mina ometigi siin olen,” ütles ta.
Savilöövi isand andis käsu ja sõjasulaste rivi tõmbus kaheks. Ora ratsutas lähemale ja kuna Rand oli jalamees, siis ronis rüütlitargi oma Musu seljast alla. Hea oli külmast, pikast teest ja pidevast valvelolekust kangeks jäänud liikmeid sirutada. Ta ei olnud seniajani arugi saanud, kui pinges ta tegelikult oli olnud. Viimane kui lihas oli krampunud kivikõvaks ja andis valusalt tunda.
Neid peatanud rüütel jättis sõjasulased vahipostile vihma kätte ligunema ja juhatas rüütlitari veidi eemale tihedasse võssa, kuhu peenematest palkidest oli rajatud mitu ruumikat varjualust, igaühes pimedust peletamas väike hubisev lõke. Hobustelegi oli siiasamasse tehtud lihtne vihmavari. Liiv suundus lihtsõdurite juurde onni, ent Vilivalla nooremanda kutsus Savilöövi isand vahipealike juurde. Seal magas nahkade vahel veel üks isandaseisuses mees, keda Rand tutvustas Kobruvere Siuna ja tule ääres istus nooruke talupoiss, kes valvas lõket.
Lõkkevalgusesse jõudnud, uuris Ora valvesalga pealikku lähemalt. Rüütlitari peataja oli üsna keskmist kasvu sõjamees, Orast kümmekond aastat vanem. Hoolimata paksust nahkturvisest ja pikast mõõgast ei näinud ta välja eriti ähvardav, pigem tundus rõõmsameelne, et öövalve polnud tühja läinud. Mees asetas kilbi ja kiivri nurka ja naine nägi, et tema tumedad, üle õlgade ulatuvad juuksed olid palmitsetud kahte märga patsi. Lühike habe oli tekkinud ilmselt alles siin, valves olles, kui polnud võimalust nägu siledaks kaapida.
Savilöövi Rand pakkus Orale istet lõkke ääres, lambanahkadega kaetud palgil, mille ees seisval madalal laual olid hilise õhtusöögi jäänused.
„Istuge, sööge. Tundub, et olete teel nii mõndagi läbi elanud?” Nüüd, lõkkevalguses, heitis ta pilgu naise näole ning Ora tundis kogu oma olemusega, kuidas teine tema palet moonutavat armi silmitses. Side oli vihmaga läbi ligunenud ja ta oli kasutuks muutunud kaltsu minema visanud. Verejooks oli niikuinii juba kinni jäänud. Rüütlitar pööras pea ära ja noogutas, kuid istumast keeldus.”Ei, aitäh, ma hea meelega veidi seisan,” tõrjus ta ja nihkus tulele võimalikult lähedale. Tal oli sadulas istumisest juba tagumik kange ja iste oli tema meelest tulest ning soojusest liiga kaugel. Praegu vajas ta kõige enam sooja… naine takseeris hetke lauda… no ja midagi korisevasse kõhtu. Ta haaras laualt ühte kätte leiva ja teise lihatüki, asudes isukalt sööma.
„Kuidas te ometi sihukese koerailmaga nii kergelt riides olete? Soovite ehk midagi kuiva selga panna?” küsis rüütel, laua taha istuma räntsatades.
„Meid rünnati, ma kaotasin voori ja mitu sulast,” lausus Ora väsinult. „Mul pole märgi rõivaid millegi vastu vahetada. Küllap linnuses hangin midagi sobivat. Öelge parem, aulik isand, mis lõksust te ennist kõnelesite?”
„Lõksust räägin teile hea meelega, kuid enne pakuksin teile midagi oma varudest, kui teil endal varurõivaid ei ole. Usutavasti on need, ehkki küll teile ilmselt veidi suured, siiski mõnusamad kanda kui vihmamärjad riided.”
Ora elavnes selle pakkumise peale jalamaid.
„Kuivad riided? Loomulikult soovin ma kuivi riideid! Olge te tänatud, hea isand.”
„Võtke heaks. Ma saadan oma sulase teile teed näitama mu siinsesse, mmmm… metsalossi, kui nii võib öelda. Mardik! Latern!” Viimased sõnad hõikas ta kellelegi pimedusse.
„Kohe, isand,” kostis sealt vastu ja mõne hetke pärast ilmus keepi mähitud sulane, käes kinnikaetud latern mille väikesest avatud luugist paistis kitsas valgustriip.
„Näita nooremandale teed minu telki,” käsutas Rand. Ja pöördudes Ora poole, lisas selgituseks: „Ma ise ei saa valvepostilt lahkuda. Kui tagasi olete, siis lasen ravitsejal teie haava üle vaadata.”
„Üks küsimus veel,” meenus Orale. „Ega isanda sulastel juhtu mõnd hilpu üle olema, et mu teenrilegi veidi kuiva riiet ümber saaks?”
