ma teda igale poole kaasa.”
Minu elu algusaastatel suitsuses Londonis oli ainsaks päästvaks asjaoluks, et ma ühinesin kuueaastaselt skautidega ja see meeldis mulle.
Mulle meenub esimene skautidega veedetud päev, kus ma käisin ringi ja vaatasin kõiki neid suuri poisse korralikult triigitud särkides, mida katsid au- ja ametimärgid. Nende kõrval olin ma väike kõhnuke põnn ja ma tundsin end veel väiksemana, kui välja nägin. Kuid kui ma kuulsin skaudijuhi ülesannet küpsetada kõnniteel vorst ja kasutada seejuures ainult üht tikku, ma taipasin.
Üks tikk, üks vorst … hmm. Aga see ei põle ju küllalt kaua, mõtlesin ma.
Siis näidati mulle, kuidas kõigepealt süüdata tikuga lõke ja seejärel küpsetada vorst. See oli minu jaoks heureka-hetk. Kui neil skaudiõhtutel oleks kellelegi öeldud, et ühel päeval saab minust peaskaut ja maailma kahekümne kaheksa miljoni skaudi juht, oleksid nad tõenäoliselt end ribadeks naernud. Kuid selle, mis mul kasvus ja enesekindluses puudu jäi, korvasin ma alati tahte ja otsustavusega ning need omadused on ühtmoodi tähtsad nii skautluses kui ka elus hakkama saamiseks.
Niisiis leidsin ma skautluses eneseteostuse ja ka seltsimehelikkuse. See oli nagu perekond, kus ei ole tähtis, milline on sinu taust.
Kui sa oled skaut, oled sa skaut ja loeb vaid see.
Mulle see meeldis ja mu enesekindlus kasvas.
8. PEATÜKK
Mu vanemad ostsid peagi Wighti saarele väikese majakese ja viiendast kaheksanda eluaastani veetsin ma kooliaja Londonis, mida ma pelgasin, ja koolivaheajad saarel.
Isa töö võimaldas seda, sest parlamendiliikmena olid tal peaaegu koolivaheajapikkused puhkused ning kuna tema valimisringkond jäi parasjagu Londoni ja Wighti saare vahelisele teele, võis ta reedeti enne maale suundumist oma tööpiirkonnast läbi sõita. (Tõenäoliselt ei olnud see kõige eeskujulikum viis oma kohust täita, kuid nii palju, kui ma asjast aru sain, töötas see hästi.)
Mina tahtsin vaid pääseda saarele nii kiiresti, kui võimalik. Minu jaoks oli seal paradiis. Ema ja isa ehitasid meie väikest majakest aina suuremaks ning üritasid seda veidi avaramaks teha, ja peagi muutus see meie põhikoduks.
Elu saarel oli vaheldusrikas: metsikust, märjast ja tuulisest talvest kuni puhkelaagrit meenutavani suveni, kui Wight oli täis minuealisi noori, kellest paljud on tänini mu lähimad sõbrad.
Ma tundsin end esimest korda vabana, avastasin maailma ja sain olla mina ise.
Saare puhul oli teine tähtis asi see, et vanaisa Neville elas meie majast tühise neljasaja meetri kaugusel.
Ta oli üks suurepäraseimaid inimesi, keda iial tundnud olen, ja ma armastasin teda väga. Ta oli hell, lahke, tugev, ustav ja lõbujanuline, ja talle meeldisid suured šokolaaditahvlid (kuigi, kui talle mõnda pakuti, keeldus ta neist alati raevukalt). Aga kui sa olid lahkunud, kadusid need minutite jooksul.
Ta elas üheksakümne kolme aastaseks ja tegi iga päev usulise pühendumusega kehalisi harjutusi. Võis kuulda, kuidas ta oma magamistoas mõmiseb: „Kük-ki, varbad, sirutus, hinga.” Ta väitis, et see on hea tervise võti. (Ma ei ole kindel, kas šokolaad või võiga määritud röstleib kuulusid ka sellesse elukorraldusse, kuid elu tuleb kuidagi ära elada.)
Vanaisa Neville suri, kui ta istus meie tee otsas mere ääres pingil. Tunnen temast senini puudust: tema pikkadest harjaskulmudest, tema hiiglaslikest kätest ja kaisutustest, tema soojusest, tema palvetest, tema lugudest, kuid üle kõige sellest säravast näitest, kuidas elada ja kuidas surra.
