samal ajal kui su ema ka autos oli.“ Esimene versioon viiks lahkarvamuseni, näiteks: „Ei, sugugi mitte, sa lihtsalt kujutad seda ette“, või „Mis sa sellega öelda tahad, ma suhtun sinusse lugupidavalt“. Teine seisukoht aga annab partnerile vähemalt võimaluse toimunu üle järele mõelda ja püüda järgmine kord sama olukorra tekkides end paremini väljendada.
6. Selle asemel, et kurta minevikus toimunud asjade üle, soovita viise, kuidas tulevikus teistmoodi käituda. Ette pandud alternatiiv on alati aktsepteeritavam kui rahulolematus, mis jätab probleemile lahenduse otsimise puhtalt kuulaja õlgadele. Kuulaja saab alati soovitusega nõustuda või valida vastuettepaneku tegemise, pelk minevikuprobleemidele osutamine aga toob sageli kaasa kaitsva reaktsiooni või eitamise, mille tagajärjeks võib olla surnud seis, kus kumbki partner hoiab kinni seisukohast, et temal on õigus.
7. Kui sa ei suuda minevikuteemalisi vestlusi vältida, anna partnerile teada, et see ei kesta väga kaua. Näiteks võiks jutuajamisele seada ajalise piiri ja panna kella helisema, et mõlemad teaksid, millal on aeg ebameeldiv jutuajamine lõpetada (vt 5. peatükk).
8. Püsi teema juures ja ära kandu muudesse valdkondadesse. Sageli tekib kiusatus viia vestlus ka muudele erimeelsusi sisaldavatele teemadele. See on peaaegu alati kasutu ning muudab konflikti lahendamise harilikult raskemaks, sest vestlus väljub kontrolli alt ja suundub teistele, hetkeprobleemi mittepuutuvatele küsimustele. Kui teema kohta midagi kasulikku enam öelda ei ole, peaks paar sellest rääkimise lõpetama ja kas teemat muutma või lihtsalt veidi aega omaette olema, kuni meel rahuneb.
9. Oma partnerist rääkides püüa mitte tegeleda „mõtetelugemisega“. Palju parem on temalt otse küsida, mida ta ühest või teisest asjast arvab, mitte talle öelda, mida ta sinu arvates mõtleb. Kahtlemata on niisugune teguviis üsna ahvatlev, kuid kui sul ei ole õigus, ärritab see partnerit, ning kui sul ongi õigus, asetab see sind võimupositsioonile, kus sul oleks õigupoolest otstarbekam mitte olla.
10. Püüa alustada kõiki mõtteavaldusi pigem mina- kui sinavormis. See pole alati lihtne, seega annan ma 5. peatükis selle kohta täpsemat nõu. Siin on aga võtmereegel, mida selles staadiumis tuleks meeles pidada: kui alustad sõnavõttu minavormis, ei saa partner öelda, et sa räägid rumalusi või sul pole õigust talle selliseid asju öelda.
Läbirääkimised (vt ka 5. peatükk)
Läbirääkimiste pidamine sarnaneb harilikule suhtlemisele, kuid viib seda protsessi sammukese võrra edasi. Kui soovid mõnda probleemset asjaolu muuta, võiksid proovida esitada oma soovi nii, et partner saaks seda ellu viia. Lihtne kurtmine võib probleemi lahendamiseks küll piisav olla, kuid võib kaasa tuua teise poole enesekaitse või vastukaebused. Palju konstruktiivsem on väljendada oma rahulolematust positiivsel moel, palve vormis.
Näiteks, kui naine soovib, et mees ei jätaks enam oma sokke magamistoa põrandale vedelema, ei peaks ta esitama nõudmist, et mees sokkide laokile jätmise lõpetaks, vaid soovitama talle panna need mustapesukasti või pesumasinasse (positiivne palve). Kui võimalik, võiks sellele järgneda pakkumine teha omakorda midagi tema heaks, midagi, mis mehele meelepärane on.
Nõudmised peavad olema positiivsed, spetsiifilised, tulevikku projekteeritud, korratavad ja praktilised. Selle teemaga tegeleme põhjalikumalt 5. peatükis, kuid praegu räägin ühest või kahest näitest nõudmiste kohta, mis on tulemuslikud ja mis mitte. Teostamatu nõudmine võib olla näiteks kuluka puhkuse veetmine välismaal, sest see maksab raha ja seda ei saa kuigi hõlpsasti korrata. Teine halb nõudmine on öelda partnerile, et too joomise lõpetaks, sest palve on negatiivne. Parem oleks taotleda alkoholitarvitamise vähendamist või teha ettepanek senise asjakorralduse muutmiseks – näiteks tarvitada alkoholi ainult teatud nädalapäevadel.
