juhiks tagasiteele Savilöövi Ranna juurde. Mees ei küsinud midagi. Ora ei saanudki aru, mis ta mõtles. Tundus, et mees oli veidi kohtlane, küllap seepärast oli vennike ka telki valvama jäetud.
Kaja rüsis teiste kooljate seas metsas. Tal oli hirm. Möödunud päeva ja öö jooksul oli ta tundnud, kuidas jõud, mis ühendas tema keha ja vaimu, hakkas tasapisi hääbuma. Öösel ei saanud sellest eriti aru, kuid päeval – siis lausa õgis tema vaimu see vähenegi valgus, mis tuhmunud päikesest läbi pilvelaamade kumas. Mitte ainult tema, kogu nende kääpjalgne salk kannatas selle käes. Neid loonud surnumanaja ei lasknud oma nukkudel päevaks peitu lebama heita ja valguse eest maasse kaevuda, tal oli kuhugi kiire. Kuid ta ise oli nii suure hulga kooljate jalulhoidmiseks liiga nõrk. Seepärast neil nii näruselt läkski.
Ihu! Elav ihu, mis veel mäletas, mida tähendab elada, oli see, kust uut jõudu ammutada! Aga elavaid ei olnud. Haudkond oli vahepeal saanud poolkogemata kätte hirve ja selle omavahel kiseldes tükkideks rebinud. Kooljad ei tapnud hirve kohe, vaid rebisid loomal ükshaaval jalgu küljest ja kaevusid siis sisikonda. Nad mälusid läbi iga tüki tema kehast, joovastudes metsalagendike rohu magususest, uusi ja harjumatult meeldivaid lõhnu ninna toovast tuulehoost, isahirve erutavast hüüust – kõigest, mida loom oli oma elu jooksul tundnud ja enesesse talletanud. Ebameeldivusi keegi kooljatest üldjuhul ei tahtnud, kuid nüüd, suure nälja ajal, läks kõik loosi. Kaja kui kõige värskem koolnu pidi leppima jäänustega. Tema sai veel kord elada läbi hirve valu, hirmu ja õudu, mida too oli tundnud sellal, kui haudkond looma tükkideks kiskus. See oli parem kui mitte midagi, võrreldes tundetusega, mis koolja sisemuses muidu valitses. Kuigi… väga palju paremaks hirve surmaagoonia mälestused tema olemist ei teinud.
„Sa pead õppima tundeid ümber töötlema,” õpetas teda Väits, mees, kes oli ta tapnud. „Ega vili pole samuti teradena teab mis pidusöök, kuid kui see jahvatada ja leivaks küpsetada, siis pole midagi paremat värskest soojast leivast.”
See oli väga teravmeelne soovitus, seda tunnistas ka Väits ise, sest kumbki neist ei mäletanud enam värske leiva maitset. Kuid teadmine, et see on hea, oli säilinud. Ja soov seda uuesti tunda. Just säärased soovid hoidsidki neid elu küljes ja liikumas. Kui surnumanaja Kaja rapitud keha ja räsitud vaimu üheks tervikuks ühendas, siis oli ta puhastanud naise mälu kõigest, mis oli seal enne olnud. Sest mälestus silmadega nägemisest oleks seganud tal vaimuga vaatamise kiiret äraõppimist, mälestus kõrvadega kuulmisest ja suuga rääkimisest oleks seganud tema uutmoodi suhtlemist teistega. Aga et naises üldse tekitada tahet püsti tõusta, andis manaja liikumapaneva jõuna midagi helget, mille nimel liigutada ja mille poole püüelda. Mälestuse sülle võetud koerakutsika piimasest lõhnast. See oli nii soe ja mõnus, et Kaja oma külmas ja tuimas kestas ei suutnud taolisele tundele vastu panna. Ta ajas end jalule ning läks haudkonnaga kaasa, et hankida lisa. Nüüdseks oli mälestus juba tuhmunud ja kadunud, kuid teadmine, et maailmas on midagi nii mõnusat nagu sülle võetava koerakutsika piimane lõhn, ei andnud Kajale enam asu.
Väits – see raipeõgijast talumees, keda hüüti surnute vahel Kondinärijaks ja kes oli Kajagi pea pooleldi lihast puhtaks noolinud, oskas elavates juba pelgalt pilguga hirmu tekitada. Väits võttiski hirve hirmust kangeks, nii et too ei suutnud põgeneda. Ta õpetas rännaku ajal veidi Kajagi, kui too loovutas öösel ühe puu otsast alla toodud unise linnu raipeõgijale. Selleks ei olnud vaja muud, kui kanda oma kõige jubedam mälestus üle elavale. See oligi ainus, mida sääraste mälestustega teha oli. Ükski koolnu ei soovinud neid ise läbi elada ja talletas need tuleviku tarbeks kuhugi sügavale hingepõhja. Kui selle aga elavatele ootamatult ette söötsid, siis lõi see nood enamasti rivist välja. Nad ei osanud midagi sellist oodata. Väits oli oma varem kogutud surmaõudused niiviisi juba ära kasutanud. Viimane neist – Kaja agoonia – oli läinud hirve halvamiseks.
