oli mu esimene viga.
Ma kohtusin tütarlapsega, nagu olime varem kokku leppinud, ja me jalutasime mööda kena rada sealsete metsade vahele. Olin just julgust kogumas, et teha tähtis liigutus, kui kuulsin vilet, millele järgnes kusagil meie taga karjatus.
Kui ma ümber pöörasin, nägin ma meie poole jooksmas karjuvat nunna koos Saksa lambakoeraga.
Tüdruk vaatas mind, pilgus õud, ja anus, et jookseksin elu eest – mida ma õigel ajal ka tegin. Mul õnnestus põgeneda ja sõita maha järgmine jalgrattamaraton tagasi kooli, mõeldes omaette: nipsakas Nora, see tüdrukute-värk tundub olevat keerulisem, kui ma algul arvasin.
Kuid ma jäin ellu.
Üks hea viis tüdrukutega kohtumiseks oli liitumine Etoni maasikakriketi klubiga, mis oli kooli meeskond nende tarvis, keda peeti kriketis üsna heaks, kuid kes ei viitsinud seda liiga tõsiselt võtta.
Teiste koolidega mängimise asemel oli see mõeldud pigem kohalike klubidega kohtumiseks. See tähendas üldiselt pubimeeskondi ja nende naistoetajaid ning peamine eesmärk oli pakkuda head meelelahutust, mille tegi veel paremaks see, et meil olid ereroosad sviitrid ja seda kõike peeti parajaks naljaks.
See oli meeskond minusuguste jaoks ja ma panin end kohe kirja.
Meil oli tavaks, et esimene meeskonnaliige, kes löögile läheb, peab ära jooma teatava koguse alkoholi, mille meeskond on kerjanud, laenanud või varastanud teel võistlusele.
Sellel konkreetsel matšil olin mina esimene ja kellegi kriketikotist ilmus välja ülisuur siidripurk. Jõin selle tühjaks, läksin kohale, asusin joonele ja seadsin end tasakaalu.
Päeva esimene pall tuli välguna alla ning ma võtsin mehiselt hoogu ja lõin vägeva kuuese. Suurepärane, mõtlesin ma, tehkem seda nüüd veel kord.
Tuli järgmine pall ja järgmist vinget lööki üritades lõin ma täiesti mööda, pöördusin ringi ja kukkusin oma väravapostide otsa maandudes pikali. Väljas!
Paviljoni naastes märkasin ma väljakuservas istuvat voogavas suvekleidis tütarlast rüüpamas purgist kokakoolat ja mulle naeratamas. Kuna mu jalad ei olnud siidrist veel päris süldiks muutunud, siis nüüd see juhtus.
Me hakkasime vestlema ja ma sain teada, et ta nimi on Tatiana ning ta vend mängib vastasmeeskonnas. Ta pidas mu löömissaagat üsna lõbusaks.
Kõige tipuks oli ta kahekümneaastane ega käinud kloostrikoolis, vaid ühes Saksa ülikoolis.
Mul terendas järgmisel päeval algav vaba nädalavahetus ja kavatsesin sõita koos umbes kümne koolivennaga koju Wighti saarele. Küsisin Tatianalt jultunult, kas ta tahaks meiega kampa heita. (Ma surisesin adrenaliinist ja siidrist ega suutnud uskuda, et olin tõepoolest teda kutsuda julgenud.)
Ta võttis kutse vastu ja enne, kui ma mõistsin, mis toimub, olime me Wighti saarel minu juures kodus, mu vanemad olid ära, ja kõik mu sõbrad ja see kaunis tütarlaps, kes mingil teadmata põhjusel ei saanud minust kuidagi küll.
See oli tõepoolest väga uus ala.
Meil oli imeline nädalalõpp ja ma suudlesin Tatianat vahetpidamatult kolmkümmend kuus tundi ja ta jagas tervelt kaks ööd minuga ka voodit.
Uskumatu.
Kahetsusväärselt naasis ta seejärel oma Saksa ülikooli ja lool oli lõpp. Arvan, et ta lihtsalt liikus edasi.
Aga tõsi on, et selline õnn ei külasta poistekoolis väga sageli. Kui see juhtub, tuleb tänada õnnetähte.
