hoonest avanes avar vaade rannikule, kust selgel päeval paistsid mere taga kauged saared.
See oli ja on ikka veel maagiline paik.
Kuid mitte tol ööl.
Praami pardal vaatas Walter, kuidas Šoti rannik tuhmus nagu teras. Lameda kerega laev libises eesootava katsumuse lõugade vahele. Kuna ilm halvenes järjest, muutus väinaületus järjest rängemaks, kuni mõni miil enne sihtkohta Põhja-Iirimaal avastas Princess Victoria end keset kõige hullemat Iiri mere tormi, mida kunagi nähtud.
Esialgu pani praam sellele vastu, kuid nõrgad ahtriluugid ähvardasid katastroofiga.
Luukidest hakkas laeva aeglaselt vett voolama. Kuni merevesi sisse voolas ja lained hakkasid lööma üle vabaparda, hakkas laev kaotama manööverdamisvõimet ega suutnud enam edasi liikuda.
Võideldi leketega. Läbilaskvad ahtriluugid ja suutmatus vabaneda ülemäärasest veest on tormi puhul tappev kooslus.
Oli vaid aja küsimus, millal meri laevast võitu saab.
Kõikudes tuule ja lainete surve all küljelt küljele, hakkas Printsess Victoria sissetulvava vee mõjul peagi kreeni vajuma. Kapten käskis päästepaadid alla lasta. Üks pääsenu rääkis Ulsteri ülemkohtule, et oli kuulnud Walterit jagamas korraldusi: „Jätkake päästevestide jagamist naistele ja lastele!”
Tormi ja tuule möirgamise saatel juhatasid kapten ja tema meeskond paanikas reisijaid päästepaatidesse. Keegi ei teadnud, et naised ja lapsed lastakse alla vastu surmale.
Kui päästepaadid olid vees, jäid nende reisijad lõksu nn surnud mehe alasse, mis jääb terasest laevakere ja pealetungivate lainete valgevahuse vee vahele.
Tuule ja vihma käes oli see saatuslik koht. Päästepaadid paiskusid kreeni ja sattusid siis järjest murdlainete pitsitusse ega saanud kuidagi praami külje alt minema. Meeskond ei suutnud selle lainetuse ja tuulega edasi liikuda ja lõpuks läksid kõik päästepaadid üksteise järel kummuli.
Jaanuarikuise Iiri mere vees mõõdetakse ellujäämisaega minutites.
Torm oli peale jäämas ja kiirus, millega lained alust ründasid, kasvas järjest. Praam võitles loodusjõududega kaotatud võitlust ja nii kapten kui ka Walter teadsid seda.
Donaghadee päästepaat Sir Samuel Kelly sõitis mässavale merele välja laupäeval 1.40 pärast lõunat ja sel õnnestus jõuda kannatadasaanud praamini.
Võideldes tormilainetega ja tuulega, õnnestus neil 165 reisijast päästa vaid 35.
Esimese maailmasõja aegse lendurina oli Walter alati eelistanud reisida pigem õhutsi kui meritsi. Kui ta lendas Dakotaga3 üle Põhja-Iirimaa, küsis ta alati esiistet, heites nalja, et kui lennuk peaks alla kukkuma, tahab ta surra esimesena.
Kibeda irooniana ei tapnud teda lennuk, vaid meri.
Kõik, millega ta sai teisi aidata, oli tehtud, viimasedki abinõud olid ammendatud. Ühtki päästepaati ei olnud enam jäänud. Walter tõmbus vaikselt tagasi oma kajutisse ootama mere viimast lööki.
Tal ei tulnud kaua oodata, kuid see pidi tunduma igavikuna. Alistudes mäsleva vee survele, purunes Walteri kajuti aken tuhandeks killuks.
Mu vaarisa Walteri, Printsess Victoria kapteni ja 129 meeskonnaliiget ja reisijat neelas peagi mustav sügavik.
Kadunud.
