või asjade tema jaoks paremaks muutmiseks teha saab. Seejärel võiks ta naiselt paluda, kas too, vastutasuks sellele, et mees tema soove täidab, võiks ehk anda veidi positiivset tagasisidet ja ilmutada oma poolehoidu. Põhimõte on selles, et positiivne žest võib kaasa tuua vastaspoole positiivse žesti ning sellest muutusest võib alguse saada varasemast hoopis meeldivam suhe.
Teine ülalmainitud teooriate järeldus on, et kui sulle ei meeldi teatud asi, mida partner teeb, ei ole parim viis tema teguviisi muutmiseks mitte etteheited ja noomimine, vaid tema käitumise eiramine (summutamine), püüdes samal ajal õhutada alternatiivset, positiivset tegevust, mis on ebameeldivaga ühildamatu, sest ta ei saa neid samaaegselt teha. Etteheited ja „halva“ käitumise karistamine ei aita soovimatuid tegusid vähendada, sest karistus hõlmab tähelepanu osutamist ning see on midagi, mida inimesed hindavad – isegi kui tegemist on negatiivse tähelepanuga. Seega võib soovimatu käitumine jätkuda kas või selleks, et karistuse (tähelepanu) kogust rohkendada, muutes probleemi karistamise kaudu suuremaks, kui see oleks olnud kohese eiramise korral.
Need lihtsad ideed võivad tunduda liiga optimistlikud ja naiivsed, kuid uurimustes on need end ikka ja jälle tõestanud äärmiselt tõhusa meetodina paaride aitamiseks. Räägin sellest veel 5. ja 6. peatükis, kus vaatame lähemalt, kuidas paarisuhtes tekkivaid probleeme lahendada.
Teine käitumuslik idee paarisuhte parandamiseks on positiivne suhtlus. Seda on üksikasjalikumalt kirjeldatud selle peatüki lõpus ja 5. peatükis. Palju sellest, mida suhtlemisraskustes olevad partnerid üksteisele ütlevad, avaldub kurtmise ja nurisemisena. Partnerid võõrduvad harjumusest teha teineteisele komplimente ja väljendada oma kiindumust. Käitumuslik lähenemisviis püüab mõlemat partnerit julgustada, et nad näitaksid välja oma heameelt selle üle, mis neile meeldib, ega kordaks tüütuseni seda, millega nad rahul ei ole. See tähendab, et partnerit tunnustatakse heade asjade eest, ebameeldivaid aga eiratakse või summutatakse. Kui aga leitakse, et meeldivaid asju suhtes enam ei toimugi, tuleks partnerilt niisuguste asjade tegemist paluda, mitte aga olla tõre seetõttu, et neid ei toimu. Ka selle teema kohta on täiendavaid näiteid peatükkides 5 ja 6, kus ma käsitlen probleemide lahendamist.
• Negatiivsed mõttemudelid hoiavad alal depressiivseid mõtteid.
• Negatiivsetele mõttemudelitele vastuastumiseks võib kasutada positiivseid enesekohaseid väiteid.
• See vähendab depressiooni ja pessimistlikke mõttemudeleid.
Kolmas niisuguse käitumuslikku tüüpi töö aspekt põhineb kognitiivsel teraapial, mille rajas Aaron Beck – mees, kes avardas käitumuslikke ideid kuni selleni, et töötada inimese sisemise eneseteadvusega. Näiteks rõhutab Beck, et inimestel, kes on teatud probleemiga kimpu jäänud, tekib kalduvus „negatiivseks mõtlemiseks“, mis tähendab, et nad eeldavad, et väljapääsu pole. Lisaks kalduvad nad üldistustele, uskudes, et lahendust ei leidu ühelegi nende probleemile, mitte ainult sellele, mida nad parasjagu lahendada püüavad. Niisuguse mõtteskeemi küüsis olevad inimesed kannatavad sageli depressiooni all ning just depressiooniteraapia kontekstis Beck oma ideed välja töötaski. Ravides depressiooni kognitiivse teraapia abil, innustatakse patsiente enesega vaidlema ja püüdma näha parajasti läbielatava kogemuse positiivseid külgi. Palutakse mõelda, et kui asjad ei ole varem nii halvad olnud, pole mingit põhjust, miks nad peaksid seda olema edaspidi. Paariteraapias rõhutas Beck, et mõlemal partneril on vaja uurida oma isiklikke arvamusi ja kujutlusi ning proovida niisuguseid negatiivseid mõttemudeleid muuta, asendades need positiivsematega ning hakates suhtega tööle positiivses meelestatuses.
