kord, nagu Rand kõneles. Õnneks olid suurisanda esivanemad lasknud selle ehitada kivist ja kõik järeltulevad põlvkonnad olid aina kindlustanud vana ja ehitanud uusi rajatisi – ladusid ja keldreid, torne ja müüre – ning kaevanud vallikraave. Nii et Kütke südamest, ülikulinnusest oli saanud tugev ja võimas kindlus, kuhu oli kogutud piisavalt toitu inimestele ja sööta loomadele, panemaks vastu ka pikale piiramisele. Siin jätkus ka kaeve ja veega täidetud reservuaare nii inimeste kui loomade jootmiseks.
Nüüdseks olid aga mõlemad paksud kõrged ringmüürid pooleldi maha kistud ja laiali pillutatud. Kaheksast tornist vedeles viis kivihunnikutena maas. Kuid kolmas, sisemine vall oli suuremas jaos säilinud ja purustusi parandati kogu aeg. Veel seisid püsti sisevalli kaks suurt nurgatorni ja väravatorn. Ning välja arvatud ülemine korrus, oli suurmaaisanda loss suhteliselt heas seisukorras. Kogu ümbrus oli küll kohutavalt põlenud, müürid mustad ja tahmased.
Jõudnud eelkindluseni, mis kaitses kunagi üle laia vallikraavi viinud langesilda, oli teelistel selles kivihunnikus raske ära tunda toonast kõrgete müüridega ehitust. Elavmäed olid pühkinud rajatise enamalt jaolt vallikraavi, täites selle ääreni. Nüüdseks oli suurmaaisand lasknud puhastada tee läbi varemete, nii et nad jõudsid kergesti vallikraavini, mida enam ei eksisteerinud. Ka kivihunnik teispool vett oli tasandatud, et hobused ja vankrid sellest üle saaksid. Teisel pool vallikraavi kõrgusid purustatud välimise linnusemüüri varemed ja tornide poolikud luukered, ka nendevaheline tee oli läbikäidavaks puhastatud. Kõik see laastamistöö, mis järk-järgult udust esile kerkis, sundis Ora jahmunult vaikima. Seevastu Rand kõneles vaiksel häälel.
Rüütel seletas, et alguses olid mäed lennanud kohe tsitadelli kallale, kuid ümbritsevatest müüritornidest lennutatud raskeammuodad ja nooltepilved tõrjusid nad sealt eemale. Üks suurtest laskeodadest vigastas raskelt isamäe tiivakilet ning too kukkus tsitadellile peale, mis elukat nähtavasti hirmutas, sest ta oli nüüd muutunud paremaks märklauaks ning sai järjest mitu otsetabamust, mis talle ränki vigastusi põhjustasid. Koletis tormas jalamaid väljapääsu otsima, üritades enda teel müüre lõhkuda. See ei läinud aga piisavalt kiiresti, nii et ta sai veel paar tabamust, enne kui suutis ühte müüri niipalju purustada, et sai sealtkaudu välja ronida. Valust ja vihast möirates oli ta tagasi mägede poole komberdanud, ise samal ajal paremale ja vasakule tuld sülitades. Ka ema ja poeg tõmbusid tagasi ning põletasid suures vihas maha kaitsetu linnakese, tapsid selle elanikud ja laastasid tulega ümbruskonda. Pärast seda valitses peaaegu poolteist nädalat „rahu”, mil kaks lennuvõimelist isendit, ema ja poeg, ümberkaudseid külasid rüüstasid. Pooleteise nädalaga olid isasel tiib ning muud vigastused piisavalt paranenud ning nad tulid uuesti.
Kui lihamäed teist korda ründasid, siis alustasid nad eelkindlusest ja hoidsid ennast võimalikult maadligi, et neid sisemisest linnusest lasta ei saaks. Vahepeal aga oli kohale jõudnud ülemere mäekütt Hirm, kellel oli kaasas mitu raskeambu, ning tema juhatusel seati üles ka heitemasinad, mis ei kasutanud laskemoonana mitte ainult kive, vaid ka haralisi konkse ja siiliks ogastatud raudkuule. Nendest püüti kiirelt asukohta muutvatele elukatele pihta saada ja nii mitmedki lasud tabasid. Mäed suutsid purustada ja kraavi paisata eelkindluse ning hävitada välimüüri väravatorni. Siis aga hakkas noorel lihamäel suust verd jooksma, sest välimise müüri sõjamasinad olid teda kõvasti kloppinud ja mõnestki kohast, kuhu ta ratasambudelt otsetabamuse sai, olid odad õige sügavale läbi naha tunginud. Vanemad olid enamasti osanud eest hoida, ehkki olid ammu- ja vibunooltega kaetud nagu karvadega. Nüüd tõmbusid nad koos lapsukesega tagasi.
Siin, hämaras ja üha tihenevas udus, keset mustunud ja purustatud linna oli seda kõike üsna õõvastav kuulata. Ora pigistas üha tugevamalt oma mõõga käepidet, ehkki teadis, et sellest relvast on mägede vastu sama palju kaitset kui hambaorgist. Rand aga jätkas.
