eest vastutan mina ja ilma juhatuse otsuseta ei tehta meil ühtegi investeeringut!”
“Vaadake, Elsa, praegu on meil käsil Marksoni AS suurtellimus, see on kiire töö ja oleme niigi omajagu jännis… Me lihtsalt peame selle pingi ostma!” üritas Ain pearaamatupidajat pehmeks rääkida, aga too oli nagu kalju.
“Tellige see töö alltöövõtu korras. Või üürige selline pink kuskilt ajutiseks kasutamiseks, seniks, kuni juhatus otsustab!”
“Elsa, saage aru, meil on leppetrahvid tulemas! Need on ise samas suurusjärgus kui selle pingi hind…” painas direktor, ja Rõigas arvas enda kohuseks omalt poolt seletada:
“Nii suures mahus alltöövõttu ei tee meile sellise tähtajaga keegi. Ja pinki laenata – see on utoopia, ega see pole õmblusmasin…”
“Mina teie mehaanikat ei tunne, aga mina tunnen raamatupidamist! Ja tean, milleks mind on ametisse pandud. Ja teie, härra Pajupuu, oletegi selleks direktor, et niisuguseid asju lahendada!” heitis Elsa Lomp omapoolse kivi.
“Nii! Ja ma lahendangi – me ostame Soomest uue pingi! Juhatuse ees vastutan mina, mitte teie!”
Objektiivne pahandus, tööpingi avarii, oli laienenud ettevõtte juhttöötajate vaheliseks tüliks. Esimeseks taoliseks Ain Pajupuu direktoriametis. Aga pearaamatupidaja ei lasknud end heidutada.
“Ilma minu allkirjata teil maksmine ei õnnestu. Aga kutsuge kokku juhatuse erakorraline koosolek! Kui see otsuse teeb, ma olen nõus!”
“Aga kas meil pingi ostmiseks raha oleks? Paarsada tuhat?”
“Seda meil on,” noogutas Elsa Lomp ja väljus väärikust säilitades kabinetist. Nagu märgiks, et temaga on edasine rääkimine mõttetu.
“Nii… Mis me siis nüüd teeme, härra direktor?” küsis Rõigas ja tema toonis oli tubli annus sarkasmi. Isegi pisikest kahjurõõmu selle üle, et direktor polnudki ettevõttes peremees.
“Lähed kõigepealt Soome, kas või juba täna. Ja tood sealt arve!”
“Lähetuspaberitele peab ju samuti Elsa alla kirjutama,” arvas Rõigas. “On ikka üks kuradi kange mutt!”
“Küll ta kirjutab, selleks pole vähemalt juhatuse otsust vaja. Aga sina uuri, millal laev läheb!”
“Kiireid asju aetakse lennukiga…” torises Elmar Rõigas.
“Noh, ei – see läheb liiga kalliks. Võta kiirlaeva pilet!”
Elmar Rõigas läks ja kohe sisenes kabinetti Maige Sinirand, noor raamatupidaja, kes tuli arvetele direktori allkirju saama.
“Mis sa Elsale tegid? Tuli tagasi ja porises omaette, nagu oleksid temaga riidu läinud!”
“Eks me peaaegu läksimegi… Ta on ju nagu kivi, ei anna järele, mitte üks põrm! Meil läks freespink tuksi, on vaja kohe uus saada, muidu läheb kogu tellimus aia taha… Aga tema -
ei!” Ain hammustas endale keelde, see veel puudus, et hakata tippjuhtide vahelisi lahkarvamisi mõne alluvaga arutama. Aga sõnavahetusest tekkinud nördimus otsis ilmselt väljapääsu.
“Näed siis – ma ju ütlesin: igavene kuivik! Aga niisugusel juhul – loomulikult oleks pidanud ta nõus olema!” Maige noogutas osavõtvalt ja jätkas siis nagu iseendaga kõneledes: “Mina tema asemel oleksin soovitanud midagi muud…”
“Mida siis? Mida sa oleksid osanud välja mõelda, olukord on minu arvates täiesti hull!” laiutas Ain käsi.
“Erakorraline juhatuse koosolek…”
“Ei ole võimalik! Osa juhatuse liikmeid on välismaal, ei teagi, millal tulevad!.
“Ei, ma tahtsin pakkuda hoopis midagi muud: helistad kõik juhatuse liikmed läbi, ükshaaval. Alustad esimehest ja… ja räägid asja ära. Ma usun, et nad on nõus järgmisel koosolekul selle investeeringu kinnitama. Asi on ju tähtis!”
