tõenäoliselt jõudnud samadele lõpptulemustele, pidi ta iga kord juba oma positsiooni pärast näitama, et temast on mööda mindud. Siis ta mõtles, arutas ja laskis süüdlasel omas rasvas praadida ning lõpuks teatas suuremeelselt, et no oleks võinud küll teisiti, aga kui juba, siis olgu… Suuri pahandusi ei olnud nende väikeses raamatupidajate peres sündinud ja sedagi luges Elsa Lomp enda teeneks, sest igasugused omavahelised konfliktid on tavaliselt liigse semutsemise ja sõbrannatamise tagajärg. Tüli algpõhjus võib olla hoopiski pisike ja tekkida isiklikul pinnal, aga siis laieneda töösuhetele ja hakata sisuliselt ka kogu töötegemist häirima. Sellepärast pidas pearaamatupidaja kindlat joont, hoidis distantsi ja välistas sellega igasugused konfliktid. Täpsus ja õigeaegsus – need olid tema kriteeriumid, nendest pidas ta kinni ja nõudis seda ka oma alluvatelt. Ning seetõttu, kuigi viimased vahetevahel talle seljataga nägusid tegid ja omavahel üsnagi ühemõttelisi zheste vahetasid, laabus töö aktsiaselts Finesteel raamatupidamises normaalselt.
Iga algus on raske, seda koges Ain Pajupuu oma nahal peaaegu iga päev. Direktori ja alluvate vahe ongi selles, et alluv võib alati oma ülemuse käest küsida, kuidas üht või teist probleemi lahendada, ja enamasti on sellest abi; direktor ei saa aga enda vastutust kellelegi veeretada ja lihtviisiline nõuküsimine oma alluvatelt viitab ikkagi tippjuhi ebakompetentsusele. Tõsi küll, alati võib korraldada nõupidamisi ja tavaliselt nii tehaksegi, kuid ka sellisel istumisel ei tohi direktor esitada rumalaid küsimusi, et mitte oma autoriteeti kahtluse alla seada. Sellepärast jääb üle loota ainult iseenda mõistusele ja samas ka uurida, õppida, katsetada ja soovitavalt mitte eksida. Sest tippjuhi üheks ja mitte viimaseks tööriistaks on ikkagi autoriteet, oskus oma alluvatele sisendada, et ta on nendest üle ja tema juhtimisel minnakse õiges suunas.
Esimene kogemus sellele õnnetult rikki läinud freespingile asendaja ostmisega tõestas, et kõige lühem tee ühest punktist teise ei pruugi mitte alati olla sirge; ometi andis see ka kogemuse, et igal probleemil on lahendus, mis ei tarvitse küll olla lihtne, kuid viib lõppkokkuvõttes ikkagi sihile. Kui Ain Pajupuu oli pearaamatupidajalt vastulöögi saanud ja seejärel abivalmis kolleegi Maige soovituse järgi juhatuseliikmetele helistama hakkas, laabus lõpuks kõik üle ootuste lihtsalt. Tõsi – Elsa Lomp nõudis kirjalikku tõestust ja pani sellega Aini juhatuse esimehe silmis poisikese seisusesse, aga pärast teistkordset läbirääkimist ta selle faksi ka sai. Maige Sinirand muutus peale seda Ainile omamoodi vandeseltslaseks, salajaseks nõuandjaks, kelle kaudu tal oli võimalik uurida, mil viisil üht või teist ettevõtmist pearaamatupidaja silmis vastuvõetavaks teha.
“Sul saab temaga kogu aeg niisugune jama olema,” teadis Maige. “Elsast hullemat bürokraati ma ei ole näinudki, temale ei ole tähtis mitte ainult iga kirjatäht, vaid ka täpp “i” peal. Numbritest ma ei räägigi – hiljuti laskis mul kahekümne kahe sendist vahet otsida kas või lolliks…”
“Mis seal imestada, ta on ikka kaua selle ameti peal olnud, ja mitte asjata. Tunneb ja teab oma ala,” pidas Ain oma kohuseks Maigele oponeerida, sest lihtne järelekiitmine ei oleks direktoriväärikusega kokku käinud. Sisimas valitsesid temas Elsa Lombi vastu vastuolulised tunded – kõigepealt küll vaieldamatu respekt selle naise kompetentsi ja vääramatu joone vastu, kuid kõike head tikkus ikkagi varjutama see rõhutatud jäikus ja distantsipidamine, mis inimliku kollegiaalsuse piiri kaugelt ületas. Pearaamatupidaja tundus rohkem masininimesena, robotina, kellele tuleb läheneda, ühes käes programm ja teises õlikann…
Maige Sinirand oli võtnud tavaks igal kohtumisel Ainiga just Elsa Lombist juttu teha. Küll rääkis ta tema veidrustest, mis raamatupidamise töö keerulisemaks tegid, küll ka sellest, milline tema arvates peaks üks õige pearaamatupidaja olema ja mismoodi direktoriga ühtse tiimi moodustama, kuni Ain kord küsis:
“Sa räägid nii, nagu rihiksid ise seda kohta?”
