teatud positiivsust ning seepärast otsustan siiski siin einet võtta. Jalad ja vaim on kulgemisest väsinud ning kõht lausa karjub näljapiinadest. Ütlen tädile, et tahan lihtsat Jamaica toitu, nii-öelda kohalikku klassikat, ei midagi erilist, pluss joogiks pudel Pepsit ja magustoiduks kohvi ning midagi magusat. Maksan sama seinaaugu juures kogu söögi-joogi eest, saan väga-väga jääkülma Pepsi ja mul palutakse istuda söögisaali.
Istun juba pikemat aega aknaäärses lauas, kust avaneb vaade otse suure liiklusega tänavale. Puhub mõnus ventilaatori tuuleke ja tunnen oma higist märjal nahal meeldivat jahedust. Mõnus! Nüüd saan mahti selles paigakeses ka veidi ringi vaadata. Saalis on umbes viis linaga kaetud lauakest, igaühel lihtne vaas kunstlilledega, paar plastist maitseainetotsikut ja klaas pabersalvrätikutega. Libistan Pepsit, mis on, muide, pooleliitrises klaaspudelis, mitte 0,3ses nagu meil.
Millegipärast antakse siin riigis mullivee joomiseks isegi täiskasvanud inimestele kaasa joogikõrs. Saan sellest alles nüüd aru: pudelikael võib olla räpane ja see on palju hügieenilisem lahendus. Või hoopis paistan välja nagu titt või laps? Muigan omaette: täiesti võimalik, täiesti võimalik. Kritseldan toitu oodates oma kaasavõetud joonistusplokki elamusi Jamaica-kogemustest ja – mõtetest. Üldiselt ei vea ma reisidele kaasa fotoaparaati või videokaamerat, sest foto- ja videokaadrid ei anna õigesti edasi seda emotsiooni, mida reisidel kogen. Pigem joonistan, visandan ja kirjutan üles hetkemõtted ja mälestused. Ootan põnevusega, mida see söök endast kujutada võiks. Tean, et olen enam-vähem kõigesööja, kuid uudishimu on meeletult suur. Söögi toob ette väga hea figuuriga noor jamaica neiu, keda saadavad kokatädi õpetused ja latramine, mis kostab kusagilt köögi teisest otsast. Selgelt on näha, et mitte ainult mina ei ole kohmetu, vaid ka too noor ettekandjast debütant, ja see vaid kasvatab minu enesekindlust ning söögiisu… Mulle tuuakse enam-vähem Jamaica rahvusrooga – „rice’n’peas’i” –, mis tegelikult ei ole riis ja herned, vaid riis ja pruunid oad. Riis ja oad pestakse enne keetmist hoolikalt ja siis keedetakse koos kookospiima, vee ja vähese soolaga. Lõpuks tuleb selline pruunikas riisi-oapuder. Seda rooga võib võrrelda Eesti keedukartulitega, mida lisatakse igale poole. Kogu rice’n’peas on kergelt üle valatud puljongiga ja kõrval on supikoguliha meenutav kondine loomalihakäntsakas. Ah jaa, taldrikul on hõrgutisena veel üks keedetud soolane banaan, ning too maitseb tõesti nagu üks Eesti kartul, ainult hakklihasoust on puudu! Noor ettekandja märkab, et mul on toit söödud, ning toob magustoiduks suure kruusi Jamaica kohvi32 ja väikeses kausikeses valge vedeliku.
Uurin tagasihoidlikult, mis see on, mille peale neiu vastab, et magus kondenspiim, aga mitte tema rinnapiim(!). See on küll natukene otsekohene ja „dancehall style’i” nali, aga hea sellegipoolest. Ettekandja naerab laialt ja selgitab, et magusad muffinid said just otsa, kuna tegelikult hakkavad nad just sulgema, ja alternatiiviks on magus kondenspiim. Mind muudkui üllatab ja üllatab see Jamaica-maa!