Nad olid Ulsteri rannikust vaid paari miili kaugusel, Walteri ja Margareti majast Portavo neemel pidid nad peaaegu paistma.
Margaret ja tema perekond said elutoas lahele avaneva akna juures seistes vaid ärevalt oodata ja palvetada, vaadates, kuidas rannavalve signaalraketid valgustavad taevast ja kutsuvad Donaghadee päästelaeva meeskonda sündmuspaika.
Nende palvetele ei vastatud kunagi.
4. PEATÜKK
Donaghadee päästelaev läks uuesti merele pühapäeval hommikul kell 7 tormijärgsetes tontlikult vaiksetes oludes: nad leidsid purustatud laeva tükke ning tõstsid pardale üheteistkümne mehe, ühe naise ja ühe lapse surnukehad.
Ühtegi elavat hinge enam ei leitud ja kõik ülejäänud jäid merel kadunuks.
Sel samal päeval võttis šokis Margaret Danaghadee sadama kaiäärsel ette laipade tuvastamise õõvastava töö.
Tema armastatud meest ei leitud kunagi.
Margaret ei toibunud enam ja suri aasta jooksul murtud südame kätte.
Mälestusteenistusel Bangori kihelkonnakirikus osales üle tuhande inimese, Downi piiskop ütles oma pöördumises, et Walter Smiles suri nagu oli elanud: „Hea, vapper, isetu mees, kes järgis käsku: „nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu”.”4
Peaaegu sada aastat varem sel samal päeval oli Samuel Smiles kirjutanud oma eneseabiraamatu viimased leheküljed. Muu hulgas on seal liigutav lugu kangelaslikkusest näitena sellest, kuidas Victoria-aegne härrasmees peaks käituma. Minu vaarisa Walteri saatuses jõudis see äärmusesse.
Laev popsutas mööda Aafrika rannikut, pardal 427 meest ning 166 naist ja last.
Mehed olid peamiselt nekrutid, kes olid teenistuses olnud vaid lühikest aega.
Kell kaks hommikul, kui kõik all magasid, sõitis laev veealuse kalju otsa, mis lõhkus selle põhja, ja oli kohe selge, et alus hukkub.
Trummipõrin kutsus sõdurid ülatekile relvile ja mehed kogunesid nagu paraadile.
Läks liikvele sõnum „päästke naised ja lapsed” ja abitud olevused toodi alt üles, suuremalt jaolt riietamata, ja pandi vaikselt paatidesse.
Kui nad kõik olid laevaparda äärest eemaldunud, hüüdis aluse kapten mõtlikult: „Kõik need, kes ujuda oskavad, hüpaku üle parda ja ujugu paatide poole.”
Kuid kapten Wright, üks 91. šoti mägilaste rügemendist, ütles: „Ei, kui te seda teete, lähevad naistega paadid põhja.”
Nii seisid vaprad mehed liikumatult. Ükski süda ei värisenud, keegi ei tõrkunud oma kohust täitmast.
„Nende seas ei olnud sosinat ega nuttu,” ütles kapten Wright, ellujäänu, „kuni laev kadus viimaks vee alla.”
Au ja kuulsus vapratele ja julgetele!
Selliste meeste eeskuju ei sure iial, vaid elab igavesti nagu ka mälestus neist.
Kahtlemata pidi Walter noore mehena olema neid sõnu oma vanaisa raamatust lugenud.
Äärmuslik näide.
Tõepoolest, selliste meeste eeskuju ei sure iial, vaid elab igavesti nagu ka mälestus neist.
5. PEATÜKK
Sel ajal, kui Princess Victoria põhja läks, oli Margareti tütar, minu vanaema Patsie oma elu parimates aastates. Ajakirjandus lahkas tragöödiat reportaažides, mis pakatasid kangelaslikkusest ja
Propellerlennuki Douglas DC-3 hüüdnimi. (Tõlkija)
Fl 2:4.