25. PEATÜKK
Kui tüdrukud kõrvale jätta, siis teine asi, mille ma viimastel kooliaastatel enda jaoks avastasin, oli vaikne, kuid kindel ristiusk – ja see puudutas mind sügavalt, mul kujunes usuga sügav suhe ja see on minuga sealtpeale kaasas käinud.
Ma olen selle eest tänulik. See on andnud mulle tõelise eluankru ja olnud sealtpeale väga paljude seikluste puhul minu salaväeks.
See tuli mu juurde ühel koolipäeval väga lihtsalt, olin siis vaid kuueteistaastane.
Väikese lapsena olin ma alati pidanud usku loomulikuks. See pakkus mulle turvatunnet: kõhklematut ja isiklikku.
Kuid kui ma läksin kooli ja olin sunnitud ära istuma nii umbes üheksasada kuiva ladinaliturgilist kabeliteenistust, kuulates kirikumehi oma juttu stereotüüpselt maha vuristamas, leidsin lihtsalt, et kogu see usuasi on vale.
Võib-olla ei ole jumal mulle lähim ja isiklik, kuid ta on midagi märgatavalt rohkemat, kui pakub kabel … igav, kohut mõistev, tüütu ja asjakohatu.
Asja iroonia peitub selles, et kui kabel kõike seda oli, siis tõeline usk on midagi täpselt vastupidist. Mingil viisil ja sügavalt järele mõtlemata olin ma koos tüütuga visanud välja ka üleva. Kui kirik haises, siis ilmselt pidi seda tegema ka usk.
Heitsin kõrvale hindamatu, loomuliku, instinktiivse usu, mida ma väiksena tundsin, selle vast avastatud meelepette tõttu, et kuna ma olen nüüd suureks kasvanud, on aeg hakata ka uskuma täiskasvanu kombel.
Mida teab laps usust?
See oli jõudnud madalaimasse punkti kooliajal, kui äkki suri mu ristiisa Stephen. See sündmus raputas mu üles ja ärgitas tugevamini otsima, et taasleida see usk, mida ma kunagi tundsin.
Elu on selline. Mõnikord peab meid raputama, et istuksime maha ja mõtleksime järele, kes ja mis me tegelikult oleme.
Stephen oli mu isa maailma parim sõber. Minu jaoks oli ta nagu teine isa. Ta käis kõikidel meie perepidudel ja puhkustel ning veetis suviti peaaegu kõik nädalalõpud meiega Wighti saarel, kus käis minu ja isaga seilamas. Ta suri väga ootamatult ja mingi hoiatuseta Johannesburgis südamerabandusse.
Ma olin meeleheitel.
Mäletan, kuidas ma istusin koolis ühel õhtul üksinda puu otsas ja palusin oma elu kõige lihtsamat, kõige südamest tulevamat palvet.
„Palun, Jumal, tröösti mind.”
Ja löö või maha … ta tegi seda.
Sealtpeale olen ma püüdnud oma teekonnal kanda hoolt, et elu või kirikuõpetajad või kirik ei pääseks ajama liiga keeruliseks seda lihtsat usku, mille ma olen leidnud.
Mida rohkem ma ristiusku avastan, seda enam adun, et sisimas on see lihtne. (Millist kergendust on mulle hilisemas elus pakkunud tõsiasi, et on ka mõni suurepärane kogudus, kus valitsevad ausad ja armastavad sõprussuhted, mis aitavad mul kõige selle jamaga hakkama saada.)
Ristiusk tähendab minu jaoks eelkõige seda, et ma olen hoitud ja trööstitud, et mulle andestatakse, et mind toetatakse ja armastatakse – siiski kipub see sõnum paljude jaoks meie seast kaotsi minema ja me kaldume mäletama ainult usuhulle ja lõputuna näivate koolikogunemiste jumalat.
See ei ole kellegi viga, elu on lihtsalt selline. Meie asi on olla avatud ja vastuvõtlikud, et kuulda koputust oma südame uksel, kui see tuleb.
Iroonia on selles, et ma ei ole kunagi kohanud kedagi, kes ei tahaks olla armastatud või hoitud või saada andeks. Sellegipoolest näen arvukalt inimesi, kes vihkavad usku. Ja ma tunnen neile südamest kaasa.
Aga
