Olen natukene pettunud: kus on siis too Eestiski kõvasti haibitud parim Jamaica rumm Captain Morgan?
Appleton – kus ma seda nime kuulnud olen? Ehhh, ilmselt lugenud mõnest reisijuhist või hoopis näinud Kingstoni lennujaama reklaampostril…
Letil seisab suur kiri, mis ütleb: kaht meest ühte tuppa ei majutata. Jamaical ollakse selles suhtes väga konkreetne ning isegi raha eest ei olda nõus chi-chimon’e ehk geipaare ühte tuppa paigutama. Justkui tooks see halba „hotelliõnne”.
Minule aga sobib see süsteem ideaalselt, sest selle reegli muutmist ma ei vaja ja ma ei taha seda ka kuidagi rikkuda. Mammi muudkui muliseb mu mõtete, arutluste ja elamuste ning ümbrust salvestava ajutegevuse vahele. Ta seletab, et diivanil puhkab tema poeg, et see ja see kell on checkout23, ja pärib, mis riigist oleme ja kauaks kavatseme jääda.
Tunnen, nagu oleksin täieliku laksu all, ilma et oleksin alkoholi või muid meelemürke (peale tubaka) tarvitanud. Saan aru, et see kõik tuleb suurest väsimusest, ja hetkel ei taha ma muud, kui duši alla minna ja horisontaali visata. Täiesti ükskõik, mida räägitakse, peaasi, et saaks kiiresti rahu, oma tuppa täielikku vaikusesse. Kuid ka põnevus on sees, sest tahaksin otsekohe minna Jamaicat avastama, tutvuda inimestega ja vahetada mõtteid minule täiesti uudses ja huvitavas kultuurikeskkonnas. Tutvuma maaga, millest lapsena olin vaid filme näinud ja raamatuid lugenud, ise seejuures mõeldes-unistades: mida tahan teha ja kuhu reisida, kui ükskord suureks saan… Saan oma toa võtme ja lepin rootslastega kokku, et kohtume pärast värskendavat dušši hotelli ees, nii umbes poole tunni pärast, et siis juba koos Jamaica grillkana jahile siirduda. Jamaica grillroogasid peetakse maailma parimateks ja siin ei ole midagi imestada, sest väidetavalt on just Kariibidelt pärit sõna Bar-B-Q24, mis 17. sajandil jõudis nii inglise kui ka eesti keelde. Jamaica grillroad ehk jerk ehk BBQ viivad keele alla ka kõige kriitilisema meelega gurmaanil. Jääb üle vaid mõnust mõmiseda.
Roogade erilise maitsvuse saladus peitub vägevates kohalikes vürtsides pluss tihedas konkurentsis. Grillikohti võib märgata pea igal tänavanurgal. Populaarseim grillimisahi on külili asetatud plekktünn, mis on keskelt pooleks saetud nii, et alumisse osasse on paigutatud hõõguv süsi, selle peale küpsetusrest ja kaaneks tünni teine külg. Sellist improviseeritud ja imelihtsat grillmasinat tahaks endalegi ja soovitan seda teilegi, sest milleks osta ahi suure raha eest, kui saab ise kujundada oma personaalse, grilltoidu valmistamise aparaadi.
Loputan end kibekähku üle ja lonksan sõõmu pudelivett, enne kui välja reisikaaslasi ootama lähen. Raha ja dokumendid võtan vöökotis kaasa, sest peaksin olema eriti rumal ja naiivne, kui arvaksin, et suudan igasugu kogenud pikanäpumeeste eest oma „olulised vidinad” (dokumendid ja raha) hotellituppa ära peita. See reegel on mulle juba pähe kulunud. Hotelli siseõues otsin vaiksema, õuevalgustuse eest varjatud koha, et saaksin nagu Nähtamatu jälgida, kes tuleb, kes läheb. Krutin järgmist suitsu ja avastan, et see on siin soojas, et mitte öelda palavas kliimas väga meeldiv aja surnuks löömise viis. Shushuuu… mõnus! Eriti hea, kui öömaja kindel, ihu reisimustusest puhtaks küüritud ja seljas puhtad reisimärsist otsitud vahetusriided. Olen valmis uuteks seiklusteks öises Kingstonis, maailma kriminaalseimas linnas!
Sealt mu reisikaaslased tulevadki – mõlemal ühesugune puhas ja õnnelik nägu ees. Tervitame kombekalt uuesti ja võtame suuna hoovi väljapääsu poole, kus meid tervitab hotelli vintpüssiga turvamees. Mees naeratab lahkelt ja avab meile suure plekist värava, öeldes, et oleksime ettevaatlikud ning et kui tagasi tuleme, siis peame värava kõrval olevat kellanuppu vajutama, kuna öösiti on siin kandis ohtlik ja väravad seetõttu lukus.
Olen juba enne märganud, et siinsete majade piirdeaiad on oma kolm meetrit kõrged kivist müürid, mille otsa on pistetud teravad klaasikillud või raudnaelad, et neist üleronimist raskendada. Mõtlen, kas tõesti on see nii karm koht, et niisuguseid ettevaatusabinõusid vajatakse? Ei saa salata – natukene on ikka hirm, mida suurendab vähene keeleoskus, kuid leevendab Jamaical vana kala Fabio seltskond.
