Ma olin sooritanud kõik harjutused ja kata’d ja nüüd oli kumite ehk musta vöö väljateenimise võitluse aeg.
Euroopa suurmeister Enoeda sensei oli tulnud kohtunikuks. Ma olin ühtaegu nii erutatud kui ka hirmunud – taas.
Võitlus algas.
Mu vastane (lähedal asuva kolledži ragbiäss) ja mina vahetasime lööke, plokkisime ja lõime vastu, kuid mingit tõelist läbimurret ei paistnud kusagilt.
Korraga tundsin, et olen nurka surutud ja alateadvusest või meeleheitest tulenevalt laskusin madalale, keerlesin ringi ja tabasin oma vastast käeseljaga vastu pead.
Ta langes.
Nüüd mõistan, et see polnud minu jaoks hea uudis.
See oli inetu teguviis ja näitas enesevalitsuse puudumist.
Kõige selle tipuks ma lihtsalt ei tahtnud oma vastast pikali lüüa. Kavatsesin võita kergpuute löökidega, mida antakse kiiresti ja tehnikaga, mis tabasid, kuid ei vigastanud vastast.
Seega tõmbusin ma kössi, vabandasin ja aitasin siis selle selli püsti.
Siis vaatasin ma Enoeda sensei poole, oodates halvakspanevat kulmukortsutust, kuid selle asemel jälgis ta mind heakskiitval ilmel. Sedalaadi ilmega, nagu lapsel, kes saab ootamatult kingi.
Ma arvan et võitlejale temas see meeldis ning tänu sellele sain ma läbi ja pälvisin musta vöö.
Ma ei ole kunagi tundnud end nii uhkena kui siis, kui sain lõpuks selle vöö pärast ülesronimist kollast, rohelist, oranži, violetset ja pruuni – nii nimetate seda teie – värvi vööredelist.
Ma olin teinud seda iseseisvalt ja rängal viisil – teed musta vööni ei saa osta.
Ma mäletan, kuidas meie võitluskunstide õpetaja ütles, et võitluskunstid ei seisne vöödes, vaid vaimus, ja ma nõustun temaga … kuid ma ei suutnud siiski sel esimesel musta vöö õhtul uinuda.
Ah jaa, kiusamine lõppes.
20. PEATÜKK
Etoni aja lõpuks oli minust saanud üks noorimaid teise astme musta vöö omanikke riigis, see on järk kõrgem, kui lihtsalt must vöö.
Olin hakanud treenima ka aikidot, mis meeldis mulle sellepärast, et see on rohkem pärsi-ja-heida-võitluskunst võrreldes karate füüsiliste löökidega. Karate füüsilisest küljest kasvasin ma välja juba teismelisena.
Pärast kooli sõjaväes veedetud aja jooksul lõpetasin ma iganädalased karatetreeningud peamiselt sel põhjusel, et olin sõjaväeõppustelt naastes alati liiga väsinud. Väljavaade saada taseme säilitamise nimel veel ühe elajaliku sessiooni osaliseks oleks olnud liiast.
Sealtpeale säilitasin ma oma võitluskunstitaset, harjutades selle asemel kas ninjutsu’t või aikidot, aga ka joogat nii sageli kui sain. Kõik need on vähem füüsilised kui karate, kuid kui omandada need kunstivormina, annavad need rohkem eluteekonna tunde. Ja sel teekonnal olen ma ikka veel üsna alguses.
Kuid see kõik algas udupasunast ja pühapäevaõhtustest karmidest kehalistest treeningutest.
Teine rääkimist vääriv kooliaegne karatelugu paljastab minu ihaluse kahtlase väärtusega kuulsuse järele, nimelt andsin massimõrvarile munadesse.
Nepali kroonprints Dipendra õppis Etonis samal ajal kui minagi ja talle meeldis samuti karate. Me harjutasime sageli koos ja saime üsna mitmel viisil headeks sõpradeks, vaatamata selle sõpruse mõnikord üsna tavatule iseloomule.
Temaga võitlemine nõudis sellegipoolest teatavat austust, kuna ta oli kuninglikust soost ja oma kodumaal pooljumal.
