tunned ta ära,” vastasin mina. Taff nägi välja läbi ja lõhki sõjaväelane: lühike, masajas, tihedate juustega ja klassikaliste sõduri lenksuvurrudega.
Taff võttis isa kaasa ja me kohtusime Brecon Beaconsi jalamil. Mäed olid mähkunud ulguvasse tuulde. Jõudnud poolele teele esimesse tippu, märkasin ma pärast seda, kui me olime erutusega ületanud mäsleva jõe, mis tavaolukorras oli vaid nirisev ojake, et isa nina jookseb hullusti verd.
Ta nägi välja väga kahvatu ja väsinud, niisiis suundusime alla tagasi.
Me lasime paar päeva koos lusti nagu tavaliselt mägedes, kuid selleks ajaks, kui ta koju sai, süüdistas ema mind, et olen ta pooleldi ära tapnud, ja ütles, et edaspidi ei tule enam mingeid surmaretki.
Ma mõistsin, kust ta pärit on, kuid ta kaldus ühes pesuveega välja viskama ka last, ja tema eranditu keeld meie ühistele retkedele tähendas lihtsalt seda, et me jäime isaga ilma hulgast lõbusatest seiklustest, mida ta oleks tahtnud ette võtta.
Nüüd, kus isa pole enam meie hulgas, tunnen ma kurbust, et me ei kasutanud neid väärtuslikke aastaid kahekesi rohkem. Kuid elu on mõnikord selline.
Viimane tõeline seiklus, mis mul kasvueas isa seltsis oli, leidis aset siis, kui ma sain esimest korda suhu maitse eluohtlikust, tõelisest ellujäämisolukorrast – ja vaatamata ohule avastasin ma, et see meeldib mulle.
See viimane retk oli ilmselt samuti kuidagi seotud ema keeluga meil isaga kusagile loodusesse põgeneda. Sellegipoolest, nagu kõik suured seiklused algas see süütult.
14. PEATÜKK
Olime perepuhkusel ja külastasime Küprosel minu tädi ja onu. Onu Andrew oli sel ajal kõikide saarel viibivate Briti vägede ülem ja sellise tähtsa sõjaväetegelasena ta kindlasti pelgas meie linnasaabumist.
Pärast paari garnisoni urgu peidetuna veedetud päeva pani onu süütult ette, et võib-olla meeldiks meile retk mägedesse. Ta teadis juba ette vastust, mille me isaga talle anname. Meie olime poolt.
Tróodose mäed on väike ahelik lumiseid mäetippe saare keskel ja Küprosel teenivad sõdurid kasutavad neid suusatamiseks ja väljaõppeks. Seal on ka paar suusarada, kuid suurem jagu mägesid on talvel metsikud ja rikkumatud.
Teisisõnu on need seiklusküpsed.
Me laenasime isaga üleval mägedes asuvast garnisonist kaks paari sõjaväesuuski ja saapaid ning veetsime suurepärase pärastlõuna, lastes alla kahest märgistatud rajast. Kuid märgistatud rajad võivad osutuda üsna igavateks. Me vaatasime teineteisele otsa ja otsustasime sooritada kiire kõrvalehüppe suusarajast kaugemale.
Ma olin mänguhimuline üheteistaastane.
Me ei olnud jõudnud oma kõrvalehüppega veel väga kaugele puude vahele sügavasse lumme, kui ilm dramaatiliselt ja väga kiiresti hulluks muutus.
Mägi kattus uduga, nii et nähtavus kahanes peaaegu nullini. Me lõpetasime seiklemise ja võtsime suuna sinna, kus arvasime olevat suusaraja, kuid panime mööda ja mõistsime mõlemad üsna pea, et oleme eksinud. (Või saanud ajutise geograafilise väljakutse, nagu olime õppinud seda nimetama.)
Me tegime isaga vea, mida sellises olukorras teevad paljud, ja kündsime pimesi edasi lootuses, et kusagilt ilmub välja imeline maailm. Meil ei olnud mingit kaarti ega kompassi, ei toitu ega vett, ka mitte mobiiltelefoni (neid ei olnud veel isegi leiutatud) ja tõtt öelda ka mitte mingit väljavaadet õige rada leida.
Me olime õnnetuseohvrite täiuslikud kandidaadid.
