tõeline ekspeditsioon ja praegu pole aeg vinguda. Ebamugavustunne läheb mööda.”
Nii jäin ma vait ja tal oli õigus, ning ma tundsin uhkust, et olin omaenda väikesel viisil vastu pidanud.
Niisugused hetked innustasid mind mõtlema, et ma suudan vastu pidada – eriti (ja mis on märgatavalt tähtsam), kui ma külmetan ja tunnen end näruselt.
Keegi ei sundinud mind kunagi isaga kaasa minema, aga kui ma tema seiklustega ühinesin, oodati minult palju. Minu enesekindlus kasvas ja nii ihaldasin ma end iga kord veidike rohkem proovile panna.
Me veetsime ka arvukaid päevi ühiste paadisõitudega mässates. Isa oli muutnud paadisõidud ema jaoks vastumeelseks juba nende abielu alguses sellega, mida ema nimetas hei-hoo hoiakuks. Kuid mina hakkasin hei-hoo värki armastama ja lootsin alati, et ilm on halb ja lained suured.
Mul oli tõeline unistus saada ühel päeval omale isiklik kiirkaater, et sellega ringi kihutada ja mootori kallal nokitseda. Tõeline kiirkaater ei tulnud ilmselgelt kõne alla, kuid selle asemel õnnestus mul isa abiga midagi sarnast ise ehitada: väga vinge väike kahe ja poole meetri pikkune puidust sõudepaat pooleteisehobujõulise päramootoriga.
Paadil oli vaevalt nii palju võimsust, et tõusu ajal vastulainet edasi liikuda, kuid minu jaoks oli see täiuslik. Me seadsime üles improviseeritud kaablisüsteemi, mis oli ühendatud pingi külge kinnitatud roolirattaga, ja ma läksin merele.
Ma oleksin hea meelega läinud kohtuma isa ja emaga väikeses lahes mõni miil rannikut pidi edasi – nemad oleksid läinud jalgsi, mina meritsi. Ma lihtsalt jumaldasin seda vabadust, mille olin avastanud: juhtida merel paati.
Olin alati anunud isalt luba võtta mul endale Lara pruugitud Laseri klassi purjekas. (See oli ühekohaline võidusõidupurjekas, äärmiselt aldis kummuli minema ja vajas ilmselgelt suuremat raskust kui minu kidur üheteistaastane keha võis pakkuda.)
See väljakutse ahvatles mind: üksindus, suured lained ja pritsmed.
Mulle meeldis üksi veedetud aeg, ainult loodus ja mina – kuid täpselt niikaua, kuni mul oli turvaline teadmine, et isa on kusagil läheduses ja valmis häda puhul appi tulema. (Mis oli sageli asjakohane.)
Kui seilasin tagasi sadamasse, läbi ligunenud nagu uppunud rott, suul kõrvuni naeratus, käed ja lihased sootide tõmbamisest valusad, vastu sedasama tugevat tuult, mis oli kõik teised paadid sadamasse tagasi peletanud, tundsin end olevat maailma tipus.
See tekitas tunde, et ma erinen veidi kõikidest teistest minuealistest, ja tähendas, et kui pingutada, suudan ma võidelda loodusjõududega ning peale jääda. Seiklus tundus maailma kõige loomulikuma asjana ja see oli olukord, kus ma tõeliselt elule ärkasin. See oli asi, mis pani mind esimest korda end tõeliselt tundma.
Kui ma vanemaks sain ning ülejäänud maailm muutus järjest keerulisemaks ja ebaloomulikumaks, otsisin ma järjest rohkem seda enesesamasust ja terviklikkust, mida seiklused mulle pakkusid.
Lühidalt öeldes, kui ma olin märg, mudane ja külmetasin, andis see mulle miljoni dollari tunde, ning kui ma olin poiste seltsis, kes kõik meeleheitlikult üritasid olla vinged, tundsin end piinlikult ja ebakindlalt. Ma võisin hakkama saada mudaga, kui ma ei suutnud kunagi olla vinge.
Nii õppisin ma armastama esimest ja hoidma teistest häbelikult eemale. (Kuigi ma sain peagi vingeks, nagu iga teine teismeline, kui ostsin teravaninalised saapad ja kuulasin heavy metal’i plaate, kõik ühe pika talve jooksul, kuid need ei pakkunud mulle mingit rahuldust ja jäid peagi igavatena kõrvale.)
