sünnipäevaga, kus sellest saab mu esimene seaduslikult teel sõitev auto. Ainus mure oli, et ma pidin sellele tegema ametliku tehnilise ülevaatuse, nii et see teekõlblikuks arvataks, ning selleks tuli Cortina kuidagi autoremonditöökotta toimetada. See tähendas, et pidin enda kõrvale leidma täiskasvanud autojuhi.
Ma seletasin härra Quibellile, et kõige parem moodus selleks on, kui ta oleks nii kena ja veedaks mõne laupäeva pärastlõuna, sõidutades mind mõnda autoremonditöökotta (tema armastatud Sloughis). Päev varem oli mul õnnestunud püüda maja kriketimeeskonna koosseisus üks pikeeriv pall, seega olin ma härra Quibelli juures heas kirjas ja ta andis järele.
Paraku niipea, kui me olime jõudnud Sloughi serva, hakkas mootor suitsema – suurepärane. Peagi pidi härra Quibell lülitama kojamehed täisvõimsusele, et need lehvikuna kapoti alt tõusvat suitsu laiali ajaksid.
Selleks ajaks, kui me garaaži jõudsime, oli mootor tulipunane ja polnud mingi ime, et mu auto tehnilist ülevaatust ei läbinud – rohkematel põhjustel, kui ükski teine auto, mida see remonditöökoda pika aja jooksul näinud oli, ütlesid nad mulle.
Tuli alustada algusest, kuid see lugu näitab suurepäraselt, milline lahke isakuju oli härra Quibell kõigi jaoks, kes tema hoole alla anti – eriti neile poistele, kes tõesti üritasid, mis tahes alal see ka toimus. Ja mina olen alati olnud eelkõige üritaja.
Ma ei ole alati saavutanud edu ja mul ei ole alati olnud suurt annet, kuid ma olen andunud oma ettevõtmistele suure innuga – ja see tähendab paljut. Tegelikult on isa mulle alati öelnud, et kui ma suudan olla kõige innukam isik, keda ma tean, läheb mul hästi.
Ma ei ole seda kunagi unustanud. Ja tal oli õigus.
Ma pean silmas seda, et kõigile meeldib ju töötada koos innukate inimestega.
23. PEATÜKK
Kaks viimast lugu kooliajast.
Esimene on seotud mu kõige esimese mägironimisekspeditsiooniga Snowdoni mäele, Walesi kõrgeimale tipule, ja teine, kuidas ma sain oma esimese tüdruksõbra. (Olgu, kui ma räägin tüdruksõbrast, tähendab see, et ma olen teda suudelnud rohkem kui korra ja me veetsime koos rohkem kui nädala.)
Kuid kõigepealt Snowdoni ekspeditsioon.
Nagu kavandatud, toimus ekspeditsioon talvel, Watty, üks mu parimaid kooliaegseid semusid, ja mina olime kaks kuud olnud erutatud ja teinud ettevalmistusi. Kui reis lõpuks tegelikult kätte jõudis, olid meie seljakotid nii rasked, et me suutsime neid vaevalt tõsta.
Esimene õppetund: paki kergelt, kui sa just ei taha kõik päevad ja ööd mägedes raskuse all küürutada.
Selleks ajaks, kui me reede õhtul Snowdonia rahvusparki jõudsime, oli juba pime öö ja me suundusime oma noore kehalise kasvatuse õpetaja saatel otse uttu. Nagu Walesile tõeliselt kohane, hakkas peagi sadama.
Kui me jõudsime poolel teel mäetippu väikese järve äärde paika, kus me kavatsesime laagri üles lüüa, oli kesköö möödas ja sadas päris tugevasti.
Me kõik olime väsinud (naeruväärselt ülekaaluliste seljakottide tassimisest) ja panime telgid üles nii kiiresti, kui suutsime. Need olid vanamoodsad A-raamiga telgid, mis olid oma robustsusega Walesi talvetuultes tundmatud, ja otse loomulikult juhtus kella kolmeks hommikul möödapääsmatu.
Prõks.
Üks A-raami pulk, mis toetas telgi tippu, murdus ja pool telki vajus meile kaela.
Hmm, mõtlesin ma.
Kuid nii mina kui ka Watty olime liiga väsinud, et ronida välja esimest murdumist parandama, ning selle asemel lootsime pimesi, et see laheneb kuidagi iseenesest.
