Vitali ema, pisut vintis, aga viisakas, hoidis kodu kenasti korras. Tundus, et ka nemad kardavad Vitalit, ning viimane oli nende suhtes nii põlglik, et ei olnud nõus isegi korterisse sisse astuma.
„Koolis oli ta paras võllaroog,” rääkis isa. „Me nii lootsime, et vangla aitab tal rahuneda. Et ta tuleb välja ja otsib endale relvatehases normaalse töö. Aga kui ta vanglast välja sai, oli kohe näha, et ta on juba suur boss.”
Vangla oli Vitali alma mater. See osa Siberist oli neid täis. Igal pool, kuhu sa vaatasid, oli okastraat, vahitornid ja betoonseinad. Me filmisime intervjuud Vitaliga nii, et ta vaatas sinnapoole, kus oli esimest korda karistust kandnud.
„Kõik, mida ma õppisin, sain sealt,” ütles ta. See oli esimene kord, kui nägin teda veidigi sentimentaalsena. „Sa pead kohe tõestama, et oled tõeline mees, mitte argpüks. Sa ei nuta, sa ei lobise, sa ei lase kellelgi öelda, mida sa teha tohid. Ütled ainult seda, mida tõsiselt mõtled, räägid aeglaselt, ja kui sa midagi lubad, pead sellest kinni.”
Vitali oli sel esimesel korral sitsinud viis aastat. Esimest korda läks ta kinni 1988. aastal. Kui ta 1993 välja sai, oli kogu universum, milles ta oli üles kasvanud, muutunud. Nõukogude Liit oli kadunud. See, kes olid varem olnud „keegi”, ei olnud ühtäkki enam midagi. Õpetajad ja politseinikud ja kohtunikud ei saanud palka. Tehasetöölised valmistasid külmkappe ja rongide varuosasid, mida keegi ei vajanud. Sõjakangelased olid puupaljad pensionärid. Kui Vitali oli esimest korda kinni pandud, olid temasarnased mehed määratud elule ühiskonna äärealal – nad olid špana’d, pätid. Nüüd tundis Vitali järsku, et on tulnud tema aeg.
„Miks ma peaksin tahtma töötada kopikate eest tehases nagu mu isa? See oleks hullumeelsus.”
Ainukesed väärtused selles uues Ussuriiskis olid autod ja raha. Gängsteritel said sellele kõige kiiremini kõige otsesemate meetoditega ligi. Aga nad ei tegelenud lihtsalt väljapressimise ja varastamisega. Ärimehed kutsusid neid tehinguid garanteerima (kui üks partner oma sõna murdis, tõid gängsterid ta õigele teele tagasi), inimesed pöördusid ükskõiksete politseinike asemel nende poole, kui oli vaja kätte saada vägistajad ja vargad. Neist sai omalaadne riigiaparaat, liim, mis kõike koos hoiab. Selles uues maailmas ei teadnud keegi päriselt, kuidas käituda: kõik vanad nõukogude eeskujud olid muutunud ebavajalikeks ja Lääs oli lihtsalt üks muinasjutt millestki väga kaugest. Aga gängsteritel oli oma vanglakoodeks, mis oli perestroika üle elanud. Ja see muutis gängsterid millekski enamaks kui lihtsalt kardetud riiukukkedeks. Nad olid ainukesed inimesed sellel kadunud uuel Venemaal, kes teadsid, kes nad üldse on ja mille eest hea seisavad. Ja nüüd, kahekümne esimesel sajandil, kuigi paljud neist olid jäänud tööta, on gängsterlik käitumine üldlevinud.
Võteteks valmistudes kadus Vitali sageli nagu vits vette, see oli tema tavaline trikk, et meid ärksana hoida. Ta määras ühe oma sõbra, Stasi, meie eest hoolitsema. Stasil oli džiip, mille ette oli kinnitatud väike labidas – gängsterite märk. Tal oli kaasas tüdruksõber. Neiu oli pikk kahvatu igavlev blondiin, kes lõi särama ainult siis, kui oma sukkpükste kollektsioonist rääkis. „Mul on kodus isegi üks paar ussinahamustriga sukkpükse,” jutustas ta mulle. Stas viis meid Ussuriiski-ekskursioonile.
Linn oli kuulus autoturu poolest, mis oli suuremaid kogu Venemaal. Me asusime Jaapanisse viiva meretee lähedal ja kõigi uute Mitsubishide ja Toyotadega kaubeldi just siin. Turg asus mäe otsas linna sissesõidu juures. Meie lähenedes hiilgas see hõbedaselt nagu võlumägi. Alles siis, kui lähemale jõudsime, saime aru, et päike peegeldus uutelt džiipidelt ja teistelt nelikveolistelt. Siin sõitsid kõik kõige uuemate mudelitega. Väljakäigud võisid olla neil õue peal puulobudikes ja nende korterid võisid olla räämas, ent suured mustad autod läikisid alati nagu telereklaamis. Stas viis meid kohtumisele, kus kohalikud uhkeldasid sellega, kuidas nad oma autosid on tuuninud. Üks tüüp oli lasknud autosse paigaldada mullivanni, teisel oli seal kino. Selles, kuidas nad oma hinnaliste omanditega uhkustasid, oli mingit õrnust. Need tursked mehed puudutasid oma autosid nii delikaatselt. Stas võttis välja pisikese hambaharja, et puhastada oma Land Cruiseri esitulesid. Ta hõõrus neid pehmelt, kannatlikult, nagu peseks põngerjat.
