igatsesin ma veidikenegi rahulikku aega vanemate seltsis. Ilmselt just sel põhjusel käitusin ma koolis nii halvasti.
Mäletan, et hammustasin kord üht poissi nii kõvasti, et veri väljas, ja vaatasin siis, kuidas õpetajad helistasid isale ja kurtsid, et nad ei tea, mida minuga teha. Isa vastas, et tema teab, mida minuga teha, ja tuli kohe kooli. Ta asetas koolivõimla keskele tooli, seadis lapsed rätsepaistmes enda ümber ringis istuma ja nuhtles mind, kuni tagumik oli sinimust.
Järgmisel päeval õnnestus mul Londoni tänavarüsinas ema käest lahti rebida ja ma jooksin ära, kuid mõni tund hiljem sai politsei mu kätte. Usun, et ma tahtsin tähelepanu.
Pahanduste eest pani ema mu tavaliselt magamistuppa kinni, kuid muretses, et mul võib seal õhku väheks jääda, ja nii lasi ta puusepal ukse sisse õhuaugud puurida.
Öeldakse, et vajadus on kõikide leiutiste ema, ja peagi tuli mulle pähe, et võin riidepuu kõvera traadiga õhuaugu kaudu riivi lahti lükata ja põgeneda. See oli minu esimene retk kohanemise ja improviseerimise maailma ning see oskus on mind aastaid hästi teeninud.
Samal ajal arenes minus kirg kehalise tegevuse vastu. Ema viis mind iga nädal väikesesse lootustandvate võimlejate rühma, mida juhtis unustamatu härra Sturgess.
Tunnid toimusid Westminsteris kortermajade taga asuvas vanas tolmuses kahekohalises garaažis.
Härra Sturgessi treeningud paistsid silma erusõjaväelase raudse distsipliiniga. Meil kõigil olid põrandal oma täpp, mis märkis kohta, kus me pidime valvel seisma, oodates järgmist ülesannet. Ta nõudis meilt palju. Mulle tundus, et härra Sturgess oli unustanud, et me oleme vaid kuueaastased – kuid lastena see meile meeldis.
Me tundsime end erilistena.
Me võtsime ritta maast kahe meetri kõrgusel oleva metall-lati taha ja ütlesime siis üksteise järel: „Üles palun, härra Sturgess,” ning ta tõstis meid järgemööda üles ja jättis rippuma.
Reegel oli lihtne: me ei tohtinud küsida luba latist lahti lasta enne, kui kogu rivi oli üleval rippes nagu surnud faasanid jahisahvris. Ja isegi siis tuli paluda: „Paluks alla, härra Sturgess.” Kui sa olid nõrk ja lasid enneaegu lahti, saadeti sind häbistatult oma kohale tagasi.
Avastasin, et mulle meeldib rippuda, ja otsustasin uhkelt saada viimaseks, kes rippuma jääb. Ema ütles, et ta ei suutnud vaadata, kuidas mu väike kidur keha seal kõlgub, nägu punane ja kõverdunud pimedas otsustavuses pidada vastu kuni kibeda lõpuni.
Poisid lasid üksteise järel latist lahti ja ma oleksingi jäänud sinna rippuma, kuid härra Sturgess otsustas viimaks, et on aeg lõpetada.
Seejärel vudisin ma oma kohale tagasi, näol lai naeratus.
„Paluks alla, härra Sturgess” muutus meil perekondlikuks naljaks, kui oli vaja märkida mingit tugevat füüsilist pingutust, ranget distsipliini ja narruseni küündivat otsustavust. Kõik see tuli mulle hilisematel sõjaväeteenistuse päevadel kasuks.
Seega oli mu treeningukava päris hästi koostatud. Ronimine. Rippumine. Põgenemine.
See kõik meeldis mulle.
Ema ütleb senini, et kasvamise ajal näisin ma olevat otsustanud saada seguks Robin Hoodist, Harry Houdinist, Ristija Johannesest ja palgamõrtsukast.
Pean seda suureks meelituseks.
7. PEATÜKK
Lapsena oli mu lemmikaeg teisipäeviti pärast kooli, kui käisin vanaema Patsie korteris teed joomas ja jäin sinna ööbima.
Ma mäletan, kuidas seal lõhnas Silk Cuti sigarettide ning hautatud ubade ja kalapulkade järele, mida ta mulle tee kõrvale valmistas. Kuid ma armastasin seda. See oli ainus koht väljaspool kodu, kus ma ei tundnud kunagi koduigatsust.
