kompromissi, mille kohaselt nad veetsid iga reedeõhtu koos kodus, pühapäevad aga kuulusid seltskondlikule läbikäimisele, kus mindi kas koos sõpradega välja või võõrustati neid kodus. Niisugune asjakorraldus võimaldas Caroline’il saada talle vajalikku seltskondlikku suhtlemist, Roger aga sai intiimsed kahe inimese koosolemised, mida ta väärtustas.
Kokkukolimisega kaasnev otsuste langetamise vajadus
Ajal, kui paar otsustab hakata koos elama, tuleb partneritel selgeks rääkida paljud teemad. Need võivad olla läbinisti praktilised – näiteks kes maksab üüri ja muud elamiskulud –, aga ka keerukamad, tõstatades näiteks küsimuse, kui palju paari isiklikust elust kuulub jagamisele kummagi partneri vanematega. Paarid, kes neid asju juba eelnevalt ei kavanda, võtavad riski lahkarvamuste tekkimiseks, eriti kui kumbki eeldab, et teatud teema eest vastutab teine osapool, mistõttu tegelikult ei tee seda keegi. Sarnased probleemid kerkivad ka abielludes, kui partnerid peavad langetama otsuseid ühiste pangaarvete, liisingute või hüpoteekide kohta. Pooled võivad eeldada, et nende peres korraldatakse asjad samamoodi, nagu olid korraldatud kummagi poole vanematel – kuid selle kohta võivad partneritel tekkida tõsised erimeelsused, mille olemasolust nad ehk teadlikudki ei ole, enne kui kriis kätte jõuab. Tunduvalt parem on arutada olulised küsimused üksikasjalikult läbi juba enne abiellumist.
Perekonna elutsükkel
Iga perekond läbib ühises arengus mitu etappi, mis mõnikord võetakse kokku ühisnimetajaga „perekonna elutsükkel”. Väljatöötamise ajal võeti tsükli aluseks tüüpiline 20. sajandi keskpaiga tuumperekond, mis koosnes mehest, naisest ja statistilisest 2,4 lapsest. Muidugi ei läbi kõik paarid või pered iga staadiumi, kuid see skeem pakub lihtsa võimaluse dokumenteerida staadium, millesse paar on jõudnud, ning aitab mõista teatud pingeid ja raskusi, mida selles staadiumis kogetakse.
PEREKONNA ELUTSÜKLI STAADIUMID
1. Paar kohtub ja loob paarisuhte
2. Paar kihlub
3. Paar abiellub
4. Paar saab esimese lapse
5. Esimene laps läheb kooli
6. Noorim laps lõpetab kooli
7. Noorim laps lahkub kodust (tühi pesa)
8. Ühe või mõlema partneri pensionilejäämine
9. Ühe partneri surm
Mõistagi on niisugune paarisuhte edenemise kujutamisviis äärmiselt kitsapiiriline ja pigem stiliseeritud ning paljudel juhtudel ei lõpe suhe mitte ühe partneri surma, vaid lahutusega. Elutsükli skeemis ei võeta arvesse samasooliste paarisuhet ega käsitleta lastetute abielude, kordusabielude ja vabaabielude teemat. Kuid skeem on sellegipoolest kasulik moodus peresuhete mõtestamiseks ning võib aidata selle raamatu lugejatel mõista mõningaid spetsiifilisi raskusi, millega nad oma elus kokku puutuvad. Üks niisuguse mõtteviisi kasulik tulemus on, et see aitab inimesel tunnistada: iga perekonna elutsükli staadium toob kaasa vajaduse langetada teatud otsuseid ja muuta elukorraldust. Kui paarid seda vajadust vältida püüavad, võib siit võrsuda probleeme nii neile kui ka nende lastele. Perekonnas toimuvate elumuutustega toimetulekust on pikemalt ja üksikasjalikumalt räägitud 6. peatükis.
Lapsepõlvekodu mõjud
Paljud paarisuhetes tekkivad raskused tulenevad ootustest, millega partnerid suhtesse sisenevad. Paljud neist ootustest tulenevad omakorda nende lapsepõlvekodust kaasa saadud kogemustest. Mõnes peres on isa vaieldamatu boss, kelle heakskiiduta ei sünni midagi. Teistes peredes aga on juhiroll hoopis ema käes. Kolmandat liiki peredes polegi selget liidrit välja kujunenud ning oma tahtmise saab harilikult see, kes kõige valjemat häält teeb. Kui kaks inimest otsustavad rajada paarisuhte, võivad nende arusaamad õigest ja valest olla väga erinevad ning ootuste ja tegelikkuse vahelisest tühikust võib võrsuda konflikt.