Valan kogu topsikutäie kondenspiima auravasse kohvitassi ja igaks juhuks ei sega, sest tavaliselt joon musta kohvi. Tõesti, väga maitsev, aga hakkab veel paremini maitsema, kui segan alla vajunud kondenspiima kergelt, nii et põhja jääks tublisti magusust. Niimoodi joongi järjest mesisemaks muutuvat kohvijooki ja lõpuks maiustan veel põhjavajunud piimaga. Tunnen, et see ongi magustoit, mida tahtsin, ja otsustan edaspidigi just niimoodi maiustada ja juua parimat ning kalleimat kohvi maailmas. Tõsijutt, mu sõber, tõsijutt!
Väljas on juba täielikult kottpime ja kõht on mõnusalt täis. Ahh, toetan selja vastu plasttooli, ringutan täie rinnaga ja võtan ennast kokku, sest tahan ikka näha ära need paljuräägitud Kingstoni tänavapeod. Heidan pilgu söögiruumile, kus toimumas suur sulgemisaktsioon koos märja lapi ja jutuvadaga. Juba tõstetakse toole kõrvallaudadele, sest ilmselt on neil plaanis ka põrandat pühkida. Proovin noore ettekandjaga jutu peale saada ja viipan tema poole. Laia naeratuse ja küsiva pilguga tulebki neiu minu juurde.
„Kas sa tead, kus saab kuulata muusikat, sound-süsteemi stiilis, otse tänaval?” pärin vigases Jamaica inglise keeles, mille peale kostetakse: „U cant this time, it too early! U cantry few blocks from here, later, around midnight.”33. Neiu viipab äärelinna poole. Aga ega see mõte, et peaksin minema „ghetto” poole, ja veel kesköö paiku, mulle eriti ei meeldi. Silme ees hakkavad jooksma Jamaical vändatud filmid äärelinna kriminaalidest ja džungliseadustest.
„Aga milleks ma siia siis tulin, kui ei julge isegi hotellist, restoranist ja kaubanduskeskusest kaugemale minna?” Nende mõtetega üritan ennast korrale kutsuda.
Nojah! Selge see, et kella üheksa paiku õhtul ei mängita muusikat isegi Tallinnas, kuigi püüdsin võimalikult kaua süüa ja tegin isegi mõned visandid aja kulutamiseks ja oma „suure kunstnikuhinge” rahuldamiseks. Mis siis ikka, võtan visandiploki kaenlasse ja vaatan, mis kohaga üldse tegu, et siis otsustada, kas hiljem tagasi minna. Lasen elul ennast juhtida… Eks neid inimesi olegi vist vähe, kes suudavad oma tulevikku väga täpselt planeerida ja ette näha.
Tänan viisakalt kokatädi, kaunist ettekandjat ja suundun tänavale. Õhus on tunda päevast troopikapäikest ja minu kaasaskantav termomeeter näitab kakskümmend viis kraadi sooja.
Ennist üritasin kohalikust lehest õhutemperatuuri välja peilida, kuid ainus, mida ilmast teada sain, oli tuule tugevus ja pilvisus. Üldiselt Jamaica lehed ei kirjutagi õhusoojast, sest see on niikuinii kogu aeg ühesugune: päeval kolmekümne ringis ja öösel kahekümne viie kandis… Tavalist Jamaica lehelugejat see ei huvitagi, välja arvatud minusugust põhjamaalast. Minagi tahan temperatuuri teada põhiliselt ikka seepärast, et kodus rääkida: oi, kui palav oli! Kuigi hoopis olulisem oleks rääkida, kuidas ma ennast sellises palavuses tundsin. Mina tunnen end kui paradiisis, hakates kodumaist külma juba vaikselt unustama… Proovin jalutada mööda tänavat nii, nagu oleksin nähtamatu, kuigi see on minu nahavärvi tõttu suht mõttetu üritus. Olen nagu suur liikuv helkur. Kui siinmail oleks helkur kohustuslik, siis mina ilmselt seda kasutama ei peaks. Umbes poole tee peal, kui möödun ühest kohalikust baarist, mille ees hängivad „Kingstoni kärbsed”34, tunnen erilist kõhedust, sest kõik nagu vahiksid imestusega ja pärani silmadega igat minu liigutust: kas oled eksinud, whiteboy35? Selle väite ümber lükkamiseks astun sisse baari, kus kõlamas Jamaica kohta vaikne muusika, tellin ühe õlle ning vaatan, kuidas saaks märkamatult kuhugi laua taha toetuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
