Ta vajus uuesti morniks. Ent võttis end kokku ja jätkas: „Hakkasime juba arvama, et isase surm peletas elukad minema, kui ühel varahommikul ründasid emane ja poeg kahekesi uuesti ning lammutasid välimise müüri täiesti maha. Kuna aga oda- ja heitemasinaid oli tublisti juurde ehitatud ja odateravikud kõik mürgiga koos, siis sisemist linnust mäed vallutada ei suutnud, ehkki proovisid ka mitmel järgmisel päeval. Niipea kui mürk mõjuma hakkas, tegi iga odatabamus elukatele kümnekordselt valu. See ja tihe kivi- ja raudkuulide rahe hoidsid neid ilusasti eemal. Siis jätsid nad linnuse täiesti rahule. Tiirutavad ja valvavad niisama. Vägisi jääb mulje, et nad plaanivad meist näljaga võitu saada.”
Sellal kui Rand jutustas, olid nad jõudnud teise vallikraavini ja sisemise linnuseni seal taga. Nende ümber olid purustatud või maani maha põlenud tallid, aidad, eluhooned, laod ja töökojad.
„Ühest asjast ma ei saa aru,” ütles Ora.
„Millest?”
„Mille neetu pärast nad nii raevukalt just Kütket ründavad?”
Rand kehitas õlgu ning samal hetkel nõudis vahimehe hõik teavet, kes tulevad. See oli rohkem vormitäiteks, sest teadsid vahimehedki, et praegu pole oht mitte inimestes, vaid lendavates koletistes ja et asjata viivitada ei ole kuigi tark tegu. Muidu pannakse teeline enne nahka, kui ta sisse saab. Kohe, kui Rand oli oma nime hõiganud, avati neile väike jalgvärav ja lõpuks ometi olid põgenikud ohutus kohas. Niivõrd kui see Linnumetsa maadel praegu üldse võimalik oli.
Ei olnud sugugi imekspandav, et mägedel oli sisemise linnuse hävitamisega rohkem tegemist kui välimisega. Kaitsjad olid oma vigadest õppust võtnud ja kuna laskerelvade hulk oli nüüd väiksema ala peal suurem, siis olid need niiviisi paigutatud, et mäed ei saaks kuskilt takistamatult ligi hiilida.
Kõikjale, kuhu võimalik, oli taotud raudpiike – piisavalt suurte vahedega, et inimesed vabalt läbi mahuksid, mäed need endale aga jalga astuksid. Samal eesmärgil – liikumise raskendamiseks – oli kõikjale kaevatud auke, piisavalt sügavaid, et mägi neisse astudes komistaks. Üle aukude oli eneste tarbeks tehtud palkidest ja laudadest sillakesi. Iga viimane kui puitosa linnuses oli süttimise vältimiseks paksult üle lubjatud.
Kindlusse sisse saanud, teatas Rand, et tal on ülipakilisi teateid suurisand Raudkäsnale. Kahe saabunu kohutavast välimusest ja nende tungivast nõudmisest ärevusse läinud väravaülem andis neile jalamaid kaasa mehe, kes nad suurisanda juurde juhataks. Oral käisid jalad väsimuse tõttu juba risti all. Rand pidi teda kitsaste laudsildade ületamisel toetama, et naine mõnda komistusauku ei kukuks. Nad olid just lossi välisukseni jõudnud, kui kuulsid selja tagant uuesti hõikeid ja müürivärava avanemise hääli.
„Keegi on vist veel eluga pääsenud,” ütles Rand, korraks sinnapoole kiigates. Kuid juba astusid nad uksest sisse ja tal jäi nägemata, et väravast ratsutas oma rüütlisalga eesotsas sisse Maagimägede isand. Vapimärgid olid asendatud hävitatud laagris surnutelt võetutega ning väravavalve ei osanud neid milleski kahtlustada.
Vahimehed tornides olid ennast lõdvaks lasknud ja külitasid lavatsitele asetatud soojadel lambanahkadel, mõnusasti juttu puhudes. Nad ei pidanud ümbrusel silma peal hoidma, sest läbi paksu udu ei olnud niikuinii midagi näha. Vaid üks, kõige kõrgem torn, mida kutsuti Silmapiiriks, ulatus läbi udu, ja sõjasulased, kes seal valvet pidasid, tundsid end olevat muust maailmast justkui ära lõigatud. All voogavat paksu linikut vaadates võis vabalt ette kujutada, et nende all on pilved ja nad ise on kõrgel taevas. Ainus, mis seda illusiooni rikkus, oli udu ise. See hõljus ainult linnuses ja selle ümber. Juba tuhatkond sammu müüridest eemal polnud mitte vinetki. Ehkki see siin oli ümbruskonna kõige kõrgem koht, eemal aga laiusid madalad niidud, kust udu tavaliselt tõusis. Mere poolt puhus tugev tuul, kuid see ei mõjunud udule mitte kõige vähimalgi määral. Ajuti tundus see lausa vastutuult voogavat. Asi oli väga imelik ning mehed olid vahiülemale juba sõna saatnud. See udu igatahes ei olnud tavaline udu.