Kui mu vanemad ära olid, saadeti mind sageli ööbima ühe vanaproua juurde, keda ma ei tundnud ja kes ei paistnud tundvat ka mind. (Ma arvan, et see oli mõni sõbralik naaber või tuttav, või ma vähemalt loodan, et oli.)
Ma vihkasin seda.
Mäletan, kuidas lõhnas mu ema ja isa pildiga vana nahast fotoraam, mille külge ma võõras voodis klammerdusin. Olin liiga väike ega mõistnud, et mu vanemad tulevad varsti tagasi.
Kuid see õpetas mulle üht teist tähtsat asja: ära jäta oma lapsi üksi, kui nad seda ei taha.
Elu ja lapsepõlv on liiga lühike ja habras.
Kuigi kogu selle aja ja mind kujundanud noorusaastate jooksul oli minu jaoks kindel kalju Lara, minu õde. Emal oli pärast Lara sünnitamist olnud kolm nurisünnitust ja kaheksa aastat hiljem oli ta kindel, et lapsi ta enam ei saa. Kuid ta jäi siiski käima peale ja rääkis hiljem, kuidas ta veetis üheksa kuud voodis, et jälle ei tuleks nurisünnitust.
See aitas. Ema päästis mu.
Sellegipoolest oli ta lõpptulemusena tõenäoliselt rahul, et mu ilmale tõi, ja Lara sai viimaks kalli väikevenna või tegelikult oma tite. Lõpuks tegi Lara minu heaks mida iganes ja mina jumaldasin teda selle eest.
Kuivõrd mu ema oli hõivatud töötav ema, kes aitas isa valimisringkonna asjaajamistes ja mujalgi, sai Larast minu asendusema. Ta toitis mind igal õhtusöögil – alates sellest, kui ma olin imik, kuni viienda eluaastani. Ta vahetas mu mähkmeid, õpetas mind rääkima, seejärel kõndima (mis, arvestades tema lõputut tähelepanu, juhtus loomulikult naeruväärselt vara), ta juhendas mind riietuma ja hambaid pesema.
Sisuliselt pani ta mind tegema kõiki asju, mida ta kartis teha ise või mis lihtsalt intrigeerisid teda, nagu näiteks toore peekoni söömine või mäest alla sõitmine kolmerattalise jalgrattaga, millel ei ole pidureid.
Ma olin parim väikevenna-kaltsunukk, millest ta eales unistada sai.
Just sellepärast oleme alati olnud nii lähedased. Tema jaoks olen ma ikka veel väike vennaraas. Ja ma armastan teda selle eest. Kui on üks suur aga, Laraga ei saanud ma kordagi rahu. Isegi esimesel päeval, kui ma olin sünnitusmajas, kanti mind pidulikult ringi ja näidati kõigile ja igaühele – olin oma õe uus mänguasi. Ja see ei lõppenud iial.
Praegu paneb see mind naeratama, kuid olen kindel, et just sellepärast ihaldasin ma hilisemas elus rahu ja üksindust, mida said pakkuda mäed ja meri. Ma ei tahtnud kellegi ees esineda, ma tahtsin lihtsalt ruumi, kus kasvada ja leida end kogu selle hulluse keskel.
Mul läks veidi aega mõistmiseks, kust pärineb see armastus metsiku looduse vastu, kuid tõtt öelda arenes see lähedusest, mis mul tekkis oma isaga Põhja-Iirimaa rannikul, ja soovist põgeneda armastava, kuid kamandava vanema õe eest.
Nüüd võin ma Laraga selle üle nalja heita ning ta jääb sellegipoolest mu lähimaks liitlaseks ja sõbraks, kuid ta on alati olnud ekstravert, kes ihkab olla laval või jutusaate sohval, kuna mina igatsen vaid vaikset olemist sõprade ja pere seltsis.
Lühidalt: Laral tuleks kuulus olemine välja palju paremini kui minul. Ma arvan, et ta võtab kõik selle hästi kokku:
„Kuni Bear sündis, vihkasin ma ainsaks lapseks olemist – ma kaebasin emale ja isale, et ma olen üksildane. Tundus kentsakas, et mul ei ole venda või õde, kui kõigil mu sõpradel olid. Beari ilmumine oli nii erutav (kui ma olin saanud üle pettumusest, et ta on poiss, sest ma olin alati tahtnud õde).
Kuid