Õppetund kaks: telgid ei paranda ennast ise, kui väsinud sa ka ei ole ja kui väga sa ka ei sooviks, et nad seda teeks.
Möödapääsmatult murdus ka teine pulk ja enne, kui me arugi saime, lebasime vettinud lõuendilasu all, läbimärjad ja lõdisevad ning tõeliselt haletsusväärsed.
Viimane võtmetähtsusega õppetund, mille me tol ööl omandasime, oli, et kui läheb telkimiseks, siis tänasida toimetusi ei tohi homse varna visata ning korraliku laagri ettevalmistamiseks kulutatud aeg ei ole kunagi raisatud.
Järgmisel päeval jõudsime me Snowdoni tippu märgade ja külmunute, kuid reibastena. Minu parim mälestus on vanaisalt laenatud piibu süütamine ja selle suitsetamine Watti seltsis tormituule käes kivikuhila taga, kus meiega ühines ka kehalise kasvatuse õpetaja.
See on asi, mille ma õppisin mägede kohta ära juba noores eas: need on suurepärased võrdsustajad.
Minu jaoks oli õpetajaga piibu suitsetamine hindamatu elamus ja kindel näitaja, et mäed ja sidemed, mis sa inimestega metsikus looduses lood, on tähtsad asjad ja elus tasub neid otsida.
(Asja tegi veel erilisemaks tõsiasi, et tubaka oli Watty ise kodus valmistanud ja leotanud seda aroomi saavutamiseks õunamahlas. Sellesama õunamahla kääritasime hiljem siidriks ja Chipper, üks teine sell meie majast, pani pärastpoole sellest joogist kahekümne neljaks tunniks pildi tasku. Oih!)
Kui inimesed tänapäeval minult küsivad, mis mulle mägironimises meeldib, ei ole õige vastus adrenaliin või isiklik saavutus. Mäed tähendavad siduvaid ühiseid kogemusi, mida tavaelus on raske saavutada, need nõuavad, et sa annaksid endast kõik, need panevad su kõigest väest võitlema. Samuti ajendavad need inimesi end lõdvaks laskma, naerma südamest tobedate asjade üle ja olema võimelised istuma ja vaatama keskendunult päikeseloojangut või lõkketuld.
Sedasorti seltsimehelikkus loob inimeste vahele suurepärase sideme, ja kus ma olen leidnud sidemeid, olen ma alati avastanud ka tugevuse.
Nüüd igatahes teise loo juurde, kus teemaks on tüdrukud.
Või nende puudumine.
24. PEATÜKK
Vaatamata kõigile Etoni voorustele valitseb seal tõsine tüdrukutepõud. (Hästi, kui maha arvata köögitüdrukud, keda oodates lõime me õhtu õhtu järel katusel laagri üles.)
Kuid peale nende ja mõne juhusliku õpetajatütre valitses seal tühjus. (Rääkides kelmikatest tütardest, olin ma meeletult kiindunud kaunisse Lelasse, kes oli mu klarnetiõpetaja tütar. Aga lõpuks abiellus ta mu hea Etoni sõbra Tom Amiesiga – ja kõik olid väga kadedad. Suurepärane paar. Igatahes oleme teemast kõrvale kaldunud.)
Nagu ma ütlesin, kui köögitüdrukud ja õpetajatütred maha arvata, valitses Etonis tüdrukutepõud.
Kõik me saatsime kirju arvukatele neidudele, keda vaevu tundsime või olime ehk korra kohanud, kuid kui olla aus, oli see kõik ei-kunagi-ei-iial-maa.
Ma kohtasin üht üsna kena tüdrukut, kes, nagu ma avastasin, käis koolis üsna Etoni lähedal. (Hästi, umbes viiekümne kilomeetri kaugusel.)
Ma laenasin sõbralt väga vana ühekäigulise roostes jalgratta ja suundusin ühel pühapäeva pärastlõunal tütarlapsega kohtama. Mul läks tunde, et tema kool leida, ja jalgratas muutus järjest rohkem loguks, sellega polnud enam võimalik sõita mitte ainult juhtimise, vaid ka pedaalimise osas, sest roostes hammasrattad krigisesid ja murenesid.
Kuid lõpuks jõudsin ma higist nõretavana kooliväravasse.
Avastasin,