Stas viis meid linna kohal kõrguvatesse mägedesse, et saaksime nautida parimat vaadet. Roostetavad tehased popsisid endiselt tossu välja. Mägede vahel olid surnuaiad mustast marmorist hauakividega. Noorte gängsterite mälestuseks oli neile graveeritud „Poksija Buba”, „Boriss Mercedes”. Nende portreed kujutasid neid gängsterlikus pompöössuses: üks kõlistas oma Mercedese võtmetega, teine poseeris mobiiltelefoniga – nagu Egiptuse vaaraod, kes saadeti järgmisse maailma koos kõige elutähtsamate asjadega. Kuupäevad hauakividel langesid sageli kokku – need noored mehed olid surnud samadel päevadel 1990-ndatel. Need olid kambasõdade kuupäevad, mil võeti kümnist tervest põlvkonnast.
„Kas sul on siin palju sõpru?” küsisin Stasilt.
„Suurem osa mu klassikaaslastest,” vastas ta nagu lihtsalt fakti konstateerides. „Mitte ainult gängsterid. Paljud said risttules lihtsalt juhuslikult pihta.”
Õhtul suundusime restorani Miami. Väljas seisis 3,5-meetrine plastmassist palmipuu. Kogu linnas oli kunstpalme, neid peeti moodsaks. Miami ees oli parkimismaja ja keldris massaažisalong.
„See on kompaktne,” selgitas Stas, „kõik, mida sa võiksid soovida, on ühes kohas koos.” Restoran ise oli luksuslike tumepunaste seintega ning mustaks lakitud toolidega. Kogu klientuuril olid seljas viigitud nailondressid. Restorani omanik oli hiinlane, me asusime Hiina piirist vaid kolmekümne kilomeetri kaugusel ning räägiti, et kolmandik elanikkonnast on illegaalsed Hiina immigrandid.
„Pilukad jalutasid vanasti lihtsalt igale poole, kuhu tahtsid,” ütles Stas, „aga gängsterid ajasid selle asja joonde. Nüüd piirduvad nad turu ja äärelinnadega. Nad peavad teadma, et siin on Venemaa territoorium … Aga nende restoranid on küll kõige paremad.”
Eine kõrvale käis karaoke. Samal ajal, kui hiinlastest ettekandjad meile süüa tõid, laulsid kõik restoranis viibijad šansoone, kriipivaid siirupisi gängsteriballaade, mis on saanud üheks Vene armastatumaks popmuusikaks. Šansoon peegeldab gängsteri rännakut Vene kultuuri keskpunkti. Vanasti olid need põrandaalused, gängsterislängi täis vanglalaulud, lood Siberi töölaagritest ja emaigatsusest. Nüüd mängitavad neid kõik taksojuhid ja toidupoed. „Vladimirski tsentral” on pulmades lemmik. Vintis pruudid üle kogu riigi tantsivad kreemikooki meenutavates kleitides ja kõrgetel tikk-kontstel oma veel rohkem purjus peiudega: „Jää mu kongi trellidel üha sulab, aga minu elukevad on möödunud nii kiiresti.” Hiina restoranis laulis kaasa ka Stas, aga ta tundus olevat liiga vagur, liiga abivalmis selleks, et olla gängster.
„Mina? Gängster? Jumala pärast – ei.” Ta tundus olevat üllatunud, kui ma seda temalt küsisin. „Mina olen lihtsalt ärimees. See labidas on, noh, näitamiseks. Mulle meeldib Vitaliga koos olla.”
Ma küsisin temalt, milline on nende suhe. Stas vahetas kiiresti teemat.
Järgmine kord, kui me Vitalit nägime, siis küsisime tema käest ka.
„Stas? Stas on üks nendest ärikatest, kellelt me vanasti raha välja pressisime.”
„Ja nüüd olete te sõbrad?”
„Ta teeb, nagu ma ütlen.”
Tuli välja, et Vitali oli ükskord Stasi täiesti oimetuks peksnud ja nüüd viimane pooleldi jumaldas, pooleldi kartis teda, aidates Vitalile mantlit selga ja hoides tema eest telefoni. Kõik, keda me selles linnas kohtasime, tundusid kuidagi küürutõmbunud, pominal kõnelevat, must-valged. Ainult gängsterid kõndisid uhkel sammul kõigis säravais vikerkaarevärvides. See oli Vitali linn, läbilõige Venemaa linnadest, kus kolmandik meestest on olnud vangis, linn, mida jälgivad