Rühkimine sügavas lumes, kui sa oled noor, märg, väsinud ja külmetad, on raske. Ning minutid muutusid tundideks ja tunde aina kogunes.
Peagi läks pimedaks.
Me rühkisime edasi ja isa oli mures, seda võin ma öelda. Ta oli mägede mees, kuid ei olnud osanud ette näha, et me võime teha ka midagi muud peale paari kiire lihtsa suuskadega laskumise. Ta ei olnud seda aimanud. See oli lihtne viga ja ta tunnistas seda. Me jätkasime laskumist ning peagi olime sügavas metsas ja veel sügavamas lumes.
Siis jõudsime oru hargnemiskohta. Kas me peaksime minema vasakule või paremale? Isa otsustas minna vasakule. Minul oli väga tugev sisetunne, et õige oleks minna paremale. Isa käis peale vasaku suuna osas. Mina nõudsin paremale.
Seis oli tasavägine ja ta andis järele.
Kahesaja meetri pärast sattusime lumisele rajale ja hakkasime erutatult seda mööda minema. Pooleteise kilomeetri pärast jõudsime mägiteele ja kümne minuti pärast viipasime juba autot, mis sõitis pimeduses mäest üles. Me olime pääsenud ja mina väsinud.
Auto poetas meid kolmekümne minuti pärast garnisoni väravas maha. Selleks ajaks oli juba hiline öö, kuid mina pakatasin äkki tarmust ja erutusest.
Väsimus oli läinud. Isa teadis, et ma olin seal üleval teinud õige otsuse: kui me oleksime läinud vasakule, rühiksime ikka veel tundmatuses.
Ma tundsin uhkust.
Tõtt öelda oli see tõenäoliselt õnn, kuid ma omandasin sel õhtul järgmise hinnalise õppetunni: kuula vaikset häält enda sees. Intuitsioon on mõistuse müra.
Kui me rühkisime tagasi barakkide poole, märkasime, et argipäeva varaste hommikutundide kohta on väga palju liikumist. Peagi sai selgeks, miks.
Kõigepealt ilmus üks seersant, seejärel üks sõdur ja seejärel juhatati meid vanemohvitseride plokki.
Seal ootas mu onu, kes seisis täies univormis ning nägi välja väga väsinud ja tõsine. Ma naeratasin. Samuti ka isa. Hästi, ma olin erutatud. Me olime tüssanud aeglast, pikalevenivat külmumissurma, kui kahekesi mägedes ära eksisime. Me olime elus.
Meie innu jahutasid maha onu, brigaadikindrali surematud sõnad, ta ütles: „Ma ei naerataks, kui need ei oleks teie. Kogu sõjaväe mägipäästerühm on praegu mägedes teid otsimas, nii jalgsi kui ka otsingu- ja päästekopteriga. Ma loodan, et teil on väga hea vabandus.”
Loomulikult ei olnud meil öelda midagi peale selle, et olime olnud hooletud ja meil oli läinud hästi, kuid elu on vahetevahel selline. Ja fraas „Ma ei naerataks, kui need ei oleks teie” on jäänud Gryllside perekonnapärimusse.
15. PEATÜKK
Need on vaid mõni paljudest lõbusatest juhtumitest. Kui elu ei ole ainult lõbu ja see juhatab mu kenasti kooliaja juurde.
Noore poisina olin ma maailmale häbenematult avali ja seiklusenäljas, kuid igatsesin väga ka kodu ja armastust. See muutis mind sellele, mis järgnes, muret tekitavalt halvasti ettevalmistatuks.
Mu vanemad otsustasid, et noore inglise poisi jaoks on kõige õigem ja kohasem asi minna erainternaatkooli. Mina, kes ma olin kaheksa-aastane, pidasin seda täiesti hulluks mõtteks. Pean silmas, et olin saanud vaevalt nii suureks, et ise oma kingapaelu siduda.
Kuid mu mõlemale vanemale tundus, et see on minu jaoks parim, ja nii saatsid nad mu parimate kavatsustega ära elama ja magama kooli, mis oli kodunt kaugel, ja ma vihkasin seda.
Kui me tõmbasime lahti suured kooliväravad, nägin ma, kuidas isa näol voolavad alla pisarad. Ma sattusin segadusse, sest milline looduse või armastuse osa võis arvata, et see oli hea mõte. Minu sisetunne kindlasti mitte,
