kui isa politseinikuga rääkis, hoidsin kätt kõrbenud leivakääruga selja taga. Oleksin soovinud, et meie peres oleks ostetud normaalset viilutatud saia, sellist, mis täpselt rösterisse mahub, nagu kõigis teistes peredes, mida ma teadsin. Aga mu isa oli lähikonnas avastanud pagaritöökoja, kus küpsetati tihedaid tumedaid leivapätse ja ta nõudis, et ostetaks neid. Ta väitis, et need maitsevad paremini, mis oli minu meelest täielik jama. Mitte leib, vaid helevalge sai, valmis viilutatud ja nii õhuline, et selle maitset õieti ei tundnudki – see oli õige.
Politseiauto juht tuli välja, avas tagaukse ja käskis mul sisse ronida. Isa istus ette juhi kõrvale.
Auto sõitis aeglaselt mööda põlluvaheteed edasi. Tee oli tollal sillutamata, ühe auto laiune, põllutöömasinaist, vihmast ja ajast roopas, porine, järsk ja konarlik, ränikivitükid teepinnast välja turritamas.
„Need nolgid,” ütles politseinik, „nad arvavad, et see on naljakas. Varastad auto, kihutad ringi, jätad maha. Kindlasti kohalikud.”
„Mul on muidugi hea meel, et ta nii kiiresti üles leiti,” lausus isa.
Me möödusime Caraway talust, kus üks tüdrukutirts – oh kui helevalged juuksed ja kui punased põsed tal olid – meid silmadega saatis. Hoidsin ikka veel peos oma kõrbenud leivaviilu.
„Aga naljakas, et nad ta siia jätsid,” sõnas politseinik. „Siit on kuhu tahes päris pikk maa minna.”
Läbisime teekäänaku ja nägime valget Minit põlluvärava ees rattarummudeni pruunis poris seismas. Sõitsime Minist mööda ja parkisime oma auto muruservale. Politseinik lasi mind välja ja me kõndisime Mini juurde. Politseinik rääkis isaga kuritegevusest meie piirkonnas ja seletas, miks ta nii kindel on, et see on kohalike noorukite töö, ning siis me olime kohal ja isa tegi varuvõtmega lahti kõrvalsõitja ukse.
„Keegi on midagi tagaistmele jätnud,” ütles ta, sirutas käe ja tõmbas ära tagaistmel asetsevat „miskit” katva sinise teki, ehkki politseinik teda keelas, ning ma vaatasin tagaistmele, sest seal pidi olema mu koomiks, ja ma nägin seda.
Sest see oli see, mida ma nüüd nägin, mitte tema.
Ehkki ma olin elava kujutlusvõimega laps, kellel oli kalduvusi õudusunenägusid näha, oli mul kuueaastasena õnnestunud veenda oma vanemaid mind Londoni Madame Tussaud’ vahakujude muuseumisse viima, sest ma tahtsin pääseda õuduste tuppa, lootes seal näha neid filmikoletisi, kellest minu koomiksites oli juttu olnud. Samuti lootsin leida närvikõdi Dracula ja Frankensteini koletise ja Huntmehe vahakujust. Kuid selle asemel juhatati mind läbi lõputute stseenide, mis kujutasid tähelepandamatuid, pahurailmelisi mehi ja naisi, kes olid inimesi mõrvanud – tavaliselt kostilisi ja oma perekonnaliikmeid – ja kes selle eest siis omakorda mõrvati poomise läbi, elektritoolil või gaasikambris. Suurem osa neist oli asetatud koos oma ohvritega mingitesse piinlikesse sotsiaalsetesse olukordadesse – näiteks pandud istuma lõunalaua ümber, sellal kui mõrtsuka pereliikmed parajasti mürgitusse surevad. Selgitavatelt tekstitahvlitelt võis lugeda, et enamik neist mõrvas oma perekonna ja müüs laibad anatoomikumile. Tollest ajast peale oli juba sõna anatoomia minu jaoks õudne. Ma ei teadnud, mis anatoomia on. Ma teadsin vaid, et see paneb inimesi oma lapsi tapma.
Ainus põhjus, miks ma õuduste toast poole ringkäigu pealt karjudes välja ei jooksnud, oli see, et ükski neist vahakujudest ei mõjunud lõpuni usutavalt. Nad ei saanud olla nagu päris surnud, sest nad polnud enne elus olnud.
