style="font-size:15px;"> Kuigi ma ei lasku neisse lähenemisviisidesse kuigi üksikasjalikult ja need ei ole lühiajalisteks sekkumisteks kuigi otstarbekad, väärivad need siiski mõningast käsitlust, sest võivad mõnikord aidata mõista muul juhul arusaamatuid konflikte. Näiteks, kui partnerid on iseenda suhtes ebakindlad ega tunne end turvaliselt, võib üks kohelda teist julmalt või mõtlematult. Ebakindlus võib olla pärit varasematest suhetest ning see, kuidas niisugune seisund praeguses suhtes ilmneb, võib tuleneda näiteks viisist, kuidas inimene suhestus oma domineeriva emaga. Sellisel juhul võib teisel partneril olla kasulik teada, et probleem ei seisne tervenisti käsilolevas suhtes ning seda võib olla hõlpsam lahendada. Mõnikord, kui suhteprobleemid ilma mingi lahenduseta ikka edasi lohisevad ning muud teraapia vormid ei tundu olukorda parandavat, võiks kaaluda psühhoanalüütikust pereterapeudi poole pöördumist, kes meelitab päevavalgele sügavamad konfliktid, mis võivad probleemi alal hoida.
• Alateadliku toomine teadvuse tasandile.
• Suhet mõjutab alateadlik konflikt (varjatud vimm).
• Kaitsemehhanismid, sealhulgas lahknemine ja projektsioon (st kõikide „halbade“ asjade partnerile omistamine).
• „Abielulise sobivuse“ mõistmine (see, mille partnerid on suhtesse kaasa toonud oma minevikust).
Vaatame näitena meest, kelle ema ei suutnud mehe lapsepõlves tema vastu armastust väljendada. Mees on abielus naisega, kes tunneb end ebakindlalt, sest koges väikese tüdrukuna väärkohtlemist ning vajab seetõttu palju armastust. Partnerid tundsid vastastikust külgetõmmet, sest neil oli palju ühist – näiteks tunne, et maailm on ohtlik paik. Siiski, suhtes oli mees täiesti võimetu naisele oma kiindumust väljendama, naine aga vajas seda hädasti, et saada tagasi sisemine kindlustunne. See paar vajas üsna palju süvitsi minevat teraapiat, et saada üle mõlemale omasest sügavale maetud ebakindlusest, mis põhjustab paarisuhtes kestvaid probleeme.
Omavaheline suhtlus
Inimesed suhtlevad üksteisega pidevalt – ka siis, kui neile endale tundub, et nad seda ei tee. Näiteks kaks arsti ooteruumis teineteise vastas istuvat inimest suhtlevad omavahel ka siis, kui nad sõnagi ei vaheta. Aeg-ajalt tekib neil pilkkontakt, või siis selle tahtlik vältimine, ning nad on pidevalt teadvel teise juuresviibimisest. Nad võivad vestelda või jagada vaikivat arusaama, et jutuajamiseks pole tahtmist. Võib tekkida koguni väike võimuvõitlus, kus üks kahest tahaks suhelda, teine aga väldib seda ja püsib vait. Arvatavasti vaatavad nad teineteist pealaest jalatallani üle ning teevad oletusi teise vanuse, sotsiaalse kuuluvuse ja ehk ka arstilkäigu põhjustanud haiguse kohta – seejuures ühtegi küsimust esitamata.
Mõelgem siis, kui võrratult nüansirikkam ja detailsem on kahe paarisuhtes oleva partneri suhtlus. Sa tead oma kaaslase kohta juba palju asju ning võid üsna täpselt prognoosida, kas ta on parajasti kodus ja mida ta ühel või teisel kellaajal teeb. Võimalik, et mõned teievahelised asjad on problemaatilised – näiteks meelepaha selle tõttu, et te ei veeda koos piisavalt aega, või hilinemine ühistegevustele (näiteks ühistele söömaaegadele). Teie vahel on palju mitteverbaalset suhtlust, mis võib ilmneda pilkude vahetamises, naeratustes või kulmukortsutustes, hääletoonis, hoiakus, puudutustes ja ruumilises vahekauguses.
Partneritevaheline mitteverbaalne suhtlus on hea indikaator, viidates tervele ja probleemitule paarisuhtele. Uurimused on tõendanud, et omavahel hästi läbi saavad paarid vahetavad regulaarselt pilke, raskustes paarid aga vaatavad harva teineteisele otsa. Niisiis on teadlik partneri pilgu otsimine üks moodus mitteverbaalse suhtluse edendamiseks.
Paljud igapäevased partneritevahelised kontaktid toimuvad just mitteverbaalsel tasandil. Põgus puudutus võib öelda rohkem kui sada sõna. Naeratus võib väljendada positiivseid tundeid ning kinnitada partnerile, et temast hoolitakse, kuigi, kui teie vahel valitseb parajasti pingeseisund, võidakse seda ka valesti mõista. Kulmukortsutusel on mõistagi vastupidine efekt. Hääletoon on veel üks näitaja, mis annab teada, kuidas partnerid teineteist kohtlevad. See võib varieeruda vihasest, külmast ja ülemuslikust alistuva, sooja ja rahustavani. Paarid võivad vastastikust suhtlustasandit muuta üsna kiiresti, varieerides vesteldes hääletooni.
