juures pahandusi? Oled kuidagi endast väljas ja…”
“Kassa näed, kui tähelepanelik!” oli naine tõrjuv.
“Tõesti, isegi laps kaebas, et ema on tige!”
“Kui ta määrib heast peast laudlina moosiga kokku, siis peab ju karistama! Tutistasin teist natuke, muud midagi!”
“Aga midagi sinuga ikka on. Sul ei ole juba ammu olnud niisugust lahedat olemist nagu varem,” painas Peep.
Maige kortsutas kulmu ja ei rutanud vastusega. Ütles siis kuidagi resigneerunult, nagu kahetsedes:
“Mis teha, kui ma pean üksi otsustama… Seda, mis meie perest edasi saab. Niiviisi me jääme lihtsalt elule jalgu, muud midagi!”
“Mismoodi – jalgu? Mis meil siis nii häda on?” imestas mees.
“Ah häda… Sina ei saa sellest aru! Kõik pürgivad ülespoole, tahavad midagi enamat… See ju ongi evolutsioon, et peab millegi poole püüdma! Aga meie trambime paigal ja paigalseis tähendab tagasiminekut. Sest kõik teised lähevad edasi!”
“Noh, see on sul küll üks väga segane jutt. Mis sind siis kõige rohkem häirib? Ja üldse – kuhu sul kiire on?”
“Häirib, häirib…” torises naine osatavalt. “Ütleme siis lihtinimeste viisil, et sina ka aru saaksid: rahapuudus kõigepealt!”
“On sul raha otsas? Ma annan sulle paarsada krooni, mul on!”
“Loll! Mitte selles, mitte taskurahas ei ole asi. Vaata enda ümber, siinsamas, meie kodus! Mis sa näed?”
“Minu arust normaalne elamine…”
“Seda arvad sina! Kas sa ei näe, et pehme mööbel tahaks ammu väljavahetamist? Praegu on moes nahkmööbel! Remonti pole me ammu teinud, kõigil on nüüd euroremont… Ja pesumasin tuleks uus muretseda, mis paremini väänaks, selle tsentrifuug on liiga aeglane. Uutest kingadest ma ei räägigi, need ma jaksan ise osta… Aga kodus on miljon asja, mida vaja oleks, tüdrukule kõigepealt arvuti, tänapäeval ilma ei saa!” seletas naine ja see kõik toimus kummalises vahelduvas rütmis, samas arutlevalt ja kohe jälle ägedalt.
“Arvuti, jah. Seda olen ka mina mõelnud, aga praegu on ta alles kaheksane. Veel paar aastat, siis…”
“Mees! Mille eest sa selle arvuti kavatsed osta? Kust sa selle raha võtad? Sinu palga juures ei ole see lihtsalt võimalik!” tõstis Maige nüüd juba ärritunult häält. Tavaliselt oli Peebu rahulik toon teda tagasi hoidnud, aga nüüd ärritas veelgi enam. Naisele tundus, et mees tahab nimme just selle rahuliku tooniga oma õigsust rõhutada, nagu distantseeruda nendest probleemidest, mida Maige esmatähtsaks peab. Sest kõik taandus ju ikkagi ühele küsimusele: sissetulek, raha… See oli võti, mis pidi kõik uksed avama.
“Hakkad jälle ajama seda jama, et ma pean direktoriks hakkama, siis teenin rohkem… Sa saad ju ka ise aru, et see on lollus! Parimal juhul võin ma kuskile vabrikusse osakonnajuhataja koha saada, aga sedagi alles pikkamisi, aste-astmelt…”
“Pealehakkamist on vaja! Tahtmist – aga just seda sul ei olegi! Sa pead ikkagi arvestama, et sul on naine ja laps, ja kui mitte mulle, siis Reelile looma tingimused…”
“Reelile hakkasid sina juba tingimusi looma – eliitkooliga! Miks ta ei oleks võinud tavalises koolis käia, siinsamas…? Nüüd peab sõitma linna teise serva – milleks?” Ka Peep hakkas ärrituma, aga püüdis end siiski tagasi hoida. Ta teadis, et tüli puhul on ikkagi tema see, kes lepitust otsima peab ja lihtsam oli tüli ära hoida, kui leppima hakata. Aga seekord taltus Maige üle ootuste lihtsalt ja ütles peaaegu alistuvalt:
“Ah, sina ei saa nagunii aru. Ja ega ma arvagi, et sinust mõni kõrgepalgaline asjamees võiks saada. Sellepärast…”
Naine peatus nagu kaalutledes, kas tasub edasi rääkida või mitte.
