märkus rahustas Ora ja ta ronis Ranna manu ühte väiksemasse paati, mille Savilöövi isand välja oli otsinud. Mees lükkas paadi jalamaid kaldast lahti, haaras aerud ja juhtis nad kiiresti võimalikult jõe keskele. Vool oli siin kiire ja haaras lootsiku kaasa, kandes neid vaikselt, kuid kindlalt edasi, Kütke poole. Vaid aeg-ajalt pidi Rand aerudega aitama, et nad liiga kalda äärde ei kalduks.
Hobused hakkasid neile tõepoolest järgnema, kuid metsapiirile jõudes olid sunnitud võsaseks ja mudaseks muutunud kaldast kaugemale pöörduma. Seal kadusid nad silmist. Mõlemad paadisolijad vaikisid pikka aega ja kuulatasid hobuste kabjaasteid, kuni ainsateks helideks jäid öise jõe hääled.
„Ma ei ole kunagi varem kooljatega kokku puutunud,” lausus Ora viimaks tasasel häälel. Ta istus keepi mähkunult paadi ninas, seljaga sõidusuuna poole ja vahtis tardunud pilgul möödalibiseva metsa tumedat siluetti.
„Mina olen,” vastas Rand talle niisama vaikselt. „Aastat kümme tagasi sõdis mu isa Maagimägede eelmise suurisandaga, Rahnuga. Ma olin isaga siis kaasas. Isa tahtis Kuru hõbedakaevandust omale saada. Alguses saigi, siis Maagimägede omad veel surnutega ei jahmerdanud. Aga kui ta läks ja Lõhe kindluse vallutas, siis kutsus viimasesse torni aetud Rahn lummutise välja.”
„Lummutise?”
„Jah.”
„Millise?”
„Peremehe. Koos poja Kaljuga ohverdas ta tollele kõik oma kaaslased ja lubas edaspidi veel ei tea mida teha, kuid sai vastutasuks endale võime surnuid liikuma panna. Oma surnute abil murdis ta tornist välja, lõi mu isa väed puruks ja sai taas Lõhe peremeheks. Siis hakatigi seda kohta Laibalõheks kutsuma. Hiljem vallutas ta ka Kuru kaevanduse tagasi, pani surnud sinna orjadena tööle ja kaevandust hakati kutsuma Surmakuruks. Ta ähvardas ka Savilöövi tungida, kuid isa andis mu õe talle naiseks, abikaasa asemel, kes Lõhe piiramisel surma sai. Pooled mägedeäärsed maad läksid kaasavarana kaasa ja surnumanaja jäi rahule.”
„Su õel oli õudne saatus…” sosistas Ora. „Kas ta elab veel?”
„Elab,” noogutas Rahn morni näoga. „Olen seal paar korda, enne pagendust, tal külas käinud. Õde rääkis, et nüüd tuuakse igal aastal, täpselt samal päeval kui tookord, mil Rahn Peremehe välja kutsus, kohale sama arv vange, kui oli tol korral ohverdatud kaaskondlasi, ja need veristatakse suure pidulikkusega.”
„Ja nüüd on ta oma kooljatega siin.”
„Tema poeg, Kalju. Vana surnumanaja on surnud.”
„Surnud… või ebasurnud?”
„Ma varitsesin teda ükskord oma salgaga ja lasin isiklikult mehele noole silma. Saatesalga aga raiusime tükkideks. Pärast põletasin laiba ära, et ta ei saaks üles tõusta. Lootsin, et tema surmaga kärvavad ka kõik laibaväed maha, aga ei. Tema poeg võttis nende juhtimise üle ja tuli kätte maksma. Sellepärast ma pidingi kodukandist põgenema ja rändan praegu mööda ilma ringi, pakkudes oma mõõka sellele, kellel parasjagu vaja. Praegu siis suurisand Raudkäsnale, et aidata tal lendmägedest jagu saada.”
„Lendmäed. Ka mina tulin ju mäejahti. Poleks osanud uneski arvata, et satun hoopis surnutega kokku. Oleksin ma teadnud, poleks tulnudki.”
„Ka surnutega sõdides võib au ja kuulsust koguda,” sähvas Rand vihaselt. „Neid ei tohi karta! Kui mu sõjasalk poleks Savilöövi all hirmust laiali jooksnud, siis vaevalt Raisakull oleks julgenud praegu siia mägede järelt laipu riisuma tulla. Pigem oleks ta juba surnud ja tuhana laiali pillutud!”
„Su väed jooksid laiali? Kuidas sa siis ise pääsesid?”
