paadiga mööda tumedat vett libisenud ja tukkunud see tund aega, mida Rand kõndida soovitas, kuid Savilöövi isand tundis mägesid ja kohalikke olusid paremini ning naine ei hakanud vastu vaidlema. Parem oli siiski elusalt kohale jõuda, kui mõne suure tõpra kõhus lõpetada.
Minek läbi musta metsatüügastiku võttis Oral seest kõhedaks ja Rannagi meeleolule ei mõjunud see just ülendavalt. Pilvine taevas ei andnud eriti valgust ja mets tundus selle vähesegi enda alla matvat.
Oli tunne, nagu oleks mets unustanud, et öö on möödas, mustendades endistviisi viirastuslikult, suitsuvinguselt ja ähvardavalt.
Vastupidi Ranna hinnangule läks neil päris mitu tundi, et metsast välja jõuda. Paksu tuhaga kaetud maapind oli pehme ja reetlikke auke täis. Mõlemad kukkusid mitu korda, kui maapind nende raskuse all järele andis ja nad mõnesse tühjaks põlenud õõnsusse langesid. Peagi olid nii mees kui naine üleni tuhased ja mustad. Niiske tuhk kleepus klompidena jalgade külge ja tegi astumise iga sammuga üha raskemaks. Peidupaiku olnuks siin tõepoolest küll ja küll ja ilmselt poleks selles maskeeringus neid märganud ka madallennul mägi. Ora ohkas kergendatult, kui nägi viimaks groteskset maastikku lõppemas. Lõpuks ometi saab sellest sünguse kuningriigist välja. Ving oli ta pea kohutavalt valutama pannud. Metsaservale jõudes hammustas naine huulde. Nende pilgule avanes uus, sama morn ja trööstitu vaade. Eespool, madalate määrdunudhallide pilvede all laiusid söestunud põllud ja sünkjad tuhaks põlenud karjamaad. Hoolimata päevaajast oli lagedal sama hämar kui suitsuvinguses Tüügasmetsaski. Mõnesaja sammu kaugusel sattusid nad põlenud külaasemele, kus laastatud maast turritasid välja palgiotsad ning tänavatel ja hoonejäänustes valendasid vihmast puhtaks pestud ja loomade poolt paljaks näritud kondid, nii inimeste kui pudulojuste omad. Nad ei hakanud peatuma, sest Ranna sõnul polnud niikuinii enam kuskilt puhast vett võtta ja linnus on siinsamas. Siis märkas ka Ora üle kõrbenud lauskmaa paistvat linnust. See oli tahmast süsimust ja eristus halli taeva taustal vaevu-vaevu, jättes ebameeldivalt kummitusliku mulje.
„Neetult lage maa kuni linnuseni,” ütles Rand ja sülitas tuhka kõrist välja. Tema sülg oli süsimust ja veniv. Mõlemad meenutasid pärast Tüügasmetsast läbitulekut rohkem tonte kui inimesi. Kuid teha polnud midagi, nad hakkasid väsinud liikmeid tagant utsitades kiirel sammul üle lohutu maastiku minema. Teest, mis linnuse poole suundus, hoidsid nad eemale, sest kaevanduse ja linnuse vahel liikunud salgad olid selle üheksainsaks suureks porimülkaks sõtkunud.
Rühkides edasi läbi tuule, vihma ja pori, millele keegi kalmulistest vähimatki tähelepanu ei pööranud, rääkis Väits Kajale oma varasematest lahingujärgsetest kogemustest. Teinekord, kui surnuist uusi kooljaid ei tehtud ja kalmulised said kõiki hukkunuid närida, niipalju kui isu oli, juhtus vahel sedagi, et mälestusi jäi nii palju üle, et järgmises lahingus käsikähmluseni ei jõutudki. Tema oli oma vastaseid kangeks võtnud ka nii, et saatis neile talvisel ajal vahetult enne kokkupõrget peale surnukskülmumise tunde, mõnele teisele aga sel hetkel, kui too lööma hakkas, käsipidi kerisekividele kukkumise tunde ja nii edasi. Nende kõigus oli lasknud mõnikord vange spetsiaalselt päevade kaupa piinata ja neil võikal kombel surra, et kooljail oleks pärast mälestuste seast võtta häid õudusi, mida lahingus elavate vastaste peale saata. Vastased ei olnud lihtsalt võimelised võitlema, kui nad pidid läbi elama ammusurnute piinu.
Nad olid kahekesi saadetud ette maad kuulama, sest kõigus kartis et osa inimestest oli laagrist siiski jooksu saanud ja võisid teisi hoiatada. Seepärast aetigi nad kiirelt jalule ning rutati hetkegi peatumata edasi, et jõuda järele võimalikele põgenikele, kes võiksid kooljatest teadust viia.