Ja siis, täiesti ootamatult, nagu oleks keegi sõrmega nipsu lasknud, udu hajus. Ning alles mitu hetke hiljem taipasid vahimehed hakata ümbrust lähemalt uurima ning märkasid, et all käib juba lahing.
2. peatükk
Rand ja Ora ei jõudnudki suurmaaisandani. Vaevalt olid nad tema vastuvõturuumide ukse taha viidud, kui väljast kõlas hädapasun. Alguses ühest sarvest, siis teisest ja kolmandast, ja nende ahastav, ohtu kuulutav hüüd lõi hoobilt kogu lossi kihama. Enam polnud kellelgi aega saabujatest ette kanda või isandal nendega tegeleda. Kõik jooksid siia-sinna. Ora ja Rand olid aga niivõrd kurnatud, et ei hakanud kuhugi tormama ega isegi uurima, mis toimub. Roidunult vajuti ootesaali pinkidele. Variante oli niikuinii vaid kaks. Kas elavmägede või kooljate rünnak. Mõlemal juhul olid nemad nii läbi, et poleks suutnud anda mingit omapoolset panust. Vaevatuina jäid mõlemad väljas puhkeva lahingukära saatel magama.
Samal ajal haaras linnuseõuel paanika ja surmaootus jäägitult igaüht, kes proovis surnutearmeele vastu astuda. Kooljaid ei õnnestunud terasega võita. Mida teeb teras surnud ihule? Kui isegi otsast löödud pea üritab hammustada ja käed vonklevad omatahtsi edasi, et ainult manajalt saadud käsku täita. Julged, kes ennast ületades haisvaid vastaseid raiusid, avastasid järsku, et nende jalgade otsas ripuvad mitmed käed, mis ebamaise jõuga oma sõrmi nende ihusse suruvad. Ja häda haavatuile, keda kaaslased ei jõudnud eemale kanda või kellel polnud endal küllalt jaksu, et minema roomata. Kõik, mis kooljatel oli küljest raiutud, väänles ja kobrutas maas õela massina ning klammerdus kõigesse elavasse, mis nende haardeulatusse sattus.
See ei olnud võitlus, millega oldi harjunud – siin tuli seista vaenlasega vastakuti ning raiuda ja raiuda, ilma mingi kasuta, sellal kui su sõbrad ja kaaslased ükshaaval hirmsat surma surevad. Vaid linnuseülema kõuehäälne kogu suutis juba taganema hakkava kaitsjate liini peatada. Väheste vaprate eesotsas kaitses ta meeleheitlikult üle komistusaukude viivaid kitsukesi sildu. Tänu sügavaid auke täis linnuseõuele ei vallutanud sissetunginud haudkonnad jalamaid kogu kantsi. Elavmägede vastu ehitatud varukaitseliin aitas ootamatul kombel ka kooljate vastu. Linnusest ruttas kindluseülemale appi suurmaaisand ise koos ihukaitsesalgaga, meestega, kes olid läbi käinud kõige hullematest põrgutest, kuid isegi neil värises süda sees. Jooksu pealt sukelduti võitlusmöllu. Hirmust ja raevust moondunud häälega kisendati oma sõjahüüdeid, et endale meenutada – surm lahingus on au. Kuigi – selline surm, sellises lahingus… Ent vaenlase edasitung pandi kõigest hoolimata hetkeks seisma.
„Ärge raiuge neid,” kisendas kindluseülem Kõu võitlejatele, kuidas kõri võttis. „Lükake nad odadega aukudesse – nad, raisad, ei saa sealt välja!”
Tõepoolest, peagi oli selge, et see abinõu oli kohutava vaenlase vastu kõige mõjuvam. Ning nüüd, nähes, et kõik polegi veel kadunud, et kindluseülema salk suudab mädanevatele hordidele vastu seista, tekkis teisteski lootus. Lihtrüütlitele ja sõjasulastele meenus, mis on sõjamehe kohus. Hakati kuulama oma pealike käske. Juba toodi tagantpoolt kantsiülema kärkimise saatel pikki odasid ning mehed trügisid nendega ettepoole, et kooljatele kerkiks vastu tihe siiliokkaline müür. Korraks tekkis kaitsjate esiridades kohutav paanika. Relvi loobiti käest ja üritati mingi nimetu hirmu eest pageda, kuid tagantpoolt surusid veteranid Raudkäsna juhatusel peale ja kitsastes oludes ei saanud eesliini mehed kuhugi taganeda.
Odatorge on surnu vastu veel kasutum kui mõõgaga raiumine ning juba murdsidki kalmuliste käed tugevaid varsi prõksudes pooleks ning teisal kisti odasid koletu jõuga käest. Kuid samas kukkusid esimesed surnud ka aukudesse. Nii mõnigi neist haaras endaga kaasa relva, millega teda tõugati ja korra rebiti kaasa ka odamees, kes ei jõudnud õigel hetkel lahti lasta. Vaene mees suri hirmsat surma. Ent uuel sõjaplaanil oli edu. Tagantpoolt toodi kaotatud ja katki murtud odade asemele uusi ja paljudel oli linnuseülem lasknud kiiruga otsateravikud maha raiuda või odaotsa