Ka see asi, mis lebas tagaistmel teki all (ma tundsin seda tekki, see seisis mu vanas magamistoas riiulis, juhuks, kui on külm), ei olnud veenev. Ta meenutas veidi opaalikaevurit, kuid tal oli seljas must ülikond, valge, kroogitud rinnaesisega särk ja kaelas must kikilips. Ta juuksed olid taha kammitud ja läikisid mingist juuksehooldusvahendist. Pärani silmad vahtisid tühjalt. Tema huuled olid sinakad, kuid nahk tumepunane. Kokkuvõttes nägi ta välja nagu hea tervise paroodia. Kuldketti tal kaelas ei olnud.
Tema all nägin ma oma kokkukägardatud ja kortsus SMASH!’i, kaanel just selline Batman, nagu teda telekast näha võis.
Ma ei mäleta, kes mida seepeale ütles, kuid igatahes kästi mul Mini juurest eemale minna. Kõndisin üle tee ja jäin sinna seisma, sellal kui politseinik mu isaga kõneles ja märkmikku ülestähendusi tegi.
Vahtisin Minit. Selle väljalasketoru otsast ulatus juhiaknasse roheline aiavoolik. Väljalasketoru ümber oli paksult pori, mis hoidis voolikut paigal.
Keegi mind ei valvanud. Võtsin suutäie leiba. See oli kõrbenud ja külm.
Kodus sõi isa alati kõige mustemad kohad ise ära. „Nämm!” kiitis ta ise. „Süsi! See on tervisele kasulik!” Või siis: „Kõrbenud leib! Minu lemmiktoit!” – ja pistis kõik pintslisse. Kunagi, kui ma juba hulga vanem olin, tunnistas ta mulle, et kõrbenud leib pole talle kunagi maitsenud, ja ta sõi seda vaid selleks, et leib raisku ei läheks, mispeale kogu mu lapsepõlv mulle sekundi murdosa jooksul üheainsa suure valena tundus – otsekui oleks üks neist alussambaist, millele mu maailm oli rajatud, ühtäkki liivaks pudenenud.
Politseinik rääkis midagi oma auto esiosas asetseva raadiotelefoniga.
Siis tuli ta minu juurde ja lausus: „Kahju küll, poja. Siia tuleb nüüd mõne minuti pärast veel mitu autot. Me peaksime leidma sulle koha, kus sa saad oodata, nii et sa ees ei ole. Äkki tahaksid uuesti minu auto tagaistmele tulla?”
Raputasin pead. Ma ei tahtnud sinna tagasi.
Keegi, üks tüdruk, ütles äkki: „Ta võib meie juurde majja tulla. See ei tee tüli.”
Ta oli minust palju vanem, vähemalt üksteist. Tema punakaspruunid juuksed olid tüdruku kohta võrdlemisi lühikesed, tal oli nöbinina ja ta nägu katsid tedretähnid. Ta kõneles pehmet Sussexi murrakut ja tema hallikassiniste silmade pilk oli terav.
Politseinik läks koos tüdrukuga mu isa juurde, sai loa mind ära viia ja siis ma kõndisin juba koos tüdrukuga mööda teed minema.
„Meie autos on surnud mees,” ütlesin ma.
„Sellepärast ta siia tuli,” vastas tüdruk. „Kus tee ära lõpeb. Pole kedagi, kes märkaks või takistama tuleks – kell kolm hommikul. Ja pori on siin mõnusalt niiske, seda on hea mätsida.”
„Kas sa arvad, et ta tappis ennast ise ära?”
„Jaa. Kas sulle maitseb piim? Memm lüpsab just Bessiet.”
„See tähendab – päris piima lehma seest või?” küsisin ma ja tundsin ennast kohe rumalalt, aga tema vaid noogutas kinnituseks.
Mõtlesin asja üle järele. Ma ei olnud kunagi joonud piima, mis tuleks kuskilt mujalt kui pudelist. „Ma arvan, et maitseb,” vastasin lõpuks.
Me peatusime väikese lauda juures, kus ämblikuvõrku meenutavate pikkade hallide juuste ja kitsa näoga vana naine, märksa vanem kui minu vanemad, lehma kõrval seisis. Lehma nisade külge olid kinnitatud pikad mustad torud. „Varem me lüpsime neid käsitsi,” ütles ta, „aga nii on lihtsam.”
Ta näitas mulle, kuidas piim lehma seest mööda musti torusid masinasse voolas, siis jahutajast läbi käis ja lõpuks üüratutesse metallist piimanõudesse jõudis. Nõud tõsteti lauda ette puust piimapukile, kust piimaauto nad iga päev ära korjas.
Vanaproua andis mulle kruusitäie Bessie värsket, rammusat ja lüpsisooja piima, enne kui see oleks jahutajasse jõudnud. Ma polnud iial joonud midagi sellist: piim oli maitsev,