Sääraseid väikseid salku tiirutas ümber kogu haudkonna mitmeid, nii ees, külgedel kui ka taga. Sedasi oli väiksem ka oht, et haudkond kõnnib varitsusse. Kõigus oli koos kõhututega laibalõhelastele järele jõudnud ning lasknud hommiku saabudes tekkida ümber haudkondade tihedal udul. Niiviisi ei olnud kooljaid kaugelt näha, surnuid endid aga ei seganud see põrmugi, sest nemad ei vaadanud silmadega, paljudel neist polnudki silmi.
Kaja ja Väits sattusid vana naise peale. Too oli ilmselt maarohtusid korjamas, sest taimekorvike oli tal käevangus. Udu oli eidekest tabanud ootamatult, kuid ilmselt ei kahelnud ta, et see peagi hajub, või tundis ta ümbruskonda piisavalt hästi, nii et see teda eriti ei heidutanud. Naine ei näinud neid veel, ta kõndis rahulikult ringi, uuris taimi, korjas siit-sealt mõne pihutäie, ümises omaette laulda.
„Mutt on minu,” pani Väits oma kääpavanema õigused maksma ja läks tükeldas naise sellesama kirvega, mille ta oli lahinguväljal Kaja seljast välja sikutanud. Kääpavanem nimetas seda Seljasügajaks. Kaja seisis niikaua kõrval, kuni vanem naist hakkis ja läbi näris.
„See on ju õige värvika eluga mutt olnud,” kommenteeris Väits samal ajal. „Siit saab nii mõndagi.” Viimaks ajas ta end allesjäänud veriste räbalate juurest jalule. „Läheme kanname kõigusele ette. Varsti algavad tuhamaad ja üsna lähedal on linnus, kust vanamutt pärit on.”
Kaja kadestas siiralt Väitsa tema kondiväänaja-oskuste pärast, mille abil see omale säärased lõuad ette kasvatas, et vanamuti lõhkirebimine ja allakugistamine toimus vaevalt mõne hetkega, nagu möödaminnes.
Paksus udus ei näinud Maagimägede isand ise ka, kuhu ja kelle juurde täpselt oma väge saata. Seepärast lasi ta kooljatel keset küla jõudes lihtsalt enese ümber ringidena laiali minna. See raiskas kohutaval kombel tema niigi kasinaks jäänud jõudu ja ega niisuguse talitusviisi tagajärjel tekkinud kondipurust õigeid kooljaidki ei saanud – tulevad rohkem puunukud kui sõdalased – kuid ta tahtis oma vägesid võimalikult suureks ajada. Linnus oli tugev ja selle kaitsemeeskond arvukas. Kui nad olid juba lihamägede rünnakutele suutnud vastu panna, siis ei olnud temalgi loota kerget võitu. Iga kondiräbal kulus täienduseks ära.
Mine-mine.
Mine, vägi, mähi end
koolnu keha ümber.
Mine tema jäsemeisse,
Mine tema ihusse,
Tema hinge käsu alla.
Seo kokku, mis lahti,
Ühenda, mis eraldi,
Pane lahusolnud üheks.
Anna jaksu liigutada,
Jõudu käske täita,
Väge mulle kuuletuda,
Saagu koolnust koolja.
Peagi tajuski ta ligi kolmekümne kalmulise vastust. Isand ei teadnud, mis seisus nad olid ja küllap polnud neil ka relvi, kuid mis parata. Ta andis kalmulistele käsu Külaraipe haudkonnaga ühineda, sest vaevalt siit metsloomadest rüüstatud ahervaremetest peale kontjalgade kedagi sai. Ta lasi oma maleva mõttes silmade eest läbi. See koosnes Laibalõhe ja Kõhutute kääpjala-haudkondadest ja Külaraipe kontjalgade haudkonnast, viimane oli kõige arvukam, kuid ka kõige nõrgem. Eliitväeks oli hästi relvastatud kooljarüütlite-vereimejate ratsasalk. Kui kõik hästi läheb, siis peaks piisama. Ega ta rohkem neid üles tõsta ei jaksaks ka.
Nad olid umbes poolel teel linnusesse, kui kogu aeg rahutult ringi vahtiv Rand märkas, et lisaks Tüükametsa suitsuvinele tõusevad metsast üle väljade paksud udujoomed.
„Udu,” sõnas ta veidi rõõmsamalt. „Tõuseks ta juba kiiremini, selles supis ei leiaks meid ükski lendav koll üles.”
Väga veider oli niiviisi mööda söestunud põlde astuda. Kui udu nendeni ei jõua ja taevasse peaks tekkima lendmäe kurjakuulutav siluett, pikeeriks elukas kohe alla ja nendega oleks üpris tõenäoliselt lõpp. Ora värises üle kere. Ta ei saanud enam ise arugi, kas värin tuli kurnatusest või pidevast ülierutatud seisundist.
Alles siis, kui kaks
