üks asi, mida seoses lähedusega mainida tuleb, on see, et neli läheduse tüüpi ei pruugi tingimata koos eksisteerida. On üsna võimalik, et seksuaalselt ollakse küll lähedased, kuid oma tundeid teisega ei jagata. Mõnikord võib see põhjustada probleeme, sest üks partner soovib suuremat emotsionaalset lähedust, teine aga tahab sagedamini kogeda hoopis seksuaalset lähedust. Samas on mõned inimesed kehalise läheduse suhtes väga ujedad, soovides samal ajal tublisti emotsionaalset ja tegevuslikku lähedust.
Domineerimine ja alistumine
Rääkides paarisuhte sellest aspektist tuleb tõdeda, et kui üks partner teise üle domineerib, siis toob see kaasa veel täiendavaid komplikatsioone. Ilmselgelt paneb mõnes suhtes domineerimise paika elukorraldus: naine võib võtta ohjad enda kätte lastekasvatuses, mees aga juhib pere rahaasju. Kuid paarisuhtes on siiski palju valdkondi, kus domineerimine toob kaasa poleemikat. Näiteks võib paar korduvalt vaielda selle üle, kellel on otsuste langetamise õigus, ning need vaidlused võivad mõjuda ähvardavalt suhte püsimajäämisele.
Tuleb ette ka niisuguseid paare, kus domineerimine toimub pealtnäha ühes suunas, tegelikult on aga lood hoopis vastupidi.
Seda võib seostada ühe partneri haiguskäitumisega. Paari „haige“ pool on arvatavasti tervest palju nõrgem, kuid hoiab sellegipoolest suhet oma kontrolli all, mistõttu „terve“ pool kulutab palju aega ja energiat, püüdes teinekord lausa teenri kombel haigele meele järele olla ja tema enesetunnet parandada. Teistel paaridel võib niisugune olukord varjamatu haigusega vähem seostuda, kajastades lihtsalt „nõrgema“ partneri võimet „tugevamat“ enda kontrolli all hoida (vt 8. peatükk).
Enamik paare jõuab aja jooksul domineerimise küsimuses teatud tasakaalu, ja kui vaja, võib kumbki domineeriva rolli üle võtta, olles mõningatel teistel juhtudel juhtimisküsimustes üsna demokraatlik.
Paar lapsevanematena ja hierarhiad
Kui lapsed on alles väikesed, võetakse otsused harilikult vastu nende eest, laste endaga konsulteerimata. Osalt on see nii seetõttu, et lapsed on vastutuse võtmiseks liiga õrnas eas, ning ka seetõttu, et kui jätta oluliste otsuste tegemine nende hooleks, võib olukord kontrolli alt väljuda. See põhjustab suhete hierarhia, kus vanemad muutuvad nn otsustavaks allsüsteemiks ja räägivad laste heaolu huvides vajalikest toimingutest ilma neid asjasse kaasamata.
Kui lapsed suuremaks kasvavad, peavad nii vanemad kui lapsed kohanema uue olukorraga – situatsioonidega, kus lapsed võtavad mõne otsuse vastu iseseisvalt. Kui lastele võimaldatava vabaduse ja vastutuse suhtes aga kokkuleppele ei jõuta, siis võib see põhjustada raskusi. Teismelised võivad demonstreerida oma erimeelsust sõnasõjaga, võivad tekkida konfliktid, ning paljudes peredes ongi niisuguse konflikti lahendamine kõige tervislikum turvatunde taaskehtestamise moodus. Teistes peredes võib aga tekkida eriarvamus kahe teismelisi juhendava ja suunava vanema vahel, kusjuures lapsed asuvad ühe vanema poolele ja püüavad teda teise vastu üles ässitada. See mõjub peaaegu alati halvasti nii lastele kui ka vanematele, andes teismelistele turvatunde puudumisest tuleneva soovi omada võimutunnet. Niisuguse olukorra taga võivad olla ka teismelise psühholoogilised probleemid ja/või mõnuainete kuritarvitamine.
Kui peres kasvavad lapsed on eri vanuses, võib see kaasa tuua täiendavaid probleeme, pannes vanemad keerukasse seisu: nad sooviksid anda suurematele lastele rohkem vabadust, kuid kohelda siiski kõiki lapsi õiglaselt. Sellele olukorrale polegi ideaalset lahendust ja igal perel tuleb välja töötada nende jaoks parim kompromiss.
Korduvad järgnevused
Sageli leiavad paarid end kordamas samu jutuajamisi või vaidlusi, jõudes välja taas samasse ebarahuldavasse lõpp-punkti. Tegemist võib olla näiteks vestlustega, mida iseloomustavad „sümmeetrilised“ reaktsioonid – üks partner ütleb midagi vaenulikku ja teine vastab talle samaga. See meenutab veidi kaevikutes sõjapidamist, kus mõlemad pooled hoiavad oma kahurväge laskevalmis ja tulistavad kordamööda. Peamine tunnusjoon on kordumine ja võimetus niisugusest vaidlusviisist välja murda.