Rand mühatas rõõmutult. „Ma kasutasin sedasama tarkust, mis Maagimägede Rahn omal ajal. Kutsusin lummutise välja. Mitte Peremehe, vaevalt ta oleks mind Kalju vastu aidanud – vaid Kõrvetava Päikese. Meeleheites oleksin ehk samuti oma arad sõjasulased ohvrikivile saatnud, kui nad veel kohal oleksid olnud. Aga ma olin tühjade kätega, vaid mu pere oli mu ümber ja ma sain anda talle ainult niipalju verd, kui oli mu enda soontes ja koos minuga palus ja andis oma verd ka mu naine…”
Ora silmad läksid suureks.
„Ja siis…?” küsisid ta huuled peaaegu hääletult.
„Rituaal ja lummutise palumine võttis aega. Vahepeal jõudsid kooljad lossi tungida ning… nad tapsid mu pojad, kes kolmekesi püüdsid rituaali ajal saaliust kaitsta. Ja alles siis pühkis Kõrvetav Päike need neetud kääpjalad üheainsa neetud käeliigutusega minema. Ta oleks jõudnud ka varem! Kuid ta lihtsalt seisis seal, ootas ja muigas irvel sui, niikaua kuni mu pojad surid! Ta oleks tahtnud, et ma oleksin oma pojad talle ohverdanud!”
Ora tundis, kuidas teda haaras kaastunne mehe vastu. Lummutised olid verejanulised ja inimeste kannatuste suhtes külmad, pigem nautisid neid, nii et haruharva julges keegi nendega mingit tehingut teha. Selleks pidi suur häda käes olema. Ja vaid harva sai see, kes nendega tegemist tegi, õnnelikuks. Sest nad nõudsid alati kõrget tasu ja kui puudu jäi, võtsid ise juurde. Nende olenditega lävisid tihemini vaid sellised inimesed, kes olid sama külmad ja südametud kui lummutised ise, inimesed, kes sundisid teisi endi soovide eest maksma. Rand ei olnud ilmselgelt nende seast ja Ora oleks tahtnud meest kuidagi lohutada.
„See oli ammu?”
„Aastaid tagasi.”
„Rohkem pole teil lapsi sündinud?”
„Ei,” Rand vaatas Orale korraks otsa, silmad mustad ja sügavad, ja pööras pilgu siis jälle kaldaid uurima. See ainus pilk mehe hingesügavusse vapustas nooremandat hingepõhjani. Ta oleks tahtnud paar head sõna öelda, kuid ei osanud lausuda midagi, mis poleks tundunud kohatu.
„Mu naine ei suutnud selle kaotusega leppida. Ta küll tahtis veel lapsi, kuid kaotusevalu oli liig suur ja ta lihtsalt hääbus poole aasta jooksul. Ei söönud, ei joonud, rääkis alatasa lastest, nii neist, kes hukkusid kui neist, keda ta pidi veel sünnitama. Minu meelest ei saanud ta lõpus enam isegi aru, kes olid juba surnud ja kes veel sündimata.”
Kaja, Väits ja kogu ülejäänud Laibalõhe haudkond õgisid laipu. Kõigus oli seadnud piirangud – süüa võib silmi, sisikonda ja ajusid. Kehad peavad aga jääma piisavalt terveks, et neist saaks uue haudkonna jalule panna. Sellegipoolest said kõik haudkonna liikmed end verest ja mälestustest täis õgida, sest hukkunuid oli kõvasti rohkem kui neid rünnanud kooljaid. Siin oli olnud päris palju töölisi, kes veristati ära nagu lambakari. Samal ajal käis ka vilgas parandustöö. Terved õmblesid tükkideks raiutuile nende kaotatud kehaosi külge. Kes sõlmiti kokku nööriga, surnute riietest rebitud ribadega või nahkrihmadega, kes kinnitati puutikkude ja – pulkadega. Kui mõnes kääpas oli osavam kondiväänaja, siis aitas see kaaslastel kondid ka päriselt kokku kasvatada. Väits oli üks sellistest ja Kaja sai omale uue korraliku käe. See polnud küll seesama, mis tal küljest oli raiutud, vaid mingi hukkunud sõduri küljest rebitud jäse, end sellel polnud erilist tähtsust. Kes see ikka hakkab lahinguväljal kadunud kätt otsima, kui neid niisamagi sadade kaupa igal pool vedeleb.
Käest olulisemad olid Kaja jaoks hukkunute mälestused, mis ta koos soolikate ja verega endasse õgis. Sõjamees, kelle sisikonda ta kaevus, oli olnud napsi- ja naistemees. Kaja lasi imestusega endast läbi need hetked, mil sõdur oli naiseihu puudutanud. See erutus, õrnus ja iha, mida mees oli tundnud, vapustas teda. Peaaegu kogu Kaja saak koosneski seksist, ja siis oli seal veel surmaagooniat, sest mees elas alles, kui Kaja tema lõhkise kõhu kaudu sisikonda välja hakkas kiskuma ja omale suhu toppima.
Veel olid tal mõned
