aktsepteeritav.
Suhte alustamine (vt 12. peatükk)
Partneriga kohtumine
Olenemata sellest, millised on paari mõjutavad kultuurilised või sotsiaalsed surved, eksisteerib paarisuhtes teatud sündmuste järgnevus, mis on olemuselt üsna muutumatu ja millega seisab varem või hiljem silmitsi peaaegu iga pikaajalises suhtes olev paar. Selle protsessi esimene osa on kohtumine ja teineteise kütkestamine. Lääne ühiskonnas toimub see sageli armumise vormis, kuigi see pole kaugeltki ainus viis suhte alustamiseks, varjates endas teatud mõttes tunduvalt suuremat ebastabiilsuse riski kui suhte järk-järguline areng sõprusest kohtamas käimise juurde või koguni palju traditsioonilisem „korraldatud“ abielu.
Kuni surm meid lahutab?
Kui kaks inimest teineteisesse armuvad, läbivad nad harilikult faasi, kus suhet ja teineteist idealiseeritakse. Mõned inimesed on seda võrrelnud ajutise meeltesegadusega, milles viibiv armunu kaotab kontakti reaalsusega – ehk peab ta end sel ajal koguni kõikvõimsaks või usub, et nende kahe jaoks on kõik igavesti täiuslik. „Kuni surm nad lahutas“ on tavapärane lõpp õnnelikule muinasjutule, ning mõned armastajad usuvad, et see kehtib ka nende kohta. Niisuguse tundmusega kaasneb soov armastatuga pidevalt koos olla, jagada temaga kõiki oma lootusi ja hirme, olla teineteise ees täiesti saladusteta ja toimida täiusliku paarina.
Kui erinevused pinnale kerkivad
See olukord ei pruugi alati kuigi kaua kesta, andes maad teadetele tegelikkusest. Sageli võib esimene armunute ette kerkiv probleem olla isiksuste kokkupõrge – näiteks soovib üks partner raha vabalt kulutada, teine aga tahaks säästa. Partneritel võib olla väga erinev muusikamaitse või lahknevad vaba aja veetmise eelistused. Neil ei pruugi olla ühesugused poliitilised vaated, kõik nende sõbrad ei pruugi uue kaaslasega läbi saada või võib neil olla erinev haridustaust või seksuaalsete vajaduste tase. Kõik need väikesed seigad teevad koostööd, õõnestades armumise peadpööritavat tunnet ning ootust, et nüüdsest viibitaksegi igavesti pilvedes. Teiselt poolt võib niisuguse idealistliku mesinädalate faasi hääbumist vaadelda kui partneritele antud võimalust õppida teineteist tundma lihast ja verest inimestena ning kasvada ja areneda selle jooksul koos edasi.
Vajadus sallivuse ja mõistmise järele
Partneritevaheliste erinevuste mõistmiseks ja lahendamiseks läheb tarvis tõepoolest head suhtlemisoskust. Sallivus, mõistmine, konfliktide käsitlemise ja läbirääkimise oskused on paarisuhte toimimiseks võrdselt olulised omadused. Sama tähtis on ka võime vaadelda asju suhte ühe osapoolena, mitte mõelda endast kui üksikisikust, kes „juhtumisi on paarisuhtes“. Paljude paaride puhul on vastastikune seksuaalne tõmme niisugustest raskustest ülesaamiseks piisavalt tugev, hoides suhet toimimas ja partnerite jaoks väärtuslikuna. Kuid on ka neid paare, kellele niisugused varased komistuskivid saatuslikuks saavad, tuues kaasa lahkumineku.
Stabiilsust soodustavad tegurid
Millised on siis need tegurid, mis aitavad paaril kokku saada ja pärast mõnda esimest kohtumist ka kokku jääda? Kõlab üsna stereotüüpsena, kui öelda, et suhtele aitavad kindlad alused rajada ja seda alal hoida ühised huvid kombineerituna seksuaalse külgetõmbega. Allpool on toodud nimekiri mõnest tegurist, mis on uurimustes välja joonistunud suhtesisese stabiilsuse ja rahuldustunde soodustajatena.
• Vastastikune külgetõmme
• Hea ja selge suhtlustasand
• Emotsionaalne teineteisemõistmine
• Oskus läbirääkimisi pidada ja kompromissile minna
• Selged piirid
• Pühendumus
• Mõlemale partnerile pakub rõõmu lähedus (nii seksuaalsel kui ka muudel tasanditel)
• Kumbagi partnerit ei häiri erinevused mõjuvõimus
Mis paneb kaks inimest teineteisele meeldima?