Peresisene avatus
Üks tüüpiline näide sellest, mida kohtab kaunis sageli, on olukord, kus ühe partneri pere on sõbralik ja avatud, teise oma aga pigem vaikne ja diplomaatiline. Alltoodud juhtum näitab, millised probleemid võivad sellest tärgata.
Näidisjuhtum Arnold ja Angela olid olnud abielus kolm aastat ning kurtsid suhtlemises tekkivate arusaamatuste üle, mille tagajärjel Arnold endasse tõmbus, Angela aga vihaseks sai ja oma pettumust ka väljendas, sest Arnold ei soostunud probleemidest vestlema. Peres, kust Angela pärines, oldi üksteisega alati avameelsed, erimeelsusi tekkis sageli ning harilikult lahendati need kohe, kui probleem päevakorrale kerkis. Arnoldi vanemad aga ei vaielnud omavahel kunagi ning tundsid, et konflikt on väga ohtlik asi, mis võib viia lahutuseni. Teraapia käigus töötas paar välja ajaliselt piiratud vaidlustel põhineva suhtlemissüsteemi (vt lähemalt 6. peatükk), kus nad said kuuldavale tuua erimeelsused, aga seejärel vestluses taas lähedust rõhutada, emmates teineteist ja kinnitades partnerile oma armastust. See aitas Angelal saada avatud diskussioonid, mida ta vajas, Arnoldit aga ei koormanud neist põhjustatud ängistus liigselt, sest sellised jutud olid ajaliselt piiratud.
Selle paari puhul tekkisid probleemid osalt võimetuse tõttu käia välja „häid“ argumente, ja ma võtan selle teema lähemalt vaatluse alla 6. peatükis, selgitades, kuidas saab argumente paarisuhtes kasutada abivahenditena.
Kas abi küsida on õige?
Mõnes peres kehtib tava, et oma nõrkust ei tohi eales välja näidata, lapsed ei tohi nutta ega abi paluda. Kui teine partner on üles kasvanud, tohtides oma tundeid vabalt näidata ning kui ta on harjunud peres alati osavõtlikku suhtumist kohtama, võib see omavahelise suhtlemise raskeks muuta. Esimest tüüpi perest pärit partner võib hakata teist põlgama ning teine partner võib tunda, et teda ei armastata ja temast ei hoolita.
Tööalane karjäär või koduhoidmine?
See, kas käia tööl või olla kodune, on veel üks võimalik konfliktala, mis põhineb kummagi partneri suhtesse toodud peretraditsioonidel. Ühes peres võib kehtida reegel, et naine peaks igal juhul kodune olema, teine pere aga võib uskuda, et naisedki peaksid arendama oma ametialast karjääri ning palkama laste hooldamiseks juba varases eas lapsehoidja. See võib põhjustada raskusi ja kuigi partneritevaheline mõistlik jutuajamine lahendab harilikult probleemi, siis äiade-ämmade vahel võib see küsimus ülal hoida jätkuvat pinget. Nii võib paar saada oma vanematelt vastuolulisi soovitusi, mis võivad põhjustada neile edasisi probleeme.
Tihe perering või vabam hoiak?
Mõnes peres tavatsevad vanemad lapsi üsna suure kontrolli all hoida, eeldades, et nad jäävad koduseinte vahele, kuni on jõudnud küpsesse ikka, ning tahtes sõna sekka öelda ka laste partnerivalikus. Seda tüüpi pere on sageli ärritunud, kui pojal või tütrel tekib tõsine paarisuhe, ning nad võivad kokkusaamised noortele raskeks muuta. Sedalaadi omanikutunne tähendab, et ainult väga sihikindel ja visa armunu suudab oma uue partneri pere kaitsvast rüpest välja meelitada ning noortel võib olla raske oma suhet vanemate eest privaatsena hoida. Kuid on palju ka niisuguseid peresid, kus pereliikmete vahelised suhted on üsna vabad ning sellisel juhul võib perepoeg või – tütar nõudlikuma partneri poolt survet tunnetada, kuni kohtab muretut ja vabameelset inimest, kes sarnaneb ta enda vanematele.
Majapidamistööd
Veel üks konfliktala, mille juured ulatuvad lapsepõlvekodusse, on majapidamistööde jagamine. Paljud poisid ei ole isegi tänapäevases sugudevahelise võrdsuse õhustikus omandanud kodutööde