Teine korduvat tüüpi tegevus toimub siis, kui üks partner kurdab korduvalt teatud negatiivse tundmuse üle (näiteks masendus või ärevus), teine aga püüab aidata. Mõnikord nimetame me seda „täiendavaks vastastikuseks toimeks” – paar püüab toimida nagu hooldaja ja patsient või lapsevanem ja laps. Ka sellest harjumusest on raske vabaneda, kui see kord suhte harjumuspäraseks osaks on muutunud.
Peaksin rõhutama, et ei sümmeetrilised reaktsioonid ega täiendav vastastikune toime ei tähenda iseenesest halba ega head. Kõik meie vastastikused teod on teatud määral sümmeetrilised ja teatud määral vastastikused, kuid toodud näidete puhul seisneb probleem selles, et sümmeetrilisus või täiendamine on korduv ning muutunud stereotüübiks, tuues suhtesse probleeme, millest on raske vabaneda.
Sümbolid ja aastapäevad
Suhte sümbolid võivad olla üsna mitmesugused. Üldiselt võttes keskenduvad need rohkem naistele kui meestele. Üks näide on abielusõrmuse kandmine, ning on tähelepanuväärne, et abielunaised kannavad seda peaaegu alati, meestele aga on sõrmuse kandmine valiku küsimus. Teine suhte sümbol on kaartide või kingituste vahetamine sünnipäevadel, jõulupühadel ja muudel tähtpäevadel. Kui see unustatakse, saadab see partneri kohta väga kõleda sõnumi.
Kõige olulisem sümbol on ehk siiski pulma-aastapäev. Paaridel, kes ei ole abielus, on sageli olemas samasuguse tähendusega kuupäev, mida meeles peetakse: näiteks esimene kord, kui paar koos välja läks, esimene intiimvahekord või esimene koos veedetud puhkus.
Kui pereliikmete arv suureneb, tuleb meeles pidada üha rohkem kuupäevi, mis seostuvad äiade-ämmade, laste ja lastelastega. Ka siin on palju mooduseid, kuidas paar saab nende tähistamiseks koostööd teha – näiteks laste tegevuste kaudu, pere ühisüritustena ja majapidamistööde ümberjaotamisega. Kõikidel neil valdkondadel on niihästi sümboolne kui ka praktiline tähendus. Harilikult on niisugused asjad naise jaoks olulisemad ja kui mees tähtpäevad unustab või käsitleb neid suhteliselt ebaolulistena, võib see naist rohkem haavata kui vastupidisel juhul (vt 3. peatükk).
Lisaks on paarisuhtes eristatavad ka n-ö täiendavad tuumsümbolid, mis hõlmavad partnerite omavahelisi regulaarseid tavasid, näiteks hommikul kohvi voodisse toomine, koos einestamine või ühes voodis magamine. Kui paarisuhtes on tõsiseid probleeme, võivad mõned paarid tunda, et need rituaalid pole enam tähtsad ning lakata neid järgimast.
Üks asi, mida paarid mõnikord ei mõista, on see, et paarisuhte tuumsümbolite ründamine on äärmiselt riskantne ettevõtmine, tuues kergesti kaasa suhte täieliku purunemise. Kui suhtes esineb väiksemaid raskusi, võib ühiste rituaalide säilitamisel olla tervendav mõju – näiteks kui üks partner pärast vaidlust teisele joogi toob või tema juurde läheb ja teda embab.
Tasakaalu tähtsus
Tasakaal on teema, mille kohta pole korraldatud kuigi palju uurimusi. Kuid paariteraapias olen ma palju kordi märganud, et partnerite vahel valitseb teatud üldine tasakaal, mis püsib ka vaatamata ebavõrdsustele intellektuaalsel tasandil, staatuses, tugevuses või võimus. Ka nõrgem osapool oskab sageli teha midagi, näiteks panna teise end süüdi tundma või paeluda tema tähelepanu, mis taastab mõningal määral tasakaalu. Loomulikult aitab niisugusele tasakaalule kaasa mõlema partneri välise veetluse tasand, ning sageli toimub partnerite vahel midagi alateadlikku, mis paari tasakaalu võrdsustab, kuigi kõik muud eelised tunduvad olevat kuhjatud ühe partneri poolele.
Teraapias olen ma sageli suutnud seda protsessi ära kasutada, aidates partneritel omavahelist tasakaalu mõista ja säilitada. Selles raamatus püüan ma lugejal võimaldada näha tema suhtes olevaid probleeme