Põhjuseid, miks kaks inimest tunnevad vastastikust külgetõmmet, on palju. Näiteks võib veetlus põhineda isiksuste sarnasusel või vastandite tõmbumisel. On inimesi, kes hindavad rahu rohkem kui põnevust, teised aga tüdineksid ilma mõne elu ilmestava draamata peagi. Mõnel niisugusel juhul tekib külgetõmme kahe põnevust hindava inimese või kahe rahuarmastaja vahel. Kuid aegajalt võib kahe põnevuseihkaja kombinatsioon osalistele üle jõu käia – olen kuulnud, et paarid iseloomustavad sedalaadi suhet kui „kolmandat maailmasõda“. Kaks väga vaikset inimest võivad aga jõuda seisu, kus suhe muutub liiga ebahuvitavaks ning vajaks hädasti veidi enam stimuleerivaid kogemusi. Mündi teisel poolel on „vastandite liit“, mida paljud inimesed peavad palju huvitavamaks ja mis võib olla täiesti rahuldustpakkuv – eeldusel, et kumbki partner ei oota teiselt enda kloonina käitumist ja kuni mõlemad suudavad taluda suuri erinevusi, mida sellises suhtes olijad harilikult teineteises avastavad.
Vanematekodu ja selle mõju
Teine partneri valimise tegur on lapsepõlves kogetud pereelu mõju. Sageli eksisteerib inimese valitud partneri ja temaga ühest soost vanema vahel kerge sarnasus. See võib avalduda välises sarnasuses, aga ka isiksuse tüübis, hoiakutes või toimimislaadis. Psühhoanalüütiline vaatenurk „abielulisele sobivusele“ ütleb, et igas inimeses on varjul teatud alateadlik joonis sellest, millist tüüpi kaaslasega neile meeldiks koos olla, põhinedes sageli inimese suhtluskogemustel oma vanematega. Seetõttu valivad inimesed partneri niisuguste tegurite põhjal, millest nad ise teadlikud ei ole ja mida nad mõista ei suuda. Kahtlemata jääb paljudele inimestele alatiseks saladuseks, mis nimelt teda teises inimeses ligi tõmbas, kuid veetlus on sellegipoolest selge ja kestev.
Varased staadiumid
Olenemata sellest, millisel moel paar kokku saab, eksisteerib enne suhte püsivaks muutumist peaaegu alati teatud eksperimenteerimisperiood. Selle kestus on väga erinev ning selle alla võivad käia ka paljud valestardid. Paar võib kohtuda erinevaid teid pidi, alates töökaaslasteks olemisest kuni kohtumiseni peol või puhkusel või, nagu tänapäeval järjest kasvav tendents näitab, hoopis läbi tutvumisagentuuride või Interneti. Niisiis saavad kaks inimest kokku, meeldivad teineteisele ja neil on omavahel vaja läbi rääkida palju asju: kas ja millal alustada seksuaalsuhet, kas teha suhe teatavaks ka pereliikmetele/sõpradele ja kas ehk on aeg hakata koos elama. Niisugused üleminekud on alati rasked, tõstatades dilemmasid – kas me oleme nüüd tõepoolest kindel paar või vaid kaks üksikisikut, kes juhtumisi on head sõbrad? (Vt üksikasjalikumat arutlust 12. peatükis.)
Üleminekustaadiumid
Üleminekute erinevatel astmetel paiknevad teatud rituaalid, mida inimesed järgima kalduvad. Näiteks otsus kokku kolida, kihlus (ja tõotuste või sõrmuste vahetamine), pulmatseremoonia korraldamine ja nii edasi – kõik need sündmused vajavad läbirääkimisi. See võib paaridele kaasa tuua kriisi ja ma olen kohanud paare, kellele niisugune üleminekuperiood oli nii raske, et selle tulemusena läksid nad lahku. Mõnikord on raskuste osaliseks põhjustajaks läbirääkimised selle üle, kelle tahtmine peale jääb: ühel partneril võivad olla kihlusele järgneva elukorralduse osas hoopis teistsugused ootused kui teisel.
Näidisjuhtum: Roger (28) ja Caroline (29)
See on paar, kellel oli enne kihlust olnud hea suhe, kooselustaadiumis hakkasid nad aga peatselt kogema probleeme, kuna nende seltskondliku läbikäimise
