style="font-size:15px;"> • Kultuuritausta ja partnerite lapsepõlveperekonna mõju on harilikult üsna tugev.
• On olemas teatud tegurid, mis tagavad suhtele suurema stabiilsuse, ning tegurid, mis suurendavad lahkuminekuriski (vt tegurite loendeid).
• Igas paarisuhtes on vajadus sallivuse ja läbrääkimiste järele.
• Paarid peaksid oma ootustes olema realistlikud, eriti pärast suhte varaste faaside läbimist.
• Lahutus võib partnerite tervisele ja heaolule negatiivselt mõjuda, kuid mõnikord vabastab see paari talumatust stressist.
2
Paarisuhte mõistmine: teooriad
Sissejuhatus
Paariteraapiaalased teooriad toetuvad peamiselt kolmele alusele – käitumuslikule, süsteemsele ja psühhodünaamilisele teooriale. Kõik need inimeste vastastikmõju käsitlevad teooriad püüavad mõista ühte ja sama fenomeni, kuid erinevad üksteisest olulisel määral. Pealiskaudsel vaatlemisel võiks arvata, et need ei haaku ju üksteisega põrmugi, kuid kui taibata, et nende lähtepunktid ongi erinevad, ei põhjusta see suuremat probleemi. Alustan seda peatükki nende kolme teooria peamiste erinevuste väljatoomisega ning räägin seejärel igast teooriast lähemalt.
Käitumusliku orientatsiooniga terapeudid vaatlevad inimest väljastpoolt. Nad alustavad inimesega tegelemist seisukohalt, et ainus käitumisviis, mis väärib uurimist, on see, mida saab jälgida ja arvuliselt määratleda. Seda meetodit viljelevad terapeudid on kõige rohkem rahul siis, kui suudavad oma vaatlusobjektide käitumist prognoosida: näiteks kui puuris olev tuvi aktiveerib nokalöökide abil toidurenni või rott läbib labürindi. Tulemused, mida käitumisterapeudid niisugustest eksperimentidest on saanud, väärivad esiletõstmist nii inimeste kui ka loomadega tehtud katsetes ja õpetavad meile motivatsioonipsühholoogiast ja korduvast käitumisest väga palju. Käitumuslikud meetodid on osutunud äärmiselt edukaks loomade dresseerimisel (näiteks tsirkuseloomad) ning aidanud ka lapsevanematel oma laste problemaatilist käitumist tõhusalt vähendada.
Lahtimõtestatud käitumuslikust baasist lähtudes on välja töötatud ka kognitiivne käitumisteraapia, mis üritab veelgi rohkem inimese sisse vaadata. See vaatleb, kuidas negatiivsed mõttemudelid võivad mõjutada meie enesehinnangut ja suutlikkust elu ja selle probleemidega toime tulla, ning õpetab, kuidas asendada need positiivsete mõttemudelitega.
Süsteemiteoreetikud vaatlevad inimeste vastastikust toimimist samuti väljastpoolt, kuid on rohkem huvitatud paaride vahel ja peredes pidevalt toimuvatest järjestikustest käitumistest. Nad jälgivad inimsuhteid ja moodustavad neist mõttes teatud „tantsuseeriad“, kus pereliikmed õpivad sammud ära ja kordavad tantse, mis perekonda koos hoiavad. Näiteks võib mõnes peres olla ilmseks juhiks küll pereisa, kuid lapsed suhtlevad palju rohkem emaga ning tegelikult on just emal laste käitumise üle suurem kontroll. Selle abil ta võib isa positsiooni toetada või tema autoriteeti hoopis õõnestada. Süsteemiteoreetikute ideede toetamiseks on korraldatud hoopis vähem uurimusi ja eksperimente kui käitumisterapeutide puhul, ometi on terve mõistuse test üks neist, mille nad läbivad üsna hõlpsasti ning enamus nende teooriaid on ühtlasi nii mõistetavad kui ka veenvad.