Sellal kui väike mägi oma haavu lakkus, möllasid vanemad inimasulates ringi. Siis oli Hirm Karmipoeg teinud mürgitamistriki, mispeale lihamägedest oli paar nädalat rahu.
„Kuidas ta mäe ära mürgitas,” uuris Ora. „Määris müürid mürgiga kokku?”
„Noh, ta peitis lammaste villa sisse rokapuu juurikaid.”
Ora noogutas ringi vahtides, rokapuu oli ka tema teada kõige mürgisem asi.
„Need olid kusjuures maaisanda viimased kakssada lammast, mis selle mäe tapmise nahka läksid. Raudkäsn oli hoidnud neid seni varjus nagu silmateri, karjamaale neid ei lastudki, olid kogu aja linnusekeldreis varjul, talumehed tassisid iga päev neile koormate viisi närimist ette. Aga nüüd pandi osa nahka, teine osa põletati ja ülejäänud peletati metsadesse laiali, nii et hiljem ainult kümmekond elavatena kätte saime. Suurt kahju sellest maaisandale ei sündinud, sest oma mäevere osast võib ta neid hulgemini asemele soetada, ainult et meil on nüüd toiduga kitsas käes. Põllud on laastatud, talumehed enamasti surnud, karielajad söödud… lihamäed uputavad kohe iga laeva, mis rannale läheneb ja teed mööda saab ainult hiilides reisida – sellelgi hoiavad need põrgulised silma peal.”
„Miks ta neid kõiki ära ei mürgitanud? Lambaid ei jagunud?”
„Noh, oleks siis emasegi mürgitatud saanud, aga too polnud vist näljane ja õgis vähe. Selle asemel lõbustas end rohkem mürgitatud lammaste tagaajamise ja põlemasüütamisega. Veidi talle mürk ikka mõjus, sest prantsatas teine samuti maha ja möirgas mis hirmus. Sa oleksid pidanud sel ööl seal olema ja nägema neid kahte hiigelelukat, kui nad põlevate lammaste valguses väänlesid mürgivalude käes, sülitasid tuld ja suitsu ning aiva kaapisid maad ja kisendasid. Keegi ei julgenud neile lähedale minna ja polnud vajagi. Üks kooles hommikuks ise ära, see isane. Teine, emane, susi teda söögu, pidas vastu. Roomas kolm ööd-päeva mööda maad, ei võtnud õieti jalgu alla, ei suutnud lennata ega söönud neid raipeid, mida poeg talle vedas, aga neljandal päevaloojangul lohistas elajas end mere äärde ja ujus minema.”
„Miks te teda siis maha ei löönud, kui ta mürgist nõrk oli?” küsis Ora.
„Noh, me tahtsime alguses küll, aga suurisand Hirm ütles, et see oleks ainult asjatu enese hukatusse vedamine, sest poeg oli elus ja terve. Pealegi, lihamäe nahast ei võta läbi ükski mõõk, vaid ratsamees suudab piigiga tema soomustest läbi põrutada ja raske ratasammu odataolised nooled teevad tõprale viga. Aga mis sa seal piigiga ratsutad või raskeammuga ammud, kui poeg nagu kull taeva all valvab. See võib sulle ühe hüppega kaela kukkuda. Tuld emane viimaks enam pursata ei jõudnud. Ei, ütles Kiviveere isand – selleks, et teda maha materdada, on vaja nad ükshaaval ette võtta ja elukas enne liikumisvõimetuks muuta – kõige parem on ta maa külge naelutada.”
Loss ja pääsemine olid juba siinsamas ja seetõttu muutus Rannagi hääl lõbusamaks ja valjemaks, nii et Ora suutis hetkeks isegi oma hirmud unustada.
„Aga jah, selle isaslooma verest jäime ilma. Kui emane end lõpuks minema lohistas, siis surnud mägi juba haises ja hea, et temalt nahkagi saime.”
Ütles nii ja libistas käega üle rinna. Alles nüüd märkas Ora tema rüüd keebivoltide vahelt lähemalt uurida. See polnudki paksust parknahast, nagu Ora oli senini arvanud, vaid kivisest mäenahast, mille tükid olid raudneetidega üksteise külge kinnitatud. Töö oli rohmakas ja kiirustades tehtud, aga Rand vandus – ja Ora uskus teda kõhklemata – et see oli kindlam igast raudrüüst, mida sepad võisid välja taguda.
Juba säärane rüü üksi oli väärt vähemalt viit küla kogu täiega ja Ora tundis, kuidas talle kadedus nagu uss põue libises.
„Sellest mürgitamiseloost on nüüd umbes kuu aega möödas ja meie keldrid-aidad üsna lagedad. Ainus lootus on suurisand Hirmu peal, kes lubas hea õnne korral kõige enam kahe nädala jooksul ülejäänud tõbrastega ära lõpetada.”
„Noh, siis ei ole ma päris ilmaasjata tulnud,”
