Venemaa võib ju olla üleannetu, aga Lääs on ka halb,” võib seal tihti kuulda.
Ma nägin ikka endiselt vanu ekspatriante Skandinaavias, investeerimispankureid ja konsultante. Nad on endiselt päevitunud, neil on valged hambad ja nad räägivad jooksmas käimisest. Paljud jätsid oma naised vene tüdrukute pärast maha; paljud lahkusid, et töötada vene firmades. Benedict veetis RT-s kuus kuud. Ta töötas peamiselt kodus, saates oma ettekanded e-kirjaga kanali direktorile. Kõiki neid eirati. Äriuudiste osa on RT-s pisike, Vene firmade süvaanalüüs tähendaks nende korruptsiooni analüüsimist. Päeval, kui Benedict oli RT-st lahkumas, astus tegevtoimetaja koridori teda tervitama. Tal oli, nagu alati, seljas tviidist ülikond.
„Kas sa astuksid ehk hetkeks minu kabinetti?” küsis ta oma peaaegu perfektses inglise keeles. Kabinetis võttis tegevtoimetaja välja koti golfikeppidega.
„Ma