Selle asemel riietusin ma tihti oma „halvimatesse” (st parimatesse) ja räpaseimatesse rõivastesse, seisin aias vooliku alla, kastsin end läbimärjaks – detsembris – ja läksin siis küngastele jooksma.
Kohalikud pidasid mind veidi hulluks, kuid mu koerale see meeldis ja mulle meeldis see samuti. Ma tundsin end loodusega ühena ja see tunne haaras mind järjest rohkem.
Kord, kui ma paksult mudaga kaetuna selliselt jooksult naasin, hakkas mulle üks tüdruk silma. Arutlesin omaette, kas talle võiks meeldida mudane välimus. Olen vähemalt omapärane, uskusin ma. Selle asemel sammus ta kiiresti üle tee ja silmitses mind, nagu oleksin põrunud.
Mul läks veidi aega mõistmiseks, et tüdrukud ei armasta alati inimesi, kes on täiesti kasimatud ja mudaga kaetud. See, mida mina pidasin loomulikuks, karmiks ja metsikuks, ei pruukinud tingimata olla seksikas.
Ma omandan neid teadmisi ikka veel.
13. PEATÜKK
Mäletan üht juhtumit, ma olin siis vist kolmeteistkümneaastane, kui Wighti saarel esitas üks minu sealne sõber mulle väljakutse ületada koos temaga mõõna ajal sadam.
Ma teadsin sadama mainet ja kõhutunne ütles, et katse võita see muda ja kõnts on halb mõte.
Kuid samas tõotas see parajat lõbu.
Mõõnaga sadama läbimine ei tähendanud mingit saavutust, kuna muda oli äärmiselt tihke, sügav, lödine, jäsemeid neelav − lühidalt öeldes, see oli neetult rumal plaan, vigane juba algusest.
Kümne meetri kaugusel kaldast sain ma aru, et see mõte oli halb, kuid rumalast peast läksin aina edasi. Kindel värk, selleks ajaks, kui me kolmandiku peale jõudsime, olime kinni jäänud, me olime tõeliselt kinni jäänud. Ma olin rinnuni koos haisva musta savi, lödi ja mudaga.
Me olime lühikese maaga raisanud ära juba nii palju energiat, et tundsime end peagi äärmiselt löödute, liikumatute ja suures hädas olevatena.
Iga kord, kui me üritasime end liigutada, vajusime sügavamale mutta ja mind tabas kohutav paanika, mis saabub, kui mõistad, et oled sattunud millessegi, mida sa ei suuda valitseda.
Jumala armu läbi juhtus siis kaks asja. Eelkõige avastasin ma katsetades, et kui ma üritan muda pinnal ujuda ja sellega mitte võidelda, suudan ma väga aeglaselt, aga siiski edasi liikuda. Olgu, vähemasti veidigi liikuda. Niisiis pöörasime mõlemad aeglaselt ringi ja otsesõnu roomasime sentimeeterhaaval ranna poole tagasi.
Teine asi, mis juhtus, oli et keegi rannal märkas meid ja kutsus välja päästepaadi. Nüüd teadsin ma, et oleme tõepoolest pigis – pääseme sealt välja või mitte.
Selleks ajaks, kui päästepaat sündmuspaika saabus, olime jõudnud randa ja nägime mõlemad välja nagu meresügavuste kollid ning põgenesime.
Ema sai möödapääsmatult teada, mis oli juhtunud, nagu ka seda, et meile oli tulnud appi päästepaat. Mind sunniti minema päästepaadi tüürimehe majja ja isiklikult vabandama, samuti pakkuma end patukahetsuseks meeskonna majapidamistöid tegema.
See oli hea õppetund: tunne oma piire, ära torma ühtegi seiklusse ilma kindla varuplaanita ja ära lase teistel end tagant ässitada, kui sisetunne ütleb, et mõte on halb.
Lisaks muudele õnnetustele avastasin ma kasvades, et mind tõmbab järjest rohkem loodusesse. Kuna emale ei olnud minu ja isa ühised retked kunagi meeldinud, siis minu kasvades muutusid meie seiklused järjest harvemateks.
Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et hilisemas elus sain ma ta korra endaga välja suurtesse mägedesse umbes aasta pärast seda, kui olin läbinud SAS-i valikkatsed.
Pakkusin välja matka Brecon Beaconsisse, et ronida Lõuna-Walesis mõnda tippu, mis olid olnud paljude mu sõjaväeretkede ja – katsete keskmeks.
Korraldasin