Lisaks sellele oli ta ka üsna metsiku iseloomuga ega olnud oma sügavmustade vurrude ja hobusesabasse seotud juustega mitte ainult minust vanem ja tugevam, vaid ka hirmutav võitleja. Seega tundsin, et pean andma endast kõik.
Ühel juhul lõppes tema kõhtu suunatud otselöök rikošetina tema kubemes.
Aih.
Kõik minu vabandused ei aidanud parandada tõsiasja, et ta ei suutnud nädal aega korralikult kõndida.
Umbes kümme aastat hiljem, juba tagasi oma kodumaal, läks ta täiesti hulluks kätte ja sattunud uimasti ja alkoholi mõju all mingi perekonnavaidluse pärast raevu, lasi maha peaaegu kogu lõunalauas istuva kuningliku perekonna.
See oli Nepali kuningriigi süngeim tund.
21. PEATÜKK
Karate andis mulle enda füüsiliseks arendamiseks suurepärase lähenemistee ja ma arenesin hoogsalt.
Ma tahtsin rohkemat.
Ma hakkasin jooksma, aga mitte lihtlabaselt. Ma täitsin seljakoti raskustega ja jooksin õhtuti, higist nõretades, pikki vahemaid. Ma sundisin end karmilt takka, mõnikord kuni oksendamiseni. Ma kompasin oma piire ja tundsin end tõeliselt elavana ainult nende servale jõudes. Ma ei olnud kunagi kiireim, tugevaim või parim ühelgi alal, kuid see vaid erutas mind.
Mul oli nälg end tagant sundida ja avastasin, et kui seda vaja on, võin kaevuda endasse väga sügavale. Ma ei teadnud tegelikult, kust või millest see nälg alguse sai, kuid mul oli see. Ma nimetasin seda tuleks.
Võib-olla tulenes see püüdest leida oma samasus selles uues suures maailmas. Võib-olla tulenes see noorusängist. Ma tõepoolest ei tea seda, kuid sain aru, et muutusin võimeliseks tegema asju, mida keegi teine koolis teha ei suutnud, ja ma tundsin end seepärast hästi.
Üks neid asju oli ronimine. Mitte lihtsalt ronimine. Arendasin endas välja himu ronida öösiti mööda kooli kõrgeimaid hooneid ja torne.
See meeldis mulle.
Tahtsin uurida kõiki kooli keelatud alasid ja paiku ning teadsin, et ma olen kiirem ja nobedam kui ükski turvamees, kes kolledži alal patrullis. Mäletan, kuidas ühel õhtul üritasin tõusta kooli raamatukogu kuplile, mis kummus tohutu klassitsistliku raamatukoguhoone kohal kolmekümne seitsme meetri kõrgusele.
Kuppel oli kaetud pliilehtedega, mis olid siledad nagu marmor, kuid klassikalise nõrga kohaga – mööda kuplikülge kulges piksevarda juhe.
Sir Ranulph Fiennes oli Etoni õpilasena maadelnud küsimusega, kuidas sellest kuplist üles ronida, ja vallutas selle lõpuks improviseeritud redeliga, mille valmistas arvukatest väikestest puusepaklambritest, mis ta „laenas” kooli puutöökojast.
Ma arvasin, et seda on võimalik teha ka ilma sedalaadi ronimisvahenditeta, kui vaid piksevarda juhe mu kaalu välja kannatab.
Esimese ülesmineku öö oli selge, taevas särasid tähed ja ma liikusin väledalt aiast aeda üle müüride, mööda jalgteid ja läbi puuharude, et jõuda hoone tagaküljele. Mul oli abiks üks sell, mu hea sõber Al.
Mööda katuseviile ja vihmaveetorusid jõudsime nelja ja poole meetri kaugusele raamatukogu katusest, kust algas kuppel. Kuid juba pääsemine raamatukogu katusele, mis oli oma kaheksateistkümne meetri kõrgusel, tõi kaasa esimese ronimise mööda klassitsistliku ilmega kitsast eenduvat simssi.
Seistes vihmaveetoru kitsal ülaotsal ja hoides seal ettevaatlikult tasakaalu, tuli tugevasti