Väits oskas ammutada jõudu ka ammusurnute ihu õgides ja seda endast läbi lastes, sõeludes korjusest välja viimse kui mälestusepiisa. Neid, kes seda oskasid, kutsuti raipeõgijateks. Ka Kaja tahtis seda õppida, ent Kondinärija polnud nõus. Ta ei soovinud rivaale laipade kallale. Neid oli juba niigi palju. Väits oli haudkonnas tähtis tegelane, nende kääpa pealik, järgmine mees kõigusest – surnud manajast, kes haudkonda oma kõngenud ja skeletiks kuivanud hobuse seljast juhtis.
Peale ribakese hirveliha ei olnud Kaja saanud tükkigi elavat ihu, et hoida alal mälestusi elust ja sellega ka soovi olemas, liikumas olla. Hirve valu ja surmahirm ei olnud hoopiski need asjad, mille nimel elada. Järjest tihemini jäi Kaja seisatama ja mõtlema, milleks ta siin komberdab? Iga mööduva tunniga suutis ta end üha vaevalisemalt edasi vedada. Suure näljaga näris ta kaaslaste kombel ka taimi. Needki olid elusad ja ehkki sealt saadav mälestus elust oli kaduvväike ja liiga erinev ihulisest elust, millega nad harjunud olid, hekseldasid surnud otsekui lehmakari käigu pealt rohtu, lehti, sammalt ja peenikesi oksi. Neist jäi maha rüüstatud maa. Ja nad olid endiselt näljased ja hirmul oma olemasolu säilimise pärast. Oli suur õnn, et enamuse ajast sadas vihma ja rännaku vältel ei kumanud madalate hallide pilvede vahelt kahvatut, uimaseks tegevat valgust. Sellest hoolimata kahanes Kaja jõud. Ainus, mis teda praegu edasi liikuma sundis, oli kartus jääda kuhugi metsa raipehunnikuna vedelema. Juba praegu teadis Kaja, et tema surnud kaaslased-raipeõgijad heidavad üksteise ja ka tema poole näljaseid pilke. Eesotsas Väitsa-Kondinärijaga. Nad näriksid ta jalamaid kontideni paljaks ja kuhu saaks ta siis kehatuse valu eest varjule põgeneda? Kontidesse? Kuid lõpuks jahvataksid nad oma raudhammastega ka kondid läbi. Jah, mitmedki raipeõgijad olid pannud endale raudhambad suhu. Mitte Väits. Tema oskas kondiväänamist ja kasvatas endale just sellised kihvad, nagu ise tahtis. Ilma kehata olla suutsid vaid mälestustest tiined hinged. Neil polnud keha vaja, nad elasid oma mälestustes. Temal aga oli säilinud vaid keha. Kui pole enam keha, ei ole enam midagi. Kajal oli hirm. Kuid nüüd, kohe-kohe saab ta ennast elujõudu täis õgida. Nad olid jõudnud elavate laagrini. Ainult vaikselt pidi olema, et saaki mitte ära hirmutada. Kuskil seal ootas teda kutsikalõhn.
Ora leidis Ranna sellesama laua tagant lõkke äärest, kus nad enne olid olnud. Mardik keetis lõkkel teed. Liiv magas sealsamas laua kõrval, kuivad riided juba seljas.
„Painajad on siin!” paiskas Ora, niipea kui meesteni jõudis. Mehed olid hetkega jalul.
„Kes?” küsis Rand ja raputas samal ajal juba magajat üles.
„Kooljad! Needsamad, kes mu voori ründasid ja sulased tapsid!”
„Siin kandis pole kooljaid.” Rand unustas kaaslase raputamise, kuid see oligi juba ärkvel. „Ma arvasin, et teid ründas lendmägi?”
„Noh, nüüd on siinkandis ilmselt ka kooljad, sest just nemad meid ründasid.”
„Kus sa neid nägid?”
„Ma ei näinud neid, ma tundsin teie telgi juures nende lõhna. Seda haisu juba millegi muuga segi ei aja. Oleksin ma neid näinud, oleksin ma juba surnud! Kuulsin oksaraginat, kui nad teie telgist mööda läksid.”
„Maagimägede Kalju, vana raisakull, küllap läks pealaagrisse,” kiristas Rand hambaid. „Mardik, hüppa hobuse selga ja vii sinna kiirelt hoiatussõna.” Siis pöördus ta magaja poole, kes oli end istukile ajanud ja vahtis arusaamatult ringi.
„Kooljad hiilivad meie ümber, aja mehed kokku, taandume pealaagrisse.” Mees hõõrus uniselt silmi, noogutas jahmunult, ja haarates asemeotsa juurest oma mõõgavöö, jooksis seda ümber pannes öösse.
Laibalõhe haudkonda kuulusid ka Väits ja kõik ülejäänud raipeõgijad. See oli sõjasalk, mille tuumik oli asunud koos isandaga teele tolle Laibalõhe-nimelisest linnusest. Linnusekooljad olid hästi relvastatud, kuid neid oli vähe. Peamiselt korjati laibalõhelastele surnuid lisaks tee pealt, ettejäävaid külasid rüüstades ja seepärast olid nad ka peaaegu ilma varustuseta, vaid mõnel üksikul oli kirves või hang.