„On sul?” küsis Rand oma sulaselt. Too noogutas tusaselt ja pöördus minekule. Ora naeratas soojadele rõivastele mõeldes, utsitas Mardikat tagant ja unine sulane kiirendas sammu. Väsimusest ja ratsutamisest kangete jalgadega kippus neidis talle järgnedes tihtilugu komistama, sest kinnikaetud latern ei andnud peaaegu mingisugust valgust. Õnneks ei olnud vaja kaugele minna.
Üksi poleks Ora Ranna telki isegi päeva hämaras valguses üles leidnud. See asus metsa all tihedas võsas ühes orus, kuhu oli puhastatud kitsas rada. Sedagi rada oli kahelt poolt kokku painutatud puudega maskeeritud nii, et ühel hetkel avastas Ora oma imestuseks, et nad liiguvad elavatest puudest käigus. Millal nad sinna sisenesid, seda polnud ta märganud.
„Küll te olete alles varjumisega kõvasti vaeva näinud,” lausus ta Mardikale.
„Ikka, aulik nooremand. Kui lendmägi peaks eelposti ülelennul nägema, siis ei jääks meist märga plekkigi järele.”
„Aga kooljad?”
„Mis? Kooljad? Siinkandis ei ole kooljaid.”
Ora imestas, kuid ei öelnud midagi.
Ranna „metsaloss” oli kaheosaline ehitis. Esimene pool, eeskoja moodi ruumikas varjualune, oli tehtud okstest ja kaigastest, selle all külitasid tavaliselt puhkepausil olevad sulased. Praegu polnud seal kedagi peale ühe valvuri, kes norinal magas. Kõik teised olid koos Rannaga valves. Eeskojas hoiti toiduvaru, relvi ja muud taolist. Edasi viis uks telki, mis oli ümara põhiplaaniga ning tubli viis sammu läbimõõdus. Telki valgustasid paar muldpõrandale asetatud lampi, mille sulane nüüd süütas. Nende kumas märkas Ora ruumi ühes otsas nahkadega kaetud magamislavatsit, teise seina ääres suurt rõivakirstu, mõnda veel avamata pauna, ning oligi kogu sisustus. Mardik läks tagasi, et ka Liivale riideid viia.
Ega Rannal polnudki rohkem kui üksainumas paar vahetusrõivaid, nii et Ora ei pidanud eriti nuputama, mida tohib võtta. Omaette jäädes heitis ta märjad riided kiirelt seljast. Oo kui mõnus oli neist lõpuks vabaneda! Alastiolek pani teda veel enam külmast värisema ja Ora kiirustas riietumisega.
Kui vaikne vihmasabin välja arvata, siis oli kogu ümbrus vajunud rahu ja vaikuse rüppe. Nooremand oli kõigest läbielatust väsinud. Ja ehkki nägu sisselõike koha pealt valutas, oli ta nüüd viimaks kuivades riietes, soojas ja ohutus paigas. Magada, mõtles naine. See oli ainus, millele ta üldse suutis mõelda. Kõik läbielatu oli ta viimase piisani ära kurnanud. Ora istus mehe lavatsiservale karusnahkadele ja hakkas unele järele andes asemele pikali vajuma, kui äkki tundis ta nina mingit vastikut lehka. Tuttavat vastikut lehka, ehkki esimese hooga ei suutnud taibata, kus ta seda enne tundnud oli. Ent siis löödi nooremandale nagu puuga pähe ja ta kargas väsimust unustades jalule. Metsas! Vahetult enne vooriga varitsusele sattumist oli metsas heljunud sama hais! Hirmukülvajate hais! Nad olid siin… kuskil läheduses… Ora kustutas kiirelt lambid, sööstis eeskotta ning virutas magavale valvurile jalaga ribidesse. See norsatas eriti kõvasti ja püüdis siis unesegaselt jalule tõusta.
„Paigal, kui sa elada tahad!” sisistas Ora talle. „Vaenlane hiilib ringi!” Mees oli mõistlik. Ta ei saanud küll aru, kes hiilib ja kes on see tundmatu naine, kuid püsis vagusi ja otsis kobamisi oma kirve ja kilbi üles. Ora seisis tardunult paigal, mõõk käes.
Veidi aega hiirvaikselt seisnud, tabas naise kõrv metsast telgiriide lähedalt ettevaatlikku okstekahinat, mingit raginat ja siis raskeid samme. Hais oli jõudnud kohale tükk maad enne koletisi. Ora mõtles, kas panna jooksu või mitte. Ei, parem mitte, ka siin oli ruumi, et vajadusel mõõka keerutada. Ta otsustas paigale jääda – polnud mingit isu kitsas pimedas võsakoridoris hirmukülvajatega kokku põrgata. Sinna jõuab alati pageda, kui peaks vaja olema.
Nooremand