Psühhoanalüütikud ja teised psühhodünaamilist meetodit kasutavad spetsialistid näevad elu ja suhteid täiesti teisiti. Freudi teedrajavale tööle tuginedes peavad nad inimtegevuse keskseks vedruks alateadlikke impulsse, käitumist aga nende impulsside tagajärjeks. Nad kasutavad meid kõiki kimbutavate survete ja konfliktide mõistmiseks introspektsiooni ehk sisemist enesevaatlust ning erinevaid tõlgendusi. Probleemide tekkekohana nähakse inimese „alateadlikku mina“ ja psühhoanalüütilise teraapia eesmärk ongi tuua need alateadlikud konfliktid teadvuse tasandile. Psühhoanalüütikute panus paariteraapiasse seisneb selles, et nad käsitlevad suhtepartnerite vastastiktoimet kui alateadlike sideseansside jada, mis määratlevad esmalt teineteise vastu tuntava külgetõmbe tugevuse, hiljem aga viivad ka paarisuhtes tekkivate konfliktideni. Kuigi psühhoanalüütilist vaatenurka peetakse märkimisväärselt paikapidavaks, ei ole nende teooriate toetamiseks saadud kuigi palju katsepõhiseid kinnitusi. Psühhoanalüüsi tehnika nõuab pikaajalist ravi ja seetõttu ei sobi see lühiajaliseks paariteraapiaks nii hästi kui minu viljeletav teraapiavorm, ning see ei hõlma neid teeise-meetodeid, mida ma selles raamatus soovitan.
Kas need kolm teoreetilist seisukohta on kokkusobimatud?
Võib väita, et need kolm teoreetilist lähenemisviisi ei sobi omavahel kokku. Seda väidet toetavad argumendid võiksid olla näiteks järgmised: „Kui käitumine on ainus, mis loeb, miks siis vaevata end alateadvuse uurimisega? Teisalt kui alateadvus on ainus oluline asi, mida arvestada, raiskavad ju käitumusliku orientatsiooniga terapeudid lihtsalt aega. Kui kõige olulisem tegur on partnerite vastastiktoime, siis mis tähtsust on sellel, mida üksikisik teeb või tunneb?“ Mina usun siiski, et erinevate eesmärkide taotlemiseks saab kasutada erinevaid teooriaid. Alloleval joonisel on näha, kuidas kõik kolm lähenemisviisi partnerite vastastiktoime erinevatel tasanditel asjasse sekkuvad, mistõttu võib neid vaadelda üksteist täiendavatena. Näiteks võib terapeut aidata partneritel käituda teineteise suhtes teistmoodi (käitumuslik tasand) ning selle tulemusena võivad nad jõuda paremale positsioonile ka oma sisemiste konfliktide mõistmiseks (psühhoanalüütiline tasand). Teise võimalusena võib paar, kes näeb oma konflikte uue vaatenurga alt (psühhoanalüütiliselt), olla suuteline neist tegelikus käitumises (käitumuslikult) üle saama. Kui partnerite teineteise kohtlemise viis muutub (süsteemne), siis muutuvad selle tulemusena tõenäoliselt ka nii nende käitumine kui teineteisele suunatud tunded (käitumuslik ja psühhoanalüütiline).
Joonis: paarisuhet mõjutav käitumuslik, süsteemne ja psühhoanalüütiline vastastiktoime
Teooriate rakendamine suhteteraapias
Praktikas olen ma kliiniliste eksperimentide käigus leidnud, et parim lähenemisviiside kombinatsioon on see, mille mu töörühm ja mina oleme nimetanud käitumuslikuks-süsteemseks lähenemisviisiks. Selles kasutatakse ära vägagi praktilised ideed, mis pärinevad nii käitumusliku orientatsiooniga terapeutidelt (suhtlus ja läbirääkimised), kognitiivsetelt terapeutidelt (positiivne mõtlemine) kui ka veidi keerukamate mõtetega süsteemiteoreetikutelt (piirid, liidud, lähedus ja distants), luues jõulise töömeetodi, mis lahendab paljud paarisuhetes eksisteerivad probleemid. Erinevalt psühhoanalüütilisest mudelist on niisugust meetodit võimalik kasutada ka tee-ise-põhimõttel ning see ongi peamine selles raamatus käsitletud tüüpmeetod. Selle peatüki lõpus kirjeldan ma meelespidamiseks loetletud asjade hulgas ka erinevaid viise, kuidas neid teooriaid saab tööle rakendada paarisuhetes olevate probleemide lahendamiseks.
Käitumuslikud ja kognitiiv-käitumuslikud ideed
Enamiku käitumusliku paariteraapia meetodite taga olev peaidee seisneb selles, et parim viis inimeste motiveerimiseks on tunnustus, mitte aga karistus ega veenmine. Kui paar on konfliktis, nimetab kumbki partner kahtlemata arvukalt asju, mida teine valesti teeb, ning sageli võtab see lausa loengu vormi. „Ma olen temaga rääkinud ja rääkinud“ on fraas, mida kõik paariterapeudid korduvalt kuulevad.
• Tegevust, mida tunnustatakse, korratakse sagedamini.
• Tegevust, mida eiratakse (summutatakse), ei kalduta kordama.
• Tegevus, mille eest karistatakse, katkestatakse, kuid seda võidakse prognoosimatult nii korrata kui ka mitte korrata.
Käitumuslik lähenemisviis