“Noh?”
“Sellepärast ma olengi mõelnud, et pean ise hakkama ülespoole ronima! Kõrgepalgaliseks!” lõpetas Maige enesekindlalt.
“Ohoo! Et hakkad ise direktoriks?”
“Miks just direktoriks? Näiteks pearaamatupidaja on ka hästi tasuv koht. Ma arvan, et see mulle sobiks!”
“Kus siis…? Teil ju on pearaamatupidaja olemas!” imestas Peep.
“Olgu-olgu… Praegu on sellest veel vara rääkida, läheme parem magama!” lõpetas naine jutu. Aga juba voodis, teki all, ei saanud ta oma mõtteid siiski vaid endale pidada ja jätkas: “Meil töö juures on praegu niisugune seis, et Lombi Elsa on Ainiga konflikti läinud. Tema on vanameelne, ikkagi nõukogude-aegne, saad aru! Ta lihtsalt ei oska nii kiiresti reageerida, kui elu nõuab. Praegu on vaja kiireid ja õigeid otsuseid, turumajanduses teisiti ei saa. Ain tahaks, aga Elsa on vastu, temal käib kõik täpselt kirjatähe järgi…”
“Ain – see on teie uus direktor, jah?” sai Peep vahele öelda.
“Muidugi, jumal, kas see sulle ükskord meelde ei jää! Nüüd oleks Elsa äärepealt ühe suurtellimuse nahka ajanud, oli vaja uus tööpink osta, aga tema ei andnud raha… Siis mina andsin Ainile nõu, kuidas teha, ja asi saigi korda! Ja siis, tead…” Naine peatus hetkeks, nagu jälle kaalutledes, kas mees on väärt kõike tema mõeldut kuulma. Aga ta oli end juba liiga soojaks rääkinud, et pooleli jätta. “Siis ma hakkasin mõtlema, et mina sobiksin Elsa asemele palju paremini! Ja see kaardimoor ka ennustas, et kui ise kaasa aitan, siis tuleb meie peresse õnn ja raha… Äkki see ongi!”
“Nojah, aga see – Elsa või mis ta… Kas ta on nii vana, et hakkab pensionile minema?” küsis Peep huvitult. Ta ei osanud Maige vadistamist liiga tõsiselt võtta.
“Ei…” raputas naine pead. “Siis oleks ju lihtne! Aga tal võib veel kümme aastat aega minna, kuskil viiekümne ringis ta on. Ma pean lihtsalt midagi muud välja mõtlema.”
“Mida siis? Kas lased ta maha lüüa või?” küsis Peep jõhkralt, sest Maige jutt hakkas teda tüütama. Tegemist oli ju ikka sellesama seriaaliga: rohkem teenida, raha, palju uut ja ilusat osta…
“Ära aja lollusi! Aga selleks ongi inimesele pea loodud, et eluks paremaid plaane välja haududa. Ja ma pean igaks juhuks valmis olema! Et kui võimalus avaneb, oleks tee lahti. Ma pean…” Jälle tuli kõnesse paus, sest siit edasi oli ta kavandanud midagi niisugust, mida mees võis valesti tõlgendada. “Noh, ma… ma katsun Ainile tasapisi paremaks käeks hakata. Nõuandjaks või nii… Et ta saaks aru, et minu pea jagab raamatupidamist paremini kui Elsal. Ja pealegi on tema ainult praktik, mingisuguse rahandustehnikumi haridusega. Aga minul on ülikool!”
“Ega kool kogemusi anna…” tahtis Peep teise indu jahutada, aga Maige jätkas samamoodi.
“Kogemusi on mul küll! Ma olen ju neli aastat seal tööl olnud, näinud kõike, mis vaja, aidanud isegi bilanssi teha ja… Mul on kõik olemas, et pearaamatupidajaks saada!”
“Noh, aga sul on seal veel see teine, Viktooria või mis ta oligi – kas tema ei tahaks pearaamatupidajaks saada?”
“Viktoorial ei ole mingit haridust, ainult keskkool. Tema oskab ainult palkasid kokku lüüa ja kõik!” seletas Maige. “Aga sa mõtle, kui see plaan ikkagi läbi läheb – pearaamatupidaja Maige Sinirand – eks, see kõlab ju ilusasti?”
“Jaa,
