sa söönud oled?” küsis tüdruk.
„Ainult tüki leiba. Kõrbenud oli.”
„Minu nimi on Lettie,” ütles tüdruk. „Lettie Hempstock. See on Hempstocki talu. Lähme.” Ta viis mu eesuksest sisse, nende tohutusse kööki ja pani mu suure puust laua taha istuma. Laud oli nii plekiline ja kriimuline, et näis, nagu vahiksid mind sellelt vanalt puidupinnalt mingid näod.
„Me sööme vara hommikust,” lausus ta. „Esimene lüps on koiduajal. Aga kastrulis on putru ja meil on moosi ka, mida peale panna.”
Ta võttis pliidilt sooja putru ja pani fajansskaussi, pani pudrule silmaks suure lusikatäie isetehtud mustsõstramoosi – mis oli mu lemmik – ja valas koort peale. Segasin enne sööma hakkamist seda lusikaga, kuni kausis oli ühtlane lillakas ollus, ja nautisin oma rooga seejärel nii, nagu ma polnud varem midagi nautinud. See maitses täiuslikult.
Keegi jässakas naine astus kööki. Tema lühikeseks lõigatud punakaspruunides juustes leidus juba ka halli. Tal olid punased põsed ja ta kandis põlvedeni ulatuvat tumerohelist seelikut, jalas aga olid Wellingtoni saapad. „Aa, see on see poiss sealt ülevalt teeotsast,” ütles ta. „Niisugune jahmerdamine selle autoga. Varsti on neid siin viis inimest, kes jooks veidi teed.”
Lettie tõstis hiiglasliku vaskkannu kraani alla ja lasi täis, läitis tikust gaasipõleti ja asetas kannu tulele. Siis võttis ta nõudekapist viis täkitud kruusi ja jäi naisele kõhklevalt otsa vaatama. „Sul on õigus,” noogutas naine. „Kuus. Doktor tuleb ka.”
Siis ajas naine huuled torru ja tegi tššš! „Neil on kirjake kahe silma vahele jäänud,” teatas ta. „Aga ta kirjutas seda ka nii hoolikalt, voltis ilusti kokku ja pani põuetaskusse, ja sinna nad pole veel vaadanud.”
„Mis seal kirjakeses seisab?” päris Lettie.
„Loe ise,” vastas naine. Mulle tundus, et ta on Lettie ema. Ta nägi niimoodi välja, nagu ta oleks kellegi ema. Kuid samas jätkas: „Seal seisab, et ta võttis kogu selle raha, mille tema sõbrad olid tema kätte andnud, et ta selle Lõuna-Aafrikast salaja välja viiks ja Inglismaal panka paneks, ja samuti selle raha, mille ta oli aastate jooksul opaale kaevandades teeninud, ja läks Brightoni kasiinosse mängima, aga sellise plaaniga, et paneb mängu ainult oma raha. Ja pärast kavatses ta oma sõprade raha kasutada ainult niikaua, kuni on tagasi võitnud selle, mis ta kaotanud oli. Ja siis ei olnud tal enam midagi ja ümberringi valitses pimedus,” lõpetas naine.
„Ei, ta ei kirjutanud üldse nii,” teatas Lettie silmi kissitades. „Ta kirjutas hoopis, et
Kallid sõbrad, kõik, kes te mul olete. Palun andestage, et asjad ei läinud nii, nagu ma kavatsesin, ja loodan, et leiate oma südames jõudu mulle andestada, sest ise ma endale andestada ei suuda.”
„See on seesama,” ütles naine. Siis pöördus ta minu poole. „Ma olen Lettie ema,” teatas ta. „Minu ema sa juba nägid, ta oli seal lehmalaudas. Ma olen proua Hempstock, aga tema oli proua Hempstock ammu enne mind, nii et tema on vanaproua Hempstock. Ja see on Hempstocki talu. Kõige vanem talu siin kandis. See on juba Viimsepäevaraamatus1 kirjas.”
Imestasin, kuidas kõik need naised said olla Hempstockid, aga ei hakanud küsima, nagu ma ei söandanud küsida sedagi, kuidas võisid nad midagi teada hüvastijätukirjast või sellest, mida opaalikaevur enne surma mõtles. Neile näisid kõik need asjad igatahes vesiselged olevat.