“Sa mõtled – tagantjärele?”
“Just! Vormistada võib ju nii, et koosolek on toimunud varem – peaasi, et nad nõus on!”
“Sul on jumala õigus! Sa oled tark nagu hirmus!” Ainil läks tuju heaks, ta oleks olnud valmis Maiget kas või kallistama.
“Näed siis – Lombi Elsa on kirjatähes kinni, aga minu arust peab pearaamatupidaja asja ka sisuliselt nägema!” arvas Maige.
Taksojuhi amet võib igal sammul üllatusi pakkuda. Näiteks istub sulle ühtäkki kõrvale portfelliga kodanik, kelles tunned ära tuntud kirjaniku. Või pead vedama välismaalast, kes vadistab ainult itaalia keeles ega oska kuidagi selgeks teha, kuhu nimelt ta sõita tahab. Või siis mõni üpris daamilikult riietatud naishing, kes meeldivale taksojuhile teeb ettepaneku õhtu koos veeta… Peep Sinirand oli kõik need situatsioonid läbi elanud, kuhjaga peale veel kõike muud, alates purupurjus rikkurist kuni poisinolkideni, kes arvet maksmata minema putkasid.
Ega see üks õige amet ikka ei ole, aga raha saab… mõtiskles ta. Öövahetusi üritas ta vältida, sest öösel oli liikvel ka niisuguseid sõitjaid, kelle teenindamine osutus enam kui ohtlikuks. Peebuga ei olnud õnneks seni midagi hullu juhtunud, kuid nii mõnedki kolleegid olid sattunud olukorda, kus jäädi ilma nii autost kui kassast ja võidi ainult õnne tänada, et hing sisse jäi. Jõudsalt arenevast majandusest hoolimata oli aeg karm ja kuri, piiramatute võimalustega kapitalism oli avardanud nii päikese- kui varjupoolt ja sinna varju mahtus nii vargaid kui ka neid, kes ei kohkunud tagasi isegi ligimese elu võtmise ees. Algul oli seda nimetatud üleminekuaja nähtuseks ja avalikkust lohutatud, et üsna pea kõik muutub; kui aga taasiseseisvumisest oli möödas juba kümme aastat, polnud asi oluliselt paremaks läinud. Vaid probleemide raskuspunkt oli nihkunud – kui varjupoole asukaid varem ajendas kuritegevusele soov lihtsamalt ära elada, siis nüüd oli tagasundijaks narkomaania, enamasti parandamatult põhja viiv haigus. Ühiskonna nakkuslik vähktõbi, mis on küll välditav, kuid väga raskesti ravitav. Just narkomaanid olid need, kelle eest ka taksojuhid hoiduma pidid, sest oma kire küüsis ei kohkunud see allakäinud ja plahvatuslikult kasvav inimgrupp millegi eest tagasi. Ka Peebul oli sellistega oma kogemus, mida ta ei suutnud värinata meenutada ning mis teda senisest veelgi hoolikamalt sundis sõitasoovijaid silmitsema. Ühel oktoobrikuu hilisõhtul olid takso tagapingile istunud järjekordsed kliendid – kaks noormeest, kes auto ühel kõrvalisel tänaval seisma kamandasid.
“Paar minutit, siis sõidame edasi,” oli üks nendest öelnud, ja pilku üle õla heites taipas Peep, kellega on tegemist – tagapingil oli teoksil midagi narkomaanidele ainuomast. Seal välkus süstal ja hakati paljastama süstimiseks sobivaid kehaosi.
“Välja taksost! Jalamaid välja, teid ma ei teeninda!” oli Peep häält tõstnud, aga saanud kohemaid vastulöögi, mis ta taltsaks tegi.
“Vait, ja mitte üks sõna! Muidu torkan sulle selle süstla kõrisse ja oled samamoodi aidsiga koos nagu meiegi!”
See võis olla ainult provokatsioon, aga Peep pidas paremaks kuuletuda. Sest meeste ähvardava ilme järgi oli arvata, et nad ei kohku millegi eest tagasi. Mitu päeva pärast seda juhtumit kaalus ta ameti vahetamist mõne rahulikuma ja ohutuma vastu, aga siis mattus üleelamine uute ja meeldivamate muljete alla ning kõik jäi vanaviisi. Aga kõige parem oli olla ikkagi kodus, oma pere ringis, kuigi ka seal ei saanud alati läbi sõnavahetuseta.
Maige oli