Maige vakatas. Tõstis siis pikkamisi pea ja ütles:
“Aga miks ka mitte? Kõrgharidus mul on, kogemus on, ettevõtet tunnen võibolla paremini kui tema… Miks mitte?”
“Nojah…” venitas direktor. “Seda küll, aga…”
“Oota! Ütle – kas sina oleksid selle vastu?”
Nüüd oli Aini kord järele mõelda, ja siis kehitas ta õlgu.
“Vastu-vastu… Mis siin vastu olla, aga Elsaga on mul ikkagi julge, sest tema juba mööda ei lase. Tema hoiab rahaasjadel silma peal!”
“Ja arvad, et mina ei hoiaks? Või ei oskaks hoida?”
“Noh… Ega teie kogemused ei ole just võrreldavad…”
“Tead, härra direktor – mõni õpib eluaeg ja ei saa selgeks. Teine haarab lennult ja kõik läheb nagu lepase reega!” torkas Maige solvunult ja hakkas oma pabereid ülemuse laualt kokku korjama.
“Oota, ära ole nii pire! Elsale ei saa ju midagi ette heita, et teda niisama lihtsalt kohalt lahti teha. Tema on pearaamatupidaja etalon! Mis väega talle sulge sappa panna?” küsis Ain nüüd hoopiski mitte enam direktori moodi. Nad olid Maigega liiga vanad tuttavad, et ülearust distantsi pidada.
“Noh… Vast leiaks ka. Ma olen mõelnud, et…” alustas Maige ja vakatas. Tahtmatult oli ta välja lobisenud saladuse, et Elsa Lombi kohalt lahtikangutamine on saanud talle tõeliseks elueesmärgiks.
“Nii-nii… Et oledki asja tõsiselt kätte võtnud! Mina arvasin, et räägid niisama, jutujätkuks,” muigas Ain, saades kinnitust arvamisele, et Maigel on oma jutuga tuline tõsi taga. “Mismoodi see asi siis sinu arvates käiks?”
“Kui sa tõesti tahaksid, siis… Tead, Ain – selleks on väga lihtne tee…” Naine kaalutles ja jätkas siis, olles otsustanud edasi mängida lahtiste kaartidega. “Meie ettevõtte aktsiatest on üle poole välisinvestorite käes. Ei oleks mingi ime, kui nad nõuaksid, et kogu raamatupidamisaruandlus käiks inglise keeles! Aga Elsal on inglise keel null mis null!”
“Aga sinul?”
“Mina olin kursuse parim! Praegugi vaatan televiisorist filme nii, et subtiitreid ei loe. Olen inglise keeles isegi raamatupidamise terminoloogiat uurinud – saan hakkama!” ajas Maige kangekaelselt lõua ette.
“Nojah, ega minulgi probleeme poleks… Minagi saaksin hakkama, aga kas sel on mõtet? Ikkagi eesti ettevõte…” Ain kirtsutas nina.
“Nostalgia, muud midagi! Ärimaailmas on globaliseerumine praegu loomulik ja ühine keel käib selle juurde nagu euroraha. Varem või hiljem tuleb see nagunii. Nii et – härra direktor, mõtle selle peale, mina olen valmis!” haaras Maige laualt paberid ja kadus kabineti ukse taha, blond juukselakk seljal lehvimas.
“Kurat… Nagu mul muu peale oleks veel vähe mõelda,” torises Ain Pajupuu oma laua taga, kuid tigeduseta. Midagi selles tüdrukus talle meeldis – oli see sihikindlus, millega Maige oma eesmärgi poole püüdles ja oli valmis oma õigsust tõestama? Ja see plaan inglise keelega oli tal pagana osavalt välja mõeldud, juba sellepärast, et see oli vist Elsa Lombi ainus nõrk koht, millest kinni hakata. Aga kuidas selle peaks läbi viima? Mismoodi seda seadusega kooskõlla ajada, et ei tuleks pahandusi ega suurt vallandustoetust… Milline paragrahv, kas ebakompetentsus? Elsa Lombi puhul oleks see naeruväärt, aga keele mittevaldamine on ju samuti ebakompetentsus, niisiis ikkagi õige…
“Näe, mõtlengi juba nii, nagu oleksin otsuse teinud,” pomises Ain tusaselt ja võttis hommikuse posti ette. Arved, reklaamprospektid, järelepärimised… Ja siis ingliskeelne kiri Rootsist, mingilt firmalt, kes tundis huvi Finesteeli toodangu hindade ning maksmistingimuste vastu.
“Tont võtaks, nagu tellitud… Justkui Maige