Mu onu Andrew on Neville’i isiku kaunilt kokku võtnud:
„Neville jäi oma südames koolipoisiks, seetõttu sai ta noortega imeliselt läbi. Tema võtmesõnad olid julgustamine, innustamine ja armastus.
Ta oli Winston Churchilli matustel kohanäitaja ja liikus häirimatult kuninglikust soost isikute seas, tundis end mõnusalt igas seltskonnas. Ta järgis elus Kiplingi mõttetera: „Kui sa suudad kõneleda rahvahulkadega ja hoida alles oma vooruse, või kõndida kuningatega ning mitte kaotada sidet tavainimestega.”
Ta oli nii suurepärane sportlane kui ka täiuslik härrasmees. Ma ei ole kunagi kuulnud teda kellestki halvasti rääkimas. Ma ei ole näinud teda käitumas mittelahkel viisil. Ta oli igakülgselt suurepärane inimene.”
Minu saareelus oli tähtsal kohal ka vanaema Patsie: erakordse elukäiguga tähelepanuväärne emand.
Ta oli lahke ja soe, aga sellegipoolest habras. Kuid meie jaoks oli ta lihtsalt vanaema. Vanaks saades hakkas ta kergesti solvuma ja võitles depressiooniga. Võib-olla tulenes see süütundest tema truudusetuse pärast Neville’ile, kui ta noorem oli.
Vastumürgiks arendas ta välja kombe osta kalleid, kuid enamjaolt täiesti mõttetuid asju, olles ise veendunud, et need on suurepärased investeeringud.
Sealhulgas ostis vanaema uhkesti kaunistatud antiikse mustlasvankri ja küla lähedal asuva kala- ja krõbekartulipoe, kakssada meetrit meie kodust teed mööda edasi. Probleem seisnes selles, et ilma kohase hoolduseta vanker kõdunes ja pood muutus antiigi- ja vanakraamikaupluseks.
See oli loomulikult katastroof.
Lisagem veel, et pood vajas mehitamist (enamasti perekonnaliikmetega, sh Nigeliga, kes tukkus suurema aja kaupluse ees rannatoolis, ajaleht näo peal), ja viis su mõttele, et elu on ühtaegu kasutu ja tujukas. Kuid üle kõige pakkus see alati lõbu.
(Nigel oli vanaema armastusväärsest kaabakast teine abikaasa, kes oli omal ajal olnud väga edukas poliitik. Ta oli teise maailmasõja ajal pälvinud Sõjaristi ja jätkas hiljem vähemtähtsate ministriportfellidega. Sellegipoolest oli ta minu suhtes lahke ja õrn vanaisa-kuju, keda me kõik armastasime.)
Seega oli minu kodus kasvamise aeg alati sündmusterikas, kuigi samuti kaootiline. Kuid see oli mu vanemate jaoks iseloomulik – eriti ema jaoks, kes oli ja jääb isegi tema enda põrunud standardite kohaselt kaunikesti ebatavaliseks … maailma parimas mõttes.
Tegelikult kaldun ma oma perekonda kokkuvõtlikult iseloomustama lausega: „Perekonnad on nagu kompvekid – alati magusad ja mõne pähkliga5.”
Parem osa sellest tähendas, et me liikusime perekonnana lõputult ringi ja kohtusime kogu maailmast tulvavate huvitavate tegelastega, keda kõiki tõmbas ema poole – see oli lihtsalt elu osa. See ei sõltunud sellest, kas me peatusime vanas haagissuvilas, kui reisisime kuulama mõnd Ameerika motivatsioonikõnelejat, või aitasime ema tema uues äris, müües kannmiksereid ja veefiltreid.
Söögikorrad olid suvalistel öö- ja päevaaegadel, sealihakotletid võeti prügikastist välja surematute sõnadega: „Need on ju täiesti värsked.” (Kuigi isa oli need eelmisel päeval välja visanud, sest neid kattis hõbedane kirme.)
Näis, et ema peamine eesmärk oli sööta oma perekond nii paksuks kui võimalik. Tegelikult andis see mulle edaspidiseks eluks vastupidise tõuke ja tekitas kinnismõtte tervislikust elust. (Kuigi tõenäoliselt pean ma ema tänama oma raudse seedimise eest, mis on aastate jooksul aidanud mul filmida arvukaid ellujäämissaateid. Jumal kaitsku lisaks kõigele muule ka neid sealihakotlette.)
Kõik meie ümber kaldusid nägema ema ogaruses vaid selle lõbusat külge, kuid teiselt poolt oli see meie perekonna jaoks üsna kurnav. See tähendas, et sõltumata
Inglise keeles tähendab