„Ma panin talle kärbse pähe, et ta põuetaskusse vaataks,” rääkis Lettie. „Pärast ta arvab, et tuli ise selle peale.”
„Tubli tüdruk,” lausus proua Hempstock. „Kui vesi keema läheb, siis nad astuvad sisse, et küsida, ega me pole midagi ebatavalist näinud, ja tassike teed juua. Miks sa poisile tiiki ei näita?”
„See ei ole tiik,” vastas Lettie, „see on minu ookean.” Ta pöördus minu poole. „Tule.” Ja ta juhatas mu sedasama teed mööda, kust me sisse olime tulnud, majast välja.
Päev oli endiselt hall.
Me kõndisime kaarega ümber maja, mööda karjateed.
„Kas päris ookean?” küsisin ma.
„Muidugi,” kostis ta.
Me jõudsime kohale ootamatult. Puukuur, vana pink ja nende vahel parditiik – tume vetepeegel, siin-seal konnaläätsed ja vesiroosid. Veepinnal ujus külili hõbedane surnud kala.
„See küll hea ei ole,” ütles Lettie.
„Ma sain aru, et see pidi ookean olema,” laususin ma. „Aga see on ainult tiik.”
„See on ookean,” vastas tema. „Me tulime vanalt maalt üle selle, kui ma veel pisike olin.”
Lettie kadus kuuri ja ilmus sealt välja pika bambusridvaga, mille otsas oli midagi, mis meenutas kahva. Ta sirutas käe välja, torkas kahva hoolikalt surnud kala alla ja tõstis selle välja.
„Aga Hempstocki talu on Viimsepäevaraamatus kirjas,” vaidlesin ma. „Su ema ütles. Ja see oli William Vallutaja ajal.”
„Jajaa,” noogutas Lettie Hempstock.
Ta võttis surnud kala kahvast välja ja uuris seda. See oli alles pehme, mitte kangestunud, ja loperdas tal käes. Ma ei olnud varem nii palju värve näinud – jah, see oli hõbedane, aga hõbedase all ka sinine ja roheline ja lilla ja igal soomusel oli must täpp.
„Mis kala see on?” küsisin ma.
„Väga imelik,” ütles tüdruk. „Ma mõtlen, selles ookeanis kalad tavaliselt ei sure.” Ta võttis luupeaga taskunoa, ehkki ma ei saanud aru, kust, torkas selle kalale kõhtu ja tõmbas kõhu pea poolt saba poole lõhki.
„Vaat mis ta tappis,” märkis Lettie.
Ta võttis midagi kala kõhust ja andis selle – ikka alles kalasoolikatest musta – mulle. Ma kummardusin, torkasin selle vette ja nühkisin sõrmedega. Siis vaatasin. Mulle vaatas vastu kuninganna Victoria.
„Kuuepennine?” imestasin ma. „Kala neelas kuuepennise alla?”
„See pole hea, eks ole?” vastas Lettie Hempstock. Päike hakkas pilvedest läbi tungima ja selle valguses võis näha tedretähnide parvi tema põskedel ja ninal, ning kus päikesekiir tema juukseid riivas, seal olid need porgandpunased. „Su isa hakkab muretsema, kuhu sa jäid,” ütles ta siis. „Me peame tagasi minema.”
Ma tahtsin kuuepennise talle anda, aga ta raputas pead. „Võta endale,” sõnas ta. „Võid šokolaadi või sidrunišerbetti osta.”
„Ma ei usu,” vastasin ma. „See on liiga väike. Ma ei tea, kas praegu saab poes sellisega maksta.”
„No siis pane ta oma hoiupõrsa sisse,” ütles Lettie. „Võib-olla toob õnne.” Ta ütles seda kuidagi kõheldes, nagu teadmata, millist õnne kuuepennine mulle tuua võiks.
Talumaja köögist leidsin ma politseiniku, oma isa ja kaks pruunides ülikondades ning lipsuga meest. Üks neist ütles mulle, et ta on politseinik, aga see, et ta ei kandnud mundrit, oli mulle teatavaks pettumuseks. Ma olin täiesti veendunud, et kui mina oleksin politseinik, siis oleks mul munder igal võimalikul juhul seljas. Teine ülikonnas ja lipsuga mees osutus meie perearstiks,
Viimsepäevaraamat ehk