Teine mitteverbaalse kommunikatsiooni aspekt on see, kui lähedal omavahel vestlevad partnerid teineteisele paiknevad. Mida väiksem on nende vahe, seda vähem peavad nad enese kuuldavaks tegemiseks häält tõstma ja seda rahumeelsem ning positiivsem on nende suhtlus. Kui nad valivad teineteisest kaugel istumise või seismise, peavad nad sidepidamiseks häält tõstma või koguni karjuma ning kuulaja võib arvata, et rääkija on vihane või kannatamatu.
Partnerite verbaalne kommunikatsioon on sama oluline, võides hõlmata nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Partneritel võib olla kalduvus teise kohta oletusi teha, mis võib välja viia väärtõlgenduseni – öeldut võidakse pidada vihaseks või vaenulikuks, kuigi ütleja seda ei tunne. See võib tekitada vääritimõistmisi ja arusaamatusi, mis närvutab suhet ning põhjustab hõõrdumist ja vimma. Siis hakkavad partnerid üksteisele süüdistusi näkku heitma ning kumbki näeb ennast teise mõistmatu käitumise ohvrina.
Üks suhtluse kohta kehtiv hea üldreegel on selline: ära kunagi eelda, et sa tead rääkijast paremini, mida ta öelda tahab! Kui kahtled, palu täpsustust või selgitust.
Hea verbaalne suhtlus. See on midagi niisugust, milles meil kõigil tuleb aeg-ajalt ette vääratusi, kuid hea verbaalne suhtlus on inimestevahelise suhtlemise alus ning ilma selleta elaksime me väga segadusseajavas maailmas. On olemas mõned lihtsad reeglid, mida paarisuhtes olevad partnerid peaksid omavahel suheldes järgima. Panen need siia kirja.
1. Ole napisõnaline ja lihtne. Parem on kasutada lühemaid lauseid ning teha jutus pause, et teine saaks öeldule vastata. Kui jutuga edasi minna, kaasates ka muid teemasid, läheb esialgne seisukoht kaotsi. Siis vastab partner ainult viimati kuuldule ning reageerib üsna tõenäoliselt pigem vaieldavale ja provokatiivsele mõtteavaldusele, sest tunneb sundust vastata vaid sellele, mida on tarvis ümber lükata, mitte aga rahumeelsele või vaidlustamist mittevajavale seisukohale.
2. Tee jutus sageli pause. See annab teisele võimaluse öeldule vastata ja seda kommenteerida. Mõne paari puhul võib juhtuda, et rääkija ei tahagi kuulda, mis teisel öelda on: monoloog on küll hea kaitsestrateegia, kuid ei edenda partnerite lähedast suhet. Hea suhtlus hõlmab harilikult ka vastamisvõimalust.
3. Ole positiivne. On suur vahe, kas öelda: „Sa õõnestad minu seisukohti pidevalt“ (negatiivne ja kritiseeriv) või „Mulle meeldiks, kui sa mind rohkem toetaksid, isegi kui sa alati minuga nõus ei ole“ (abipalve). Kaks fraasi kajastavad üht ja sama olukorda, kuid esimene kutsub vaidlema ja end kaitsma, jättes positiivsele vastusele vähe ruumi, teine aga annab võimaluse palve täitmiseks. Negatiivne versioon on tõenäoliselt sama tõene kui positiivne, kuid toob arvatavasti kaasa pika vaidluse, mille käigus lahendust ei leita; positiivne versioon aga võib välja viia teatud edasiliikumiseni ja lahenduse leidmiseni.
4. Lõpeta jutt alati positiivselt, isegi kui oled varem öelnud midagi negatiivset. See väldib fenomeni, mida me nimetame „sabast hammustamiseks“: keegi on öelnud midagi positiivset ja jätkab seejärel negatiivse kriitikaga. See viib peaaegu alati välja vaidluseni, sest kuulaja reageerib sõnumi viimati kuuldud (negatiivsele) osale. Trikk seisneb selles, et sabast hammustav märkus tuleb ümber pöörata sõnumiks, mis lõpeb positiivselt. Seega, selle asemel, et öelda: „Sa pingutad praegu küll, aga sinuga on juba tükk aega olnud raske suhelda“ (sabast hammustamine) võiks kosta hoopis: „Sinuga on tükk aega olnud raske suhelda, aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad“ (positiivne lõpp). Mõtteavaldust saaks veelgi lihvida, alustades mina-seisukohaga: „Ma olen tükk aega tundnud, et sinuga on raske suhelda, aga aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad.“ .
5.