Seda tüüpi teraapia, mis hõlmab läbirääkimisi, on üks, mille kohta on viimase ligikaudu kahekümne aasta jooksul korraldatud kõige rohkem uurimusi, ning see on end pidevalt tõestanud tõhusa ja samal ajal üsna hõlpsasti teostatavana. See annab häid tulemusi igasuguste inimeste puhul, olgu nende taust milline tahes.
Piirid
Meil tuleb elus pidevalt otsustada, kuhu tõmmata enda ja teiste vaheline piir. Kui lähedale uus sõber sulle pääseb? Kui palju oma isiklikust elust sa temaga jagad? Kui palju sa lased tal aimata oma meeleolu, kui oled endast väljas või masendunud? Kas sa kutsud ta oma koju? Kas laenad talle raha?
Kõik need näited kuuluvad teemasse, mis püstitab küsimuse: kuhu sa uues suhtes piirid tõmbad. Kuid samad küsimused piiride kohta kehtivad ka pikaajalises suhtes. Kui palju sa räägid partnerile oma võlgnevustest? Kas ütled talle, kui sulle hakkab meeldima keegi teine? Kas sa lased tal teada tõsiasja, et põed rasket haigust?
Piirid eksisteerivad mitte ainult inimeste, vaid ka paaride ja muu maailma vahel. Paar peab looma mõlemale partnerile mugava elukorralduse, otsustades, millised asjad jäävad vaid nende kahe teada ja millest võib ka teistega rääkida. Sageli on värsketel partneritel raskusi otsustamisega, kui palju nad oma suhtest teistele inimestele (perele ja sõpradele) rääkida võiksid. Näiteks, kui paar kogeb laste kasvatamisel raskusi, sest nood käituvad halvasti, kas oleks õige jagada oma muret naabrinaisega? See, mida paar otsustab omavahele jätta, võib olla üksikasjalikult läbi arutatud, kuid võib olla ilmne ka spetsiaalselt jutuks võtmata.
Neid küsimusi vaatleme lähemalt raamatu edasistes peatükkides.
Lähedus, distants, domineerimine ja alistumine
Lähedus ja intiimsus
Lähedus ja distants on näited selle kohta, millisel viisil inimesed eneste vahel piire säilitavad. Paar võib tunda lähedust mitmel eri moel – seksuaalne lähedus, ideede ja plaanide jagamine, emotsionaalne lähedus ja mitteseksuaalne kehaline lähedus.
• Seksuaalset lähedust käsitlen ma üksikasjalikumalt järgmises peatükis, seega ma siinkohal sellel pikemalt ei peatu.
• Plaanide ja ideede jagamine on asi, millele ma olen andnud nime „tegevuslik lähedus“. See tähendab ühtse meeskonnana toimimist, nii et mõlemad partnerid teavad enam-vähem kogu aeg, kus teine parajasti viibib ja millega tegeleb. Partnerid helistavad teineteisele aeg-ajalt või kasutavad sidepidamiseks Internetti. Paarisuhetes, kus eksisteerib armukadedus, kurdab üks partner sageli, et ei tea, kus teine on või kellega suhtleb – sellisel juhul on tegemist teise inimese ruumi tungimise ja tegevusliku läheduse idee väärtarvitamisega. Mõne paari suhtes ei ole tegevuslikku lähedust kuigi palju ja partnerid elavad eraldi elu, välja arvatud siis, kui nad on koos (näiteks nädalalõppudel või puhkusel).
• Emotsionaalne lähedus seostub oma tunnete jagamisega ning võib öelda, et naised on selleks kaugelt rohkem valmis kui mehed. John Gray populaarne raamat ütleb, et mehed ja naised on eri planeetidelt, mida ta nimetab Marsiks ja Veenuseks (vt 3. peatükk). Iga heteroseksuaalse paari puhul tuleb ette konflikte teemal, kui suur peaks olema emotsionaalne lähedus, ja üks partner (sageli naine) võib väljendada mõningat pahameelt, sest soovib paarisuhtes seda rohkem kogeda.
• Kehaline lähedus tähendab teineteise puudutamist aseksuaalsel moel. Hästituntud märk lähedasest suhtest (näiteks kui paar pole avalikult teada andnud, et nad on „meie“) on see, kui üks partner nopib teise rõivastelt ära mingi ebeme. Muud kehalise läheduse vormid on lähestikku istumine või oma säärte asetamine üle partneri põlve, samuti valmisolek teha talle seljamassaaži. Kehalise läheduse puudujääk võib sarnaselt silmsideme puudumisele olla paari tuleviku seisukohast pahaendeline märk.
Lähedus ei tähenda tingimata nõrku piire ning lähedane on võimalik olla ükskõik millisel neljast ülalmainitud tasandist, säilitades isiklikud piirid sellegipoolest puutumatuna. Rohkem