Süsteemsed teooriad
Süsteemsed teooriad töötati välja perekondadega tehtava töö kontekstis. Need sisaldavad suhetest laiemat arusaama kui käitumuslikult orienteeritud teraapiad. Üks süsteemne idee on, et iga inimese ümber paikneb teatud laadi nähtamatu rajajoon, ja kui keegi selle ületab, võtab inimene selle kaitsmiseks harilikult midagi ette. Seega, kui mees nõuab naiselt palju üksikasju tema eraviisilise vestluse kohta oma sõpradega, võib see tunduda naisele kui sissetungimine tema isiklikku ruumi ja ta võib seda pahaks panna. See on näide mehe suutmatusest respekteerida oma naise isikliku elu ümber olevaid piire. Kui aga naisel pole küsimustele vastamise vastu midagi, ei ole tegemist piiride rikkumisega ja selle paari kohta võiks lihtsalt öelda, et nad on ebaharilikult lähedased.
• Inimeste vahel olevad piirid, kaasa arvatud põlvkondlikud piirid.
• Hierarhiad (laste kohtlemine vastavalt nende eale).
• Otsustav allsüsteem (laste eest otsustavad nende vanemad).
• Ringne põhjuslikkus (lõputu põhjuse ja tagajärje ahel).
• Homöostaas (praeguse olukorra säilitamine, sest muutused võivad olla ohtlikud).
Ülejäänud süsteemse mõtlemise valdkonnad seostuvad piiriga, mis eksisteerib niihästi ümber paari kui ka ümber mõlema partneri. Näiteks võib naine arutada oma emaga paljusid üksikasju paari seksuaalelust, ilma et mees seda teaks, ning mehele võib see tunduda (kui ta selle avastab) tema isikliku piiri rikkumisena või teatud laadi reetmisena, mis tema ja nende suhte vastu toime on pandud.
Süsteemse mõtlemise teoreetikud on huvitatud ka hierarhiatest, mis tegelevad inimestevahelise domineerimise ja alistumise küsimustega. Näiteks võib ema oma viieaastase lapse üle rohkem kontrolli omada kui viieteistaastase üle. Mingil juhul ei saa ta aga kontrollida oma abikaasa igapäevast käitumist. Hierarhiliselt peetakse ema nooremast lapsest rohkem kõrgemal olevaks kui vanemast, kuid abikaasast ta kõrgemal ei asu. See viib välja „põlvkondliku piiri“ mõisteni, mis eksisteerib vanemate ja nende nooremas eas laste vahel. Vanemad peavad lastest hierarhiliselt igal juhul kõrgemal asuma, olles „otsustav allsüsteem“ ja võttes nende eest vastu otsuseid. Laste vanemaks saades niisugune fenomen mõistagi taandub, sest lapsed muutuvad iseseisvamaks.
Teine oluline süsteemse teooria idee seisneb selles, et alateadlikult püüavad pered enamuse ajast säilitada olukorda sellisena, nagu see oli varem. Nii keelduvad mõned vanemad tunnustamast, et nende lapsed on suureks kasvamas ning võivad soovida (ja kahtlemata ka väärivad) varasemast rohkem vabadust. Mõnikord nimetatakse seda homöostaasiks – termin, mis iseloomustab organismi võimet säilitada konstantset temperatuuri vaatamata välistemperatuuri kõikumistele. Tõenäoliselt kõige olulisem süsteemse teooria mõiste on aga ringne põhjuslikkus. See tähendab, et kui kaks inimest on paarisuhtes, toimivad nad teineteise suhtes pidevas järjestikuses tegevuses, mis on üsna korduv ega alga ühe partneri initsiatiivil, vaid mida võib vaadelda pideva sündmuste ahelana. Ainus viis, mille põhjal saaks määratleda, et teatud sündmuse põhjustajaks on just üks inimene, on sündmuste ahel teatud kohas meelevaldselt vahemärgistada. Nii on näha, kas järgneva eest vastutab just kõnealune isik. Vahemärgistamine tähendab seda, et sündmusepõhine arvepidamine algab partneri A tegevusest, nii et näib, nagu oleks just tema toimunu eest vastutav. Samamoodi võiks arvestamist alustada ka partneri B teost, muutes seega hoopis tema järgneva eest vastutavaks. Peamine süsteemse lähenemisviisi seisukoht on see, et kui suhtes tekivad probleemid, loetakse need selle meetodi kohaselt mitte ühe partneri vastutusel olevaiks, vaid tekkinuna pidevast partneritevahelisest järjestikusest vastastiktoimest. Seega pole küsimus selles, keda tekkinud olukorras süüdistada, vaid kuidas korduvat probleemi põhjustanud järjestiktoimimiste jada lahti harutada.
Lihtne näide ülaltoodu illustreerimiseks. Mees tuleb väsinuna töölt ega tervita oma elukaaslast. Naine saab seepeale vihaseks ja hakkab mehe peale karjuma. Mees püüab naist rahustada, emmates teda, mille aga naine tagasi tõrjub. Mees läheb uksest välja ja suundub baari. Mõlemad süüdistavad juhtumile järgnenud pingelises õhkkonnas teist, sest kumbki on eiranud enese panust probleemi tekkimisse ja näeb ainult teise ebamõistlikku