Tänav on ikka pime. Õhk aga tiine mõnusast troopikataimede õitsemise lõhnast. Võtame suuna suurema valgustatud tänava poole.
Fabio muudkui „sonib”: „Yes, I need some jerk chicken and some weed.”25 Ta ohib õigustatult, sest ka minu kõht koriseb juba pikemat aega, eriti pärast suurt pingelangust. Longime valguse poole nagu kõik inimesed, loomad ja putukad, lootuses leida head-paremat: grillmeistreid või avatud restorani, aga tingimata imehead „jerk’i” – toidukohta. Tee, mida mööda jalutame, tundub olevat eriti pikk ning Fabio muutub järjest kärsitumaks, pobisedes omaette: „Wha gwaan, mi at Jamaica, still no brainfood or any food.”26
Lause lõpuks tõstab ta käe ja viibutab mööda sõitvale neljaukselisele vanale Fordile. Auto pidurdab enne ristmikku, juhipoolne klaas keritakse vaevaliselt alla ja aknast voolab välja väga vali Jamaica reggae-dancehall’i tantsumuusika ning sellega koos palju magusat valget suitsu. Seejärel „ujub” aknast välja lühikeste juustega ja laia naeratusega jamaica noormehe nägu ja ta küsib: „Wha gwaan white boy?”27 Mõistan, et midagi on valesti, kuna saan aru vaid sõnadest „valge” ja „poiss”. Mu keha tõmbub pingesse ja olen valmis ükskõik milleks (ennekõike kiireks putku panemiseks). Tundub, et jamaica keel sisaldab ingliskeelseid sõnu palju vähem, kui varem olin arvanud. Seisan, saamata aru, mis toimub ja kas minu uuel tuttaval Fabiol on kõik ikka hästi. Kuigi ma ei kuule eriti, millest nad omavahel räägivad, kostab siiski kõrvu Fordi-mehe häälekas ja rõõmsatooniline fraas „…mi don’t know about weed, ee take rizla and sensi”28. Mees pistab Fabiole midagi pihku. Järgmisel hetkel annab autojuht gaasi ning vurab minema sama vaikselt, nagu sulgus autoklaaski.
Kaob ka hea muusika. Vaatan, kuidas rõõmust särav Fabio minu poole tuleb. Ta avab peopesa ja seal on roheline puru koos paari-kolme paberilehega. Jep! Rootsi noorpaar sai oma tahtmise – puru on kanep ning lisaks sellele on seal tuntud suitsupaberifirma Rizla pakist kolm lehte. Nüüd on puudu vaid muusika, hea toit ja seltskond! Aga vanal Jamaica-kalal, see tähendab Fabiol on alati oma muusikasüsteem kaasas, olgu selleks kasvõi miniraadio.
Ja raadiost tuleb vaid parimat reggae-dancehall’i muusikat, eriti kui satume Irie FMi lainepikkusele. Istume tänavanurgal maas, suitsetame kanepit ja kuulame muusikat – täitsa mõnus on! Tasapisi koguneb meie ümber lähikonnas hängivaid jamaicalasi ning üks nendest hakkab küsima: mida teete, kust pärit olete ja nii edasi.
Lõpuks vastusega rahul, jääme väikese, kuid järjest suureneva kambaga edasi oma miniraadio ümber, kommenteerime eetris kõlavaid lugusid-artiste. Selge on see, et kaua selline helikvaliteet suuremat seltskonda ei rahulda, ja kuna asume aedlinnaku rajoonis, hakkab üks kohalikest (muide, südaöösel!) ümberkaudsetele akendele koputama küsimusega „Hei, meil on siin nurga peal väike olemine, kas teil oleks muusikakeskust laenata, et saaksime kõvemini kuulata?”. Kujutage ette seda situatsiooni kusagil Eesti aedlinnas, kus kamp tahab tänaval „pidutseda” ja keegi veel koputab öösel aknale?
Aga minu üllatuseks suhtub viimne kui üks pere sellesse soovi mõistvalt ja viisakalt ning lõpuks saame viiendast majast ka võimsama muusikakeskuse. Seejärel kuulame juba (minu kõrvadele ehk liigagi kõvasti) kellegi jugglin’it ehk mitmest loost kokku miksitud jamaica muusika kassetti. Valjult kõlavad uuemad reggae– ja dancehall’i-lood, mida meie uued jamaicalastest tuttavad pähe kulunud hittidele kaasa jorisedes omalt poolt toetavad.
Kahjuks ei saa me selles huvitavas, maailma asju lahkavas, muusikat kuulavas ja kanepit suitsetavas seltskonnas kaua viibida, sest kõht annab endast järjest
Bar-B-Q
Jah, ma vajan vürtsikana ja „rohtu” = marihuaanat. (inglise k)
Me oleme Jamaical, ja siiani ei mingit „ajutoitu” ega üldse mingit toitu. (Jamaica kreoolk)
Mis värk on, kuidas läheb, valge kutt? (Jamaica kreoolk)
Ma ei tea rohust midagi, mina tarvitan Rizlat ja
